ENG
ERSO seekordne muusikaõhtu on pühendatud vioolamängijatele.
Kontsert “Vioolakunstnikud” toob esile ka kahe orkestrandi, Karin Sarve ja Liina Žigursi muusikale pühendumise kõrval nende maalikunstiharrastuse.
Mõlemad räägivad oma loomingust ning maalikunsti juurde jõudmisest.
Vioola nimetusena kasutatakse sageli ka altviiuli terminit, mis tuleneb sellest, et vioola on noteeritud aldivõtmes.
Seetõttu on vioola väga maheda ja mahlaka kõlaga.
Naljaga pooleks nimetatakse vioolat teinekord ka Tuhkatriinuks, kuna oma repertuaaris ei saa ta teiste keelpillide kõrval hiilata rohkete soolopartiidega – küll on aga vioola tämber möödapääsmatu, et ansamblite ja orkestrite kokkukõla oleks ühtlaselt täidlane.
Vioola sünd jääb 17. sajandi Euroopa õukonnamuusikasse, kui hoogsalt levis barokkooper, ning õukondade “popmuusikabändideks” kujunesid nelja- ja viieliikmelised keelpilliansamblid.
Esitatav muusika pidi jõudma kuulajateni ka suuremates saalides ja see hoogustaski viiuli muutumist sügavama ja madalama tooniga keelpilliks, millest aja kulgedes kujunes uus instrument, vioola.
Viiuli kõrval on vioola kabariidid pisut suuremad ning ta kuulub orkestris keelpillide rühma.
Orkestris paiknevad vioolad tavaliselt dirigendi ees, vastavalt teose koosseisule võib neid laval olla 10 – 14 mängijat.
Vioola on maheda, sügava ja madala tämbriga ja tema pehme ja iseäralik kõla on mitmeid heliloojaid inspireerinud seda instrumenti märkama: Mozart, Haydn, Bartok, Berlioz.
Heliloojad, kes ise on vioolamängijad, on sellele instrumendile samuti muusikat kirjutanud. Nii on ka reedel kavas teos Anton Dvorakilt, kes töötas aastaid vioolamängijana Praha Ajutise Teatri orkestris.
Reedene muusikavalik on kui kevadine lillevalik: kirju ja ootamatu, lõhnav ja ülendav.