ARVUSTUS ⟩ Kui müütide vägi heliseb hinges

Aare Tool, Postimees

Möödunud reedel, 3. novembril juhatas ERSOt Šoti helilooja ja dirigent James MacMillan, kes oli möödunud aastal Bachtracki kõige enam esitatud elavate heliloojate nimekirjas kümnendal kohal. Esitamisele tuli ka MacMillani enda viies sümfoonia «Suur tundmatu».

MacMillan annab Eesti muusika sõbra mõõdu välja küll. Neid, kes siia vahetevahel kaugelt esinema sõidavad ja lahkudes Eesti kohta mõne heakskiitva sõna poetavad, on ju teisigi. Kui aga MacMillan väidab, et Eesti muusika talle korda läheb, on see enamat kui lihtsalt komplimendi tagasi põrgatamine. MacMillani juttu võib uskuda, sest MacMillan ei tee tühje sõnu ega kirjuta tühja muusikat.

Usaldust äratab ikkagi see, kes on kindel endas ja selles, mille eest seisab. MacMillani loomingulises enesemääratluses on aukohal katoliku usk ja kodukoha tavandid. Nagu ta ise seletas, köidab teda Eesti juures rahvapärand kui meie elutunnetuse lahutamatu osa. Eestlane valdab ju teadagi kukeseene kuulamise kunsti, mille moodne tsivilisatsioon on mõnel pool mujal Euroopas juba ammu kaduvikku pühkinud.

Kristlik pühalikkus ja paganlik müütilisus

Nooruses olnud MacMillan innukas folgihuviline, kes pidas lugu šoti rahvatantsudest ja keldi muusikast. Kõik see, mille ta ahmis endasse šoti folgiklubides ja pubides, on sestpeale tema kirjutatud muusikas mingil moel kaasa helisenud. Eestlastel olla tema arvates veel «müütide vägi» hinges. Kes teab, võib-olla on see tõesti nii…

Pole kerge öelda, kus jookseb piir kristliku usu ja paganlike rituaalide vahel. ERSO hingedepäeva kontserdil kõlanud MacMillani sümfoonia nr 5 «Suur tundmatu» (2018) võib olla küll ajendatud kristlikust usumüsteeriumist, ent selle omailm on õigupoolest palju avaram. Usulis-paganlikult mitmemõtteline on rahvakalendris ju ka novembri algus, kui esivanemate hingede nuumamine ja kõrvitsapühad jätavad kõik pühakud kaugele varju.

MacMillani loomingus nimelt elab edasi 20. sajandi teisel poolel mõjule pääsenud suundumus, milles kristlik pühalikkus ja paganlik müütilisus haakuvad omavahel nagu yin ja yang. Kirjandusteooriast laenatud mõistet kasutades nimetatakse niisugust voolu uusmütoloogilisuseks. Uusmütoloogilistes teostes käivad käsikäes loodust hingestav universaalsuse taotlus, ilmaruumi algelementide otsingud ja Carl Gustav Jungi stiilis psühholoogilis-müstiline vaade inimhinge tumedatesse soppidesse.

Eesti kultuuris saabus jungiliku müütilisuse ja kollektiivse teadvustamatu kõrgaeg 1970. aasta paiku teatrieksperimentidega seoses. «Hädavajalik ei ole tõde «teada», vaid kogeda. Mitte intellektuaalset käsitlust pole vaja, vaid küsimus on selles, kuidas leida teed sisemusse, võib-olla sõnatu, irratsionaalse kogemuse juurde» – see Jungilt pärinev ütlus kõlbaks Vaino Vahingu, Mati Undi jt tollase loomingu intuitiivseks lipukirjaks. Uusmütoloogiline on ka Arvo Pärdi muusika, mis 1960. aastatest peale on olnud kantud tõmbuvate vastandite (pro et contra) esteetikast ja 1976. aastal kristalliseerus muusikalisi elementaarosakesi tähtsustavaks personaalstiiliks.

Täitus dirigendi kauane unistus

Uusmütoloogilisusele on omased erilised visuaalsed sümbolid ja muusikaline piltlikkus. Pärdi loomingus asetseb kristlik ikonograafia («La Sindone» viitab Kristuse surilinale) kõrvuti panteistlike kujunditega. Pärdi muusika sümbol ei ole mitte rist, vaid pigem raagus puu, nagu selle võib leida paljude tema muusikaga CDde kujunduses. Puu tähendab sellistel puhkudel aga ilmapuud (arbor mundi): rahvauskumustes on see maailmakorra kehastus, mis ühtlasi näitab seost taeva, maa ja allilma vahel.

MacMillani sümfoonia kolm osa on pühendatud õhule, veele ja tulele. Kui kooriliikmed peavad teose alguses valjusti hingates «tuult tegema», siis öeldakse sellega: «Suur tundmatu» pole pelgalt muusika, vaid selles avaldub lausa heli ise oma kõige elementaarsemal ja ürgsemal kujul.

Kontserdi eel märkis MacMillan, kes varemgi on Eestis oma muusikat juhatanud, et sedapuhku Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja ansambli Vox Clamantis ees dirigendina seistes täitub tema kauane unistus. Küll Eesti koorikultuuri Šotimaal juba teatakse! ERSO kontsert, millele ajakohast tumedust lisas ka inglise klassiku Benjamin Britteni «Reekviem-sümfoonia», on hea näide, kuidas julge kontseptsioon kavavalikul end kuhjaga ära tasub.

Publiku püsti seistes väljendatud heakskiit, nagu see vallandus MacMillani sümfoonia peale, on klassikakontsertidel saanud üsna tavaliseks. Midagi ütleb see žest praegusel juhul ehk siiski. Nimelt seda, et kui üldse keegi mõistab, kuidas Püha Vaim saab puhuda tuulena või vuliseda veena, siis on selleks just meie oma looduslähedane ja fantaasiaküllane eesti publik. Müütide vägi heliseb tal hinges.