Polaarekspeditsioon barokist tormi ja tungini

27. aprill 2023.

Madleen Kristen Alasi, Sirp

Kontsert „Alessandrini ja Bachid“ 17. III Estonia kontserdisaalis. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Ene Nael (klavessiin), dirigent Rinaldo Alessandrini, muusikateadlane Toomas Siitan. Kavas Johann Sebastian Bachi, Carl Philipp Emanuel Bachi, Johann Christian Bachi, Wilhelm Friedemann Bachi, Joseph Haydni ning Henri-Joseph Rigeli looming.

Kontserti „Alessandrini ja Bachid“ reklaamiti kui barokkmuusikale pühendatud kava, kuid kuulajaid üllatati laiema ajaperioodiga. Orkester ja dirigent Rinaldo Alessandrini võtsid ette rännaku muusikaloo ühes intrigeerivamas ajajärgus, kui generaalbassi ajastust ehk barokist kujunes märkamatult ideaalset sümmeetriat ja kvadraatsust taotlev klassitsism. See oli aeg, mil kaks stiili tekitasid koos mitme­kihilise kultuuriruumi.

Eelkontserdil kõlas Carl Philipp Emanuel Bachi triosonaat h-moll Wq 143 Mihkel Peäske, Triin Ruubel-Lillebergi, Theodor Singi ja Ene Naela esituses ning muusikateadlane ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor Toomas Siitan pidas ettekande XVII ja XVIII sajandi muusikast. On vaimustav, et interpreedid, kes on tuntud oma romantilis-modernse väljenduslaadi poolest, esitavad ka hilisbaroki ajastu muusikat ülima tundlikkuse ja teadlikkusega. Ene Naela ja Theodor Singi basso continuo toetas meloodiapille õrnalt, kuid kindla­käeliselt, ning jättis neile ka piisavalt hingamisruumi. Mainimist väärib esitajate interpretatsiooniline amplituud, eriti stiili poolest: näiteks Triin Ruubeli oskus vaheldada romantilist ja õrna vibrato’t ning Theodor Singi väljapeetud dissonantsid. Professor Siitani sõnul esindab see traditsiooniliselt kokku pandud kontserdikava ideaalselt XVIII sajandi alguse kodanlikku kontserdimuusikat. Kava oli üles ehitatud sillana saksa hilisbaroki ja klassitsismi hinnatumate heliloojate vahel. Muusikaloo lineaarsel teljel asetseb Johann Sebastian Bach selle keskpaigas: ta on üks viimaseid baroki suurmeistreid, ühtlasi aga saksa kultuuriheeros ja rahvusluse alus ehk korraga millegi algus ja samal ajal ka lõpp.

Kontserdi avateoseks valitud „Sinfonia“ Johann Sebastian Bachi kantaadist „Falsche Welt, dir trau ich nicht“ ehk „Võlts maailm, ma ei usalda sind“ BWV 52 kõlas ERSO esituses klassitsistlikult, kuid stiilipuhtalt. Fraasilõpud olid iseloomulikult kerged ning jõulise ja pehme kõla kontrast ilmekas, seda nii keel- kui ka puhkpillidel. Leipzigi perioodil loodud kantaatide avamängudes kasutas Bach varem loodud instrumentaalteoste motiive, BWV 52 puhul aastatel 1717–1721 kirjutatud esimese Brandenburgi kontserdi avamängu. Johann Christian Bachi sümfoonias g-moll op. 6 nr 6 tuli esile orkestri täpne ning ühtlane intonatsioon, seda iseäranis sümfoonia teise osa larghetto ühehäälsetes lõikudes. Kogu orkester hingas samas rütmis ning eriliselt jäi meelde tšello- ja vioolarühma tundeküllane ja kohati ekspressiivse varjundiga esitus. Sümfoonia kolmandat osa kaunistavad erilised harmooniamuutused, nii et kuulaja sai naudingu pingelistest dissonantsidest ja nende lahendamisest. Johann Christian Bach oli siiski pigem ooperihelilooja ja tema muusikast sai inspiratsiooni isegi Wolf­gang Amadeus Mozart.

Carl Philipp Emanuel Bachi loodud sümfoonia F-duur Wq 183 kuulub aga juba tormi ja tungi aega, mida iseloomustab dramaatiline, kontrastiderohke ja ebapüsiv helikeel ning hoidumine sümmeetrilistest vormidest, mille poole klassitsismis püüeldi. Sümfoonia avaosa allegro tegi eriliseks esimese ja teise viiulirühma vahel tekkinud kahekõne, mis oli peenelt nüansirikas ja oskuslikult artikuleeritud. Sümfoonia kolmas osa on värskendavalt naljatlev ja tantsisklev, rõõm muusikast peegeldus nii orkestrantide kui ka dirigendi ilmetes. Tõsise muusika ja töötegemise õhustik asendus siiraste naeratuste ja kaasaelamisega. Carl Philipp Emanuel Bachi peetakse fantaasiaheliloojaks, kes ei mahu klassitsismi raamidesse. Tema helikeeles puuduv klassikaline harmoonia ja sümmeetrilisus vastandab selle klassitsismile. Professor Siitani sõnul oli Carl Philipp Emanuel Bach tõeline modernist, kes pidas siiski lugu ka oma isa muusikast.

Kontserdi teine pool algas Wilhelm Friedemann Bachi „Sinfoniaga“ d-moll Fk 65, mis oli minu arvates kava kõige erilisema ja omanäolisema helikeelega teos. Intervjuus Klassikaraadiole väitis dirigent Rinaldo Alessandrini, et Bachi poegade seas peeti Wilhelm Friedemann Bachi introvertseks ja tema loomingut keskpäraseks. „Sinfonias“ kõlasid aga väga huvitavad ja täpselt artikuleeritud rütmifiguurid, mida ulatati pillirühmiti käest kätte. Selles teoses ei kasutatud klavessiini ning kohati tundus teose algus seetõttu ebakindlam. See mulje haihtus ruttu, sest järgmisena esitatud Joseph Haydni sümfooniaga nr 38 C-duur oli orkester otsekui koju jõudnud – lavalt voogas märgatavat enesekindlust. Stilistiliselt erines Haydni interpretatsioon Bachide omast. Sümfoonia teist osa iseloomustas viiulirühmade tämbriline eristumine, teise viiuli rühm kasutas sordiini, mis tegi kõla pehmeks ja mahedaks, aga siiski pingestatuks. Oboerühma kontsertmeister Guido Gualandi soleeris tundlikult ja säravalt, sidudes teose tervikuks. Barokktrompetid, mis tegid orkestri intonatsiooni ebaühtlaseks, olid otsekui tilluke tõrvatilk meepotis. Kontserdi lõpetas Henri-Joseph Rigeli sümfoonia nr 4 c-moll op. 12, mis võis XVIII sajandi kolmanda veerandi kuulajale mõjuda kohati romantiliselt, aga paigutub siiski klassitsismiperioodi. Basso continuo rühm tõlgendas teose muusikalist materjali ülima delikaatsusega, Ene Naela silmapaistev interpretatsioon lisas värvikust ja dünaamikarikkust.

Rinaldo Alessandrini on hinnatud nii dirigendi kui ka klahvpillivirtuoosina ning tema põhifookuses on itaalia XVII ja XVIII sajandi repertuaar, eriti Claudio Monteverdi looming. 17. märtsiks kokku pandud kava oli parimas mõttes traditsiooniline: esindatud olid oma ajastu olulisimate isiksuste-heliloojate teosed. Kuulajale esitati muusikat saksa baroki tipphetkedest klassitsismi ning tunde­küllase romantilise tormi ja tungini. Kontserdi lõpetas publiku pikk ja kõlav aplaus ning jalatöö, lisapala jäi seekord aga mängimata. Estonia kontserdisaalist lahkusin tol õhtul uhke tundega, et meie väikse riigi sümfooniaorkester on võimeline suurepäraselt kohanema eri ajastute stiiliga.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.