Festival eksiilis

Festival „Odessa Classics“ 31. V – 3. VI Tallinnas, Laulasmaal ja Tartus.

Kontserdi lõpetas ta tol korral südamliku sõna­võtuga, kutsudes kõiki suveks Odessasse kuulama selleaastase festivali peaesinejat ERSOt. Juba siis oli poliitiline olukord nii pinev, et paratamatult käis peast läbi, kas suvel ikka on veel Odessasse sõitjaid. Aga Botvinovi rahulik olek ajas mustad mõtted eemale, sest eks nemad tunneta olukorda paremini – ehk tulevik ei olegi nii tume? Kahjuks oli tegu soovunelmaga ja see, mis on järgnenud, on ületanud ka kõige hullemad kartused. Sõja ajal festivali korraldamine on loomulikult võimatu, aga et traditsiooni mitte katkestada ning hoida ukraina kultuuri maailmakaardil, otsustati festival sel korral läbi viia hoopis Tallinnas ja Tartus ning seejärel Kreekas Thessaloníkis.

---

Siinne festival sai teoks peamiselt eraannetajate toel, aga üritust ei oleks tõenäoliselt toimunud sellise inimeseta nagu Oleksi Botvinov. Tema lõpututest jõuvarudest annab tunnistust see, et festivali organiseerimise kõrval astus ta kolmel kontserdil neljast üles solisti või ansamblipartnerina. Botvinovi repertuaar hõlmab teoseid mitmest sajandist ning ühtviisi kodus on ta Mozarti, ­Chopini, Rahmaninovi, Silvestrovi, Glassi või Piazolla muusikas. Tema mängustiil on ökonoomne, väliselt rahulik, aga pulbitseb sisemiselt energiast. Mozarti loomingut sai Eesti publik Botvinovi ettekandes kuulda lühikese aja jooksul juba teist korda: kui paar kuud tagasi kõlas klaveri­kontsert nr 21 C-duur KV 467, siis festivali avakontserdil ERSO ja Olari Eltsiga oli kavas üsna tumedakõlaline kontsert nr 20 d-moll KV 466. Ilmselt kõige tuntuma Mozarti klaverikontserdi tõlgendus oli Botvinovil selge ja läbipaistev, ilma liigsete tundepuhanguteta, sage portato pani aga klaveri kristalselt helisema. Eriti oli seda tunda kontserdi teises osas, kus ei langetud romantilistesse liialdustesse. Üsna tempokas ettekanne võlus karge ja siira meeleoluga.

Avakontserdi kõrghetkeks osutus siiski Daniel Hope’i ette kantud Benjamin Britteni viiulikontsert. Selle juhatas sisse Arvo Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, mis ei ole kunagi mõjunud nii süngelt ja traagiliselt kui praeguste sündmuste valguses ning viis mõtted kõikidele viimase kolme kuu jooksul hukkunud süütutele inimestele. Ka Britteni Teise maailmasõja eelõhtul loodud tehniliselt ülinõudlikus viiulikontserdis on ülekaalus tumedad toonid. Teose algul kõlavad löökpillid loovad sünge meeleolu ja kuigi kontserdi vältel on hulgaliselt ka helgemaid, lausa tantsulisi lõike, ei suuda need lõhkuda teose üsna pessimistlikku üldmuljet, mida toetavad väikesed asjad, olgu orkestrilt kõlav ostinaatne rütm, vaskpillide kurjakuulutavad motiivid või viiuli ahastavad kriisked ülikõrges registris. Hope’i esitust ei oskagi iseloomustada muu sõnaga kui „fantastiline“: milline sisseelamine, tunnete skaala, intonatsiooni puhtus ja tehniline üleolek!

Kontserdi lõpetuseks kõlas tänapäeva tuntuima ukraina helilooja Valentõn Sõlvestrovi sümfoonia nr 7. Sõlvestrovi loometeel on palju ühist Pärdi omaga: alustas temagi avangardistliku heliloojana, kuid jõudis 1970. aastatel heakõlalise muusika juurde, mis on Pärdi omaga võrreldes traditsioonilisem ning kus on oluline roll ilusatel meloodiatel. Selline on ka tema 2003. aastal valminud abikaasa mälestuseks kirjutatud nostalgiahõnguline seitsmes sümfoonia. Kaunis teos, kuid selle keskmises lõigus kõlav Richard Claydermani muusikat meenutav „klaveri­laul“ on minu maitsele siiski liiga magus.

Sügava elamuse pakkus noorte pianistide, vendade Oleksandr ja Roman Fedjurko kontsert, mille tegi eriliseks mitu asjaolu: esiteks esinejate sünniaastad (2010 ja 2004), teiseks nende muusikaline küpsus ja kolmandaks lühike ekskurss ukraina muusikasse. Lapstähed on liigagi tihti vanemate ambitsioonikad projektid ja pigem lüüakse laineid viimseni drillitud tehnika kui muusikasse süvitsi minekuga. Vendade Fedjurkode puhul avaldas aga virtuoossest tehnikast rohkem muljet just nende sügav musikaalsus. Sellist loomulikkust ja pianistlikku vabadust, nagu ilmutas noorem vend Oleksandr, ei oskaks ühelt 11aastaselt klaverimängijalt oodata. Nooruki­eas Romani puhul tõusis aga esile tema õrn ja romantiline interpreedinatuur ning võime igasse teosesse põhjalikult süüvida. Mõlema venna kavas oli romantismi­aja lääne klaverimuusika: Schumann, Mendelssohn, Saint-Saëns, nende kõrval ka teoseid ukraina heli­loojatelt. Sügavaima mulje jätsid vanema venna esitatud Levko Revutskõi (1889–1977) aastatel 1918/1921 loodud kaks kaunist Chopini ja Skrjabini mõjutustega, kuid siiski väga oma­näolist prelüüdi.

Neljal käel kandsid Oleksandr ja Roman ette kaks Mõroslav Skorõki (1938–2020) teost. Üks kannab pealkirja „Džäss-parafraas Ludwig van Beethoveni „Für Elise“ teemale“ ning lugu veel kuulmata tekkis kerge skepsis, et mida head saab tulla maailma äraleierdatumast loost džässikastmes, aga tuli: hästi vaimukas seade, mida esitades avaldus ka vendade hea džässitunnetus.

Peaaegu mitte ühegi ukraina muusiku kontsert ei möödu esitamata Skorõki „Meloodiat“, mis pärineb 1981. aastal valminud sõjafilmist „Raske mägitee“ („Високий перевал“). Tegelikult on tegemist linateosega, kus käsitletakse ukrainlaste rahvuslikku liikumist Nõukogude ideoloogia võtmes, oma rolli filmi lõpptulemuses mängis ka julgeoleku sekkumine montaaži­perioodil. Skorõkil palutigi toona kirjutada muusika, mis räägiks sellest, mida ei saa näidata, ja nii sündiski lugu, millest on saanud ukrainlastele vaata et teine hümn. „Meloodia“ on sel kevadel kõlanud korduvalt ka meie lavadel, festivalil näiteks Oleksi Botvinovi lisapalana, vennad Fedjurkod tõid selle hingematvalt kauni meloodia kuulajateni neljal käel.

Omapärase segakavaga esinesid Arvo Pärdi keskuses viiuldaja Michael Guttman, tšellist Jing Zhao ja Oleksi Botvinov. Kontserdi algus tekitas kerge hämmingu: ei Beethoveni sonaat viiulile ja klaverile nr 4 a-moll op. 23 ega ka Luigi Boccherini duo viiulile ja tšellole D-duur suutnud kuidagi sütitada, häirivaks osutus erakordselt intensiivne esitus, kus metsikute tempode ja esituslaadi tõttu kannatas intonatsioon ja kõla ning eriti viiuli ja tšello puhul oli raskusi nende omavahelise häälestumisega. Seejärel tegid aga esinejad justkui restardi. Trio kandis ette kaks osa Ástor Piazzolla „Neljast aastaajast Buenos Aireses“ ja nüüd oli olemas kõik, mida sellise tasemega esinejatelt võis oodata: pillid kõlasid intonatsiooniliselt puhtalt, lood kanti ette mõnusa naudinguga, kuhugi ei olnud kiiret, võidujooks oli unustatud ning kuulda sai suurepärast ansamblimängu. Sama veenvalt esitati kaks lisapala, oma humoristlikku külge näitasid interpreedid Fritz Kreisleri „Miniatuurset marssi“ esitades. Võib vaid kahetsust tunda, et pool kontserti läks lahjavõitu repertuaari nahka.

Festivali lõppkontsert oli tõeline maiuspala: Hans Christian Aavik ja Oleksi Botvinov olid kokku pannud imeilusa kava. Alustati Pärdi „Fratresega“, mille meisterlikule esitusele järgnes Morten Lauridseni „O magnum mysterium“. See kaunimatest kaunim teos kõlas Aaviku ettekandes sellise sügavuse ja kirega, et pidi liigutama küll igat kuulajat, kel just südame asemel kivi ei ole. Nagu aasta algul Ester Mägi sünniaastapäevakontserdil, kõlas ka sel korral maestra „Kadents ja teema“ – teos, mis läheb iga kuulamisega vaid paremaks ning tundub olevat Aavikule eriti südamelähedane. Õhtu lõpetas César Francki viiulisonaat, mis võlus väga isikupärase interpretatsiooniga. Sageli pannakse seda sonaati esitades pedaal põhja juba algustaktidest peale, aga Aavik alustas hoopis tagasihoidlikumalt ning kasvatas pinget järk-järgult, laiendades nii tunduvalt teose kõlavärve. Tuleb nõustuda Botvinovi arvamusega: peame olema uhked, et meil on selline talent nagu Hans Christian Aavik. Olemegi. Kuulata sellist mängu nagu temal – muusikaline mõtestatus, puhas toon, lai dünaamiline skaala, kus eriti isiku­pärane on kaunikõlaline ja särav piano – on lihtsalt nauding.

Loe arvustust Sirbi kodulehel.