Kui mulle vastav ettepanek tehti, ajasin kõigest hingest vastu, väites, et see oleks sama, kui panna teil mõni orkestrant Proustist kirjutama. Mis muidugi võiks olla täielik õnnestumine! Lõpuks on ju kogu kunst ja kultuur kõigi, mitte vaid valitute jaoks. Et need «kõik» sugugi alati kultuurist lugu ei pea, see on juba omaette jutt. Võib-olla ongi mõnele vaja vaid väikest tõuget, väikest sundi minna ja puutuda kokku millegagi, mida ta pelgab ja võõristab, ei pea oma maailma kuuluvaks.
Võhiku kõrvad avastasid klassikalist muusikat
13. detsember 2021.
Loomulikult peaks ülevaate ERSO 95. aastapäeva juubelikontserdist kirjutama mõni muusikaerudiit. Kui aga mõelda, et muusikat võib kuulata igaüks, ka kõige tuhmim inimeseloom, siis saab ehk andeks anda, et reportaaži kirjutab seekord sümfoonilisest muusikast väga kaugel seisev inimene. Usutavasti on raske leida minust selles vallas veel ebapädevamat.
Sest kultuur on eelkõige harjumus. Harjumus lugeda raamatuid, käia teatris, kontserdil, näitusel. Harjumused juurduvad lapsepõlves, kui ikka ema-isa käekõrval ooperisse viivad, käid ooperis ka suureks saades. Mul oli keskkooli ajal ERSO abonement. Need olid mäletamist mööda päevased kontserdid, käisime koos pinginaabriga, kultuursed noored. Ja näitustel käisime muudkui ja mööda muuseume. Siis tulid aastad, kus kõik need kenad kombed kadusid ja vajusid unustusse. Paljudel inimestel oli tegu sellega, et endal üldse eluvaim sees hoida. Ja kui kord saabusid helgemad ajad, kui oleks rahulikult saanud osta raamatu või teatripileti, tundus hoopis, et mis sest ikka, saab ilma ka ja ei viitsigi minna kuskile. Aga ERSO muudkui mängis. Mängis 80ndatel ja 90ndatel ja nullindatel ja mängib siiamaani. Ja ma sattusin jälle kontserdile. Ning olin lummatud.
Kuskilt mälu tagumisest soppidest ujusid välja mõisted, nagu kontsertmeister või esimene viiul. Vaatasin kõike täiesti süütute silmadega, mulle meeldis iseäranis komme, kuidas dirigent surub kontsertmeistril kätt, kohe näha, et mingi igivana traditsioon. Kas nad vahepeal, kui inimene üleni roojaseks kuulutati, tegid seda koledat küünarnukinalja? Loodan, et mitte. Kui ilusad on inimeste näod!
Meenus Leili Muuga maal «Orkester». Vaatasin kehade liikumist muusikas, seda sünkroonsust, millega liigub viiulirühm ja ometi iga inimese pisikest individuaalsust. Püüdsin kuulda eri pille, saada aru, kus miski toimub, silmad keerlesid lava ühest nurgast teise, kord jälgisin dirigenti, siis tšellosid, siis tagumisi ridu, kuhu ainult pilk ulatas. Aga kogu see mõttetu arusaamispüüd kadus, kui lavale astus Triin Ruubel – ettekandele tuli Ernest Chaussoni «Poeem» viiulile ja orkestrile. Korraga ei jälginud ma enam ei dirigenti ega üksikmängijaid. Korraga kuulsin ma muusikat. Et ma seda samaaegselt ka nägin, oli lihtsalt veel üks muusika mõõde. Ma olin muusika sees, täiesti «kohal». Ja huvitaval kombel ei tekitanud see minus emotsioone, ei olnud selliseid tugevaid afektilaadseid tundeid, mida ma pelgan ja vältida püüan. Oli lihtsalt täiesti teistmoodi olemine. Äärmiselt keskendunud ja kuidagi «ära».
Juubelikontserdi kava oli kokku pandud mõistagi selline, et oleks jõukohane ka lihtsama maitsega publikule. See pole halvustavalt öeldud, isegi minusugune oli varem kuulnud Heino Elleri «Koitu», mis kõlas lausa kaks korda, avaloona ning lõpus lisapalana. Küllap ka Lepo Sumera sümfooniat nr 2, mis juubelikavaski kõlas kõige suursugusemalt ja raputavamat. Kindlasti ei taha ma aga muusika kohta hakata ütlema, milline see «on» või ei ole.
Mõtlesin üsna pikalt selle peale, kas muusikat on võimalik sõnadega kirjeldada. Kindlasti on, kellelegi võib muusika kuulamine anda ajus visuaalseid seoseid, pilte mingitest paikadest, loodusest või muudest reaalmaailma nähtustest. Enda puhul ei ole ma sellist seost täheldanud. Pigemini on helid minu jaoks midagi matemaatilist, tõeliselt arusaamatu hookuspookus, ja ma ei ole võimeline ette kujutama, kuidas töötab nende inimeste pea, kes muusikat loovad. Rääkimata veel sellest, et osata aru saada, kas keegi mängis «mustalt», kas tempo oli õige, paras või mkm, ei kõlvanud kuhugi. Puudub terminoloogiline sõnavara ja puuduvad vajalikud «kõrvad». Kuigi küllap neid kõrvu oleks võimalik hoolsa muusikakuulamise abil parandada.
Minnes tagasi kontserdi juurde, siis sellel oli ka eelkontsert, mis sisaldas endas Erkki-Sven Tüüri «Arhitektoonika VI» ettekannet ning vestlusringi, kus osalesid Olari Elts, Kristjan Hallik ning Erkki-Sven Tüür. See oli elav ning huvitav, uue maja plaanid on õhus, ERSO saal on orkestrile ammugi kitsaks jäänud, vägevamaid teoseid tuleb mängida sordiini all, ennast tagasi hoides, et kõla ikka saali ära mahuks, mitte ei purustaks lagesid. Juba jõudsin mõelda ka võimalikele vastuväidetele, mis kõikjalt kostma hakkavad: meie väike rahvas, meil on niigi liiga palju kultuuri muidusööjaid, moosekante, teatrimajasid, mida kõike. Kust see raha võetakse?
Aga tõesti, kui vaadata, et kaubanduskeskuste jaoks on raha alati leitud, äri ju, tulevad investorid, muudkui ehitavad. Kuidas äri ja kultuuri paremini lõimida? Ehitada multifunktsionaalne maja, kus lisaks kontserdipaikadele leiavad oma koha kohvikud ja restoranid, huvitegevused, selliseid on muu maailm täis. Ega siis ilmaasjata vanasti täisväärtusliku inimese saamise üks vältimatu osis olnud pillimänguoskus. Võib-olla võiks praegu ka koolis laulmise asemel olla algtasemel pilliõpe? Kõik ei pane ju oma last muusikakooli. Aga õpetage nad algkoolis kasvõi kannelt mängima, mul oli kunagi väike puust kannel, sinna keelte alla käis paberileht nootidega, asi seda siis mängida polnud, täpid olid ees, mis keelt pidi plastmassist niblakaga tõmbama.
Võib-olla oleks selliste keskuste kaudu võimalik muuta kõrgkultuur loomulikuks elu osaks? Selles niinimetatud kõrgkultuuris ei ole tegelikult midagi vaimselt üle jõu käivat, kui vanasti said aadlikud ja rikkad kodanlased käia end iga õhtu loožis näitamas, mis siis meie kehvemad oleme? Käime ja näitame ja elame kultuurselt! Nagu avasõnu lausunud kultuuriminister Tiit Terik ütles: vajame kultuuri ju nagu vett! Ilma kuivab inimene ära! Peame siis pöialt, et uue maja plaanid vett vedama ei läheks, ja meie kultuur allavoolu, vaid ikka muudkui üles, üles mägedele!
Kontserdi viimane ots kiskus juba täitsa ülemeelikuks, lavale hakati tooma huvitavaid telegramme, küll andsid oma õnnistussõnad meie sümfooniaorkestrile Wolfgang Amadeus, küll Ludwig van, isegi Antonín Dvořák ja veel paar geeniust ning kõigi nende teostest põimiti popurrii, orkestri võimekuse jõudemonstratsioon, käsikäes parima huumoriga.
Mis aga minu jaoks eriti kõnekas, kõige lõpuks kõlas Artur Kapi hoogne «Polonees»! Seega on igas eestlases tõega peidus natuke poolakat.