Jää ja tule laulud

• Suurepärane balanss elektroonilise ning akustilise vahel
• Kiirus aegluses ja vice versa
• Vee kui prisma tähendus selgus sel kontserdil pea täielikult

ERSO kontserdisari «Audiospaa» alustab õhtuti ja hilisõhtuti ning sarja kontserdid täidavad orkestri peadirigendi sõnul minimalismihuviliste soovunelmaid. Kavva on võetud rahulik muusika, mis võiks võtta kuulajais tuure maha. «Meie teraapia on muusika. Mängime parimat muusikat, mis viimaste aastakümnete jooksul kirjutatud,» lubas Elts. Sarja avas kontsert «Sulades üheks».

Lõõgastavad ja tervistavad veeprotseduurid, mida puhkeasutus Estonia lille löödud kulturnikele pakkus, viisid mind spaa soojast saunast (või mullivannist) California keskrannikule. Olgugi et meil oli kell 21 ning Põhja-Ameerika läänerannikul 11, olin mina omadega siiski karskes varahommikus. Pulsi mahendamise püüule aitas kaasa (kelle loodud? kavast ei leidnud) seintele pakutud valguslahendus. John Adamsi «The Dharma at Big Suri» (2003) esitas üks maailma nimekaimaid elektriviiuldajaid Tracy Silverman, kelle näpunäite järgi küll püüdsin unustada, mis pill minu nina ees kõlab.

Teose algus on õhkõrn ning vaikne, milleks publik ja orkester hästi valmis ei olnud, sest krabinad, sahinad ja kolksud kompromiteerisid kõlavat materjali jäigalt. Esimene osa viirastas koidikut päikesekiirte järele manguva Vaikse ookeani ääres. Kaikuvad keelpillid ja põhja andev harf lõid pildi aegluubis lainetavast veest, millega elektriviiuli sametjas ja klaar toon dialoogi astus. Vaskpuhkpillidel kõlavad konsoneerivad sekundid (teoorias võimatu, kuid nagu kontserdil selgus, reaalsuses täiesti teostatav) piltlikustasid horisondilt tõusva päikese kiiri, mis veeväljal värvideks murdusid.

Esimene osa saavutab dünaamilise haripunkti ning jõuab keelpillidel kõlavate laskuvate nootide ja klaveri kromaatilise käiguga mingi uue energiani. Hommikust saab päev. «Sri Moonshine», John Adamsi lääneranniku hommage’i teine ​​osa – inspireeritud Jack Kerouaci romaanist «Big Sur» ning California heliloojate Lou Harrisoni ja Terry Riley muusikast – toob mõttesse India raaga, džässi, gamelan’i ja Vaikse ookeani dramaatilisi maastikke, mille abil ka ekstaatiline haripunkt saavutatakse. Marimbasoolo, mis teose salvestusel BBC sümfooniaorkestriga vaid kuskil taustal figureerib, tõuseb ERSO esituses selgelt esiplaanile ning lisab värskust ja värvi. Nõndasama gongilöögid, mis salvestusega võrreldes saalis selgelt kõrvu kostsid. Elektroonilise ning akustilise vahel oli leitud suurepärane balanss, minu jaoks vahest isegi liiga suurepärane. Elektriviiulit oleks soovinud kuulda ehk erksaminigi.

Silvermani vaadates pani imestama, kui palju erinevaid stiilihõnge võib kaheteistkümnes minutis tervikut lõhkumata kohata. Eks see ole ka tema eesmärk: ühendada viiul tänasesse kultuuri ning kanda oma generatsiooni häält. Mingitpidi oli kummastav teda n-ö klassikalise viiuli kõrval näha küll. Sama pill, kuid nii palju rohkem võimalusi! Võimalus lisada endale pedaaliga delay’d, reverb’i või helimoonutust ning mängida kui viiul või kui kitarr. Tšello?

Estonia spaas liikusin California keskrannikult edasi Alaskale. Juba 40 aastat on John Luther Adamsi töö heliloojana olnud keskkonnaküsimustega lahutamatult seotud. «Become Ocean» (2014) on nende murede suurim ja kaalukaim väljendus. Teose partituur kannab tema karmi epigraafi: «Kui peatud ja mõtled muusika ookeanilise dimensiooni peale, siis peitub selles sukeldumise tähendus. Me tulime ookeanist ja läheme sinna tagasi – on mul õigus? Me oleme tehtud peamiselt veest ja elu maakeral tekkis meredest. Polaarsete jääliustike sulamise ja merevee taseme tõusuga võime ookeaniks saada varem, kui arvata oskame.»

Ses ookeanis toimus vähe, aga samas niivõrd palju. Nagu mingi pidev pulbitsemine, mida kuuled, kuid ei näe. Kuna istusin parteri kaheksandas reas, ei näinud ma peale tšellode, kontrabasside ja viiulite palju. Keelpillid mängisid suurema osa ajast pikki noote, kuid kuskil toimus veel midagi. Kõik paistis nii aeglane, aga ka nii kiire. Kiirus aegluses ja vice versa.

Mingit duaalsuse nivelleerimist kehastas kogemata ka kontserdisaalis toimuv. Minu kohal avanevast ventilatsioonišahtist puhus peale värsket jahedat õhku, mis tekitas tunde, et see lihtsalt peab sihilik olema. Ei tea, kas midagi üldse jäisest maailmamere pildist puudu jäigi.

Vee kui prisma tähendus selgus minu meelest sellel kontserdil pea täielikult. Veest käib ju kõik läbi – valgus, heli, õhk, rõhk – ning vesi on igal pool. Mõneti budistlik mõte, aga teose pealkirjale ning teose enda palindroomilisele aatele mõeldes seda vast helilooja silmas peab. Nähes Vambola Krigulit tšellode taga marimbal pikki korduvaid mustreid mängimas, mõtlesin, missuguse tundega ta seda teeb. Kas tema on rohkem ookean kui mina? Kindlasti on ta rohkem kohal.

Kõigist kunstidest võib muusika enim hirmu tekitada. Minul, kuid usun, et ka paljudel teistel tekib hoomamatut ookeani vaadates hirm. Hirm ehk millegi suurema ees, mida lihtsalt tajuda ei saa. «Become Ocean» pakkus võimalust seda ületamatut hirmuta imetleda. Ja võib-olla ka mingi tõdemusega, et ega peagi. Ega saagi.

Kontserdisari «Audiospaa»

«Sulades üheks»

John Adams «Dharma at Big Sur», John Luther Adams «Become Ocean»

Tracy Silverman elektriviiulil, ERSO Olari Eltsi juhatusel

24. septembril Estonia kontserdisaalis

Loe artiklit Postimehe kodulehel.