Teekond Tambergini. Mõtteid helilooja 90. sünniaastapäeva eel
27. mai 2020.
Küllap ei leidu tõsist eesti muusika huvilist, kellele kõlaks võõralt reibas trompetihüüd Eino Tambergi “Concerto grosso” (1956) algustaktidest. Võib ju seda pidada sümboolseks avafanfaariks ühe söaka põlvkonna tulekule meie muusikasse (Tamberg, Tormis, Mägi, Rääts, Pärt, Sink). Vähe pole vahest neidki, kes mäletavad elamuslikke hetki oratooriumist “Amores” (1981), mis on – öelgem see kindlameelselt välja – 1980. aastate kodumaise vokaalmuusika kroonijuveel. Mitme mandri trompetistide seas tuntakse Tambergi 1. trompetikontserti (1972), rahvusooperil oli plaan juuni hakul mängida ooperit “Cyrano de Bergerac” (esietendus 1975, nüüdne lavastus on aastast 1995, taastatud 2005). Eelneva põhjal võiks vist rahus mõelda: Eino Tambergi muusika positsioon on helilooja 90. sünniaastapäeva künnisel küllalt kindel, ta loomingut osatakse hinnata.
Ent mida me teame Eino Tambergist? Millisena mäletame teda helilooja ja isiksusena? Trükis avaldatud usutluste ning mitmesuguste raadio- ja telesaadete hulk on sedavõrd mahukas, et materjali siin-seal kordumisest kujunevad refräänid: mälestused aktiivsest vaimsest õhkkonnast keskkooli päevil, sõprus suurvaimudega (Lennart Meri, Jaan Kross, Endel Lippmaa jne), kirjanduse ning draamateatri tugev mõju, armastus ja elu loomingu ainena. Püüdkem siin läbi mõne peatuse mõtiskleda Eino Tambergi nende joonte üle, mida rõhutatakse vähem, möödaminnes, või mis kumavad ridade vahelt.
Tamberg ja laiskus
Küllalt arvuka hulga teoseid kirjutanud helilooja puhul näib ehk paradoksaalne kõnelda laiskusest, ometi leiame sellele loomuomadusele viiteid nii Tambergi enese kui ka õpilaste mälestustes. Näiteks helilooja Mari Vihmand sõnastas metafoorselt: “Tamberg ei kipu oma aias umbrohtu kitkuma. Võibolla on see ka laiskus. Teatud annus laiskust on kindlasti positiivne omadus. Virkadel jääb mõndagi kahe silma vahele.”1
Oma õpilastest kõneldes on Tamberg vihjanud, et tunneb lausa mingit hirmu nende ees, kes hästi püüdlikult kõik nõutu ära teevad ja iga nõuande kriitikameeleta omaks võtavad. Siit kumab läbi vaimne vastandumine ülipüüdlikkusele, konformistlikule ja agaralt noogutavale korralikkusele, liialt toimeka tormlemise tuhmistavale jõule.
Toreda ilmekusega esildub laiskuse teema raadiovestluses muusikateadlase Ofelia Tuisuga:
-Mida te olete teinud selleks, et ennast muusikaliselt arendada?
-Mina ei ole midagi teinud.
-Miks?
-Laiskusest.
-Miks te laisk olete?
-Inimesi on mitmesugusi, mina olen laisk.
-Laiskus on ju niisugune asi, millest ei ole võimalik lahti saada!
-Laiskadel inimestel küll.2
Eino Tamberg ise on sedastanud, et tal pole iial tekkinud harjumust (ega õigupoolest ka vajadust) kell 9 kusagile minna ja kell 6 õhtul tagasi tulla, ning ta lisab: “Ja kui ma oleksin seda pidanud tegema, siis ma vist ei oleks saanud üldse luua.” Võib üksnes kujutleda, kuidas mõni kibestunum protestantliku tööeetika jutlustaja võiks seepeale mõrkja grimassiga pobiseda, et on lubamatu, kui kellelegi on töö puhas rõõm ja eneseteostus. Põrkub see ju valusalt (luterliku?) arusaamaga tööst kui raskest vaevast.3