Sofia Gubaidulina: kui on õnne, läheb muusika sügavale hinge
13. oktoober 2016.
Helilooja uus teos on sündinud murest inimeste üha pealiskaudsemaks muutumise pärast. Kohtun Sofia Gubaidulinaga pärast teisipäevast proovi Estonia kontserdisaalis. Gubaidulina on 84aastane
habras naine, peas must barett ja selle all säramas veel tumedamad silmad. Nende jõuline tuluke lööb eriti helendama, kui ta räägib muusika päästvast jõust. Vestluses heliloojaga osaleb ka Andres Mustonen, kes homsel kontserdil on dirigendi rollis.
Sofia Gubaidulina, palun rääkige esiettekandele tulevast teosest „Armastusest ja vihast”. Mis ajendas teid seda kirjutama?
See teos on sündinud täiesti suurepärasele dirigendile Andres Mustonenile, tema võimele suhtuda väga kirglikult kõigisse eluavaldustesse. Teose nimi on „Armastusest ja vihast”, sest mulle tunduvad need kaks valdkonda praegu kõige probleemsemad. Tunnen, kui palju vihkamist on praegu maailma kogunenud, ja ainuke, mis saaks sellele vastu astuda ja kultuuri sellest hädast päästa, on armastus. Armastuse on aga seadnud löögi alla individualistlikud inimesed, kes juhinduvad egosimist. Armastus on mulle südameasi ja mu kõige suurem mure on seotud kultuuriga: kas see jääb ellu või lämbub? Mulle teeb muret ligimesearmastuse puudus, kuid kõige olulisem on armastus jumala vastu.
Kõik algas sellest, et armusin palvesse, mille leidsin Iiri benediktiini kloostri palvete kogumikust. Seal on see omistatud Assisi Franciscusele. See palve puudutas mind hingepõhjani. Meie oleme oma ajastul egoistid, oleme jumalast hüljatud. Selles palves on aga vastupidi: inimene palvetab, kuid mitte selleks, et paluda jumalalt abi, et teda armastataks, vaid selleks, et ta ise armastaks. Mitte et teda mõistetaks, vaid et tema mõistaks. Mitte et teda imetletaks, vaid et tema imetleks. Sellele inimesele on kõige olulisem isiklik armastus jumala vastu, mitte see, et teda armastataks. See oli „Armastusest ja vihast” kirjutamise puhul väga oluline.
Kas muusikal on jõudu panna inimesi üksteist ja kõrgemaid väärtusi armastama?
Just muusikal on võime ravida valu, mida põeb praegustes oludes tänapäeva inimene. Hakkame kaotama sidet kõige kõrgemate väärtustega, milleta inimene aga elada ei suuda. Kaotame sidet selle sfääriga, justkui see polekski absoluut, kõrgem sfäär, jumal – pole vahet, kuidas seda nimetame.
Inimesed muutuvad järkjärgult pinnapealsemaks, tegelevad ainult pealiskaudsete asjadega, mõeldes ainult sellest, kuidas ära elada, teenida, raisata. Kõrgemate väärtusteta inimene muutub üheplaaniliseks. Ja mida saab siin teha muusika? Kui on õnne, siis läheb muusika sügavale inimese hinge. Muusika kui kunstivorm on kõige hingelisem. Aga miks? Sest muusika opereerib materjaliga, millel on otsene side kosmilise seadusega, kõige oleva seadusega. See võti on meie võimuses ja selle nimi on vibratsioon. Vibratsioonis on valu ja rõõm, armastus ja vihkamine.
Seda kosmilist seadust peavad vahendama inimesed, muusikud. Kas ja kuidas nad oma rolliga toime tulevad?
Kunst sõltub sellest, kuidas seda ette kantakse, teostatakse. Muusika sõltub absoluutselt esitusest. Praegusel juhul on mul õnne: olen kokku sattunud väga andekate muusikutega ja väga andeka dirigendiga, kes suudab oma kätega ühendada kõik esitajad. Orkester on täiesti imeline – juba proovis tundsin, kui sügavale nad suudavad minna, asja tuumani. Muusikaga on võimalik jõuda meie kultuuri probleemideni.
„Armastusest ja vihast” dirigeerib Andres Mustonen, teie ammune tuttav. Mis on teid kõik need aastad sidunud?
Armastus loomulikult. Eelkõige armastus muusika vastu.
(Mustonen: „Meie side on täiesti unikaalne. Mõistan ja loen „Armastamisest ja vihast” partituuri, otsekui oleks see kirjutatud mu emakeeles.”)
Mäletan juba oma noorusest, kuidas sõitsime tudengitega Tallinna just Andrese pärast, kes andis vanale ja arhailisele muusikale hoopis uue hingamise. ”Kuulaja peab teadma, et kontsert on tähtis. Et kultuuri käekäik on hädaohus ja tema osaleb selle päästmises.
(Mustonen: „Asi pole nii lihtne. See on ime. Ma pole lihtsalt muusika esitaja, ma olen meedium, ma annan teistest dimensioonidest asju edasi, vaatan sügavamale.”)
Andresel on õigus, meie tutvuses pole midagi juhuslikku. Saan samuti aru, et ilma imeta poleks me kohtunud. Et tegeleme muusikaga, on ime. Kirglik armastus helide maailma vastu on ime.
(Mustonen: „Armastus helide vastu on universaalne, seda on tunda kõigis riikides, kõigi inimeste hulgas.”)
Millise meeleseisundi ja eelhoiakuga peaksid inimesed teie kontserdile tulema?
Soovitatav oleks, et kontserdile tulija ei ootaks meelelahutust, ei eeldaks, et teda hakatakse lõbustama. Ükski esitusele tulev muusikateos pole mõeldud inimest lõbustama. Kuulajad peavad tulema teadmisega, et kontsert puudutab tähtsaid küsimusi. Et kultuuri käekäik on hädaohus ja nemad on osalised selle päästmises, samuti kui heliloojad ja muusikud. Kultuuri elus hoidmine on meie ühine asi. Selle sooviga tuleks kontserdile tulla.
(Mustonen: „See on sama nagu tõsise raamatuga. Avad selle, hakkad lugema, lähed sügavuti – seegi pole meelelahutus. See muusika on, nagu avaksime suure romaani. Pead oma aega pühendama, siis see jõuab sinuni.”)
Kui inimene läheb meelt lahutama, ei saa ta midagi. Aga kui inimene läheb koos esitajatega, koos heliloojaga probleemi lahendama, siis saab ta elamuse.
(Mustonen: „Inimesi, kes tahavad minna sügavuti, leidub igal pool. Nad mõjutavad ühiskonda väga palju. Probleem on lihtsalt nad kokku saada.”)
Mulle on väga oluline, et intellektuaalne eliit maailmast ei kaoks. Käisin Ameerikas Marlboro muusikafestivalil, kuhu kogunes üle maailma väga noori, 20–29aastaseid muusikuid. See, kuidas nad muusikasse suhtusid ja mida nad tegid, näitas, et meie kultuuril on veel lootust.
(Mustonen: „Sa oled optimist. Aga nende inimesteta ei teeks me ju midagi, sest ka meie vajame tagasisidet.”)
Spirituaalne Sofia Gubaidulina
Tänapäeva olulisemaid heliloojaid Sofia Gubaidulina tähistab 24. oktoobril 85. sünnipäeva. Gubaidulina on Kaasanis ja Moskvas õppinud tatari päritolu helilooja, keda iseloomustab õigeusklik maailmavaade. 1992. aastani elas ja tegutses ta Moskvas ning kuulus selliste „ekslikku teed” läinud heliloojate hulka nagu Schnittke, Pärt ja Denissov. 1980ndate alguses sai ta tuntuks väljaspool NSV Liitu, kui Gidon Kremer esitas tema viiulikontserti
„Offertorium”. Praegu elab Gubaidulina Saksamaal, tema looming on pälvinud tähelepanu kogu maailmas ja teda on tunnustatud rohkete autasudega. Gubaidulina muusikalised kujundid ja enneolematud instrumentide kombinatsioonid kannavad müstikat, metafüüsikat, religioosset spirituaalsust. Tema muusikaline fantaasia tegeleb tihti apokalüpsise ja viimse kohtupäeva teemaga.
Kontsert
Reedel, 14. oktoobril kell 19 Estonia kontserdisaalis
sarja „Harmoonia” esimene kontsert.
Kavas on Mahleri adagio sümfooniast nr 10 (1910), Sofia Gubaidulina „Fachwerk” (2009) ja oratooriumi „Armastusest ja vihast” esiettekanne.
Esitavad: Geir Draugsvoll (bajaan), Aile Asszonyi (sopran), Mati Turi (tenor), Atlan Karp (bariton), Uku Joller (bass), Eesti filharmoonia kammerkoor, kammerkoor Voces Musicales, Eesti riiklik sümfooniaorkester’