ERSO 90. hooaeg algas paduromantilises vaimus

Ülevat ja hingepuhastavat elamust oli juba ette oodata, heitnud pilgu kavalehel üles loetud teostele. Nii ka läks. Vaevaliselt tõuseb dirigendipulti kogukas, Soome jõuluvana meenutav elav muusikalegend Leif Segerstam. ERSO ees oli ta viimati kümme aastat tagasi. Ühe käega puldi vasksele raamile toetudes juhatab ta teisega avarituaali juurde kuuluvat riigihümni.

Piripardani tulvil saal, seistes mängiv ERSO, lisaks esimese teose ettekandele kaasatud Eesti Rahvusmeeskoor: ühtäkki tunneme end asuvat soome-eesti ühiskirikus. Ei mäletagi, et oleksin varem riigihümni lauldes tundnud end otsekui ühe sümfoonia finaalis. Sellise avara joonega jõudis hümn saali Segerstami käe all.

Sakraalne, ütleksin, et lausa plahvatav ülevus jätkub avamänguga Richard Wagneri ooperile «Tannhäuser», milles osaleb ka palverändurite koor. Sellist versiooni on rahvusmeeskoor Neeme Järvi juhatusel varemgi esitanud. Ja kujutab endast dramaatilist sulamit kahest kontrastsest, ühelt poolt vaimu ja teiselt poolt elunaudingute ilmast. Kui siis koor laulab «Arm osaks saanud palverändurile, kes igavesse rahusse kord siirdub!», siis tundub, et kontserdisaali lagi tõuseb seintelt taevasse ja kõrgele dirigendi pea kohale tõstetud kätest saavad inglitiivad.

Segerstam pöördub saali poole: lapselikult siiras ja õnnelik naeratus näol. Publiku kõnetamine kuulub tema dirigendistiili juurde. Ta ütleb, et üksnes muusika hoiab teda jalul ja elavana. Mina mõtlen teda vaadates ühe teise Soome (dramaatilise saatusega) kangelase Matti Nykäneni lendu läinud lausetele: «Elämä on laiffii» ja «Elu on inimese parim aeg». Segerstami elu- ja loomistung on selle kinnituseks.

Ja nüüd seletab Segerstam, istudes dirigendipulti toodud toolil, mida kujutab endast esiettekandele tulev, ta enda 298. sümfoonia (ühtekokku on neid tal üle kolmesaja!), Eri Klasi mälestuseks kirjutatud «Stretching thoughts towards…» Et kui me mõtleme, siis ühtlasi venitame oma mõtteid millegi suunas. See võib olla teispoolsus, lõpmatus… Ja igas noodis kehastubki lõpmatus, ütleb Segerstam.

Kakskümmend minutit kestev oopus ilma dirigendita (sic!) – Segerstam ise istub klaveri taga – kulgeb erinevate meloodiafragmentide või üksiknootide kohati kakofoonilises heitluses, sekka löökriistade paugatusi, (kiriku)kellade helinat ja kellukeste tilinat, kuni see kõik hääbub igavikulisse vaikusesse.

Mõtlen Erile. Temagi on juhatanud tehniliselt keerukaid postmodernistlikke teoseid, milles meloodilist narratiivi raske tabada. Mõtlen ka ühele fotole Eri Klasi raamatust «Kes ma olen?» On aasta 1997, Savonlinna. Eri ja Leif, kaks sõpra ja kolleegi Soome suves. Pildil Eri pandud allkiri: «Mister Musicdirector of Scandinavia. Mitte päevagi ilma nootideta. Leifiga on raske võistelda muusikategemises, söömises ja joomises.»

Ja nüüd siis Segerstami «venivad mõtted»… Siinkohal ei saa jätta imetlemata ka ERSO enda professionaalset võimekust. See on nagu üks suur-suur mitmemõõtmeline mängutoos. Keerad üles ja mängib ise, organiseerib ja juhatab end ise!

Romantilist «tormi ja tungi» jagub kontserdi teise pooldegi. Hector Berliozi «Haroldit Itaalias» esitati viimati Eestis 1990. aastate algul (Tõnu Kaljuste juhatamisel). Mulle on see esmakohtumine sümfoonia erakordselt kauni juhtmeloodiaga, mille melanhoolsus tuleb esile just nimel vioolade partiis. Siingi on teises osas «Palverännak», ning on itaalia õhulist laululisust, serenaadi.

Esmakohtumine on see ka vioolamängijate perekonna Zemtsovidega (Mihhail, tema vend Aleksandr, Mihhaili abikaasa Julia ja nende tütar Dana – kõik neli on rahvusvahelised vioolatähed!). Publik vastab tormilise tänuavaldusega. Lisaloona mängib kvartett isa-Zemtsovi pala, Segerstam omalt poolt lõpetab kontserdi Jean Sibeliuse «Kurva valsiga». Täiuslik!

ERSO hooaja avakontsert
Dirigent Leif Segerstam
9. septembril Tallinnas Estonia kontserdisaalis