Sula ja sulam
01. aprill 2016.
ERSO sarja „Nautimus“ kontsert „Sula“ 18. III ja Tallinna Filharmoonia „Kontsert kahele“ 20. III, mõlemad Estonia kontserdisaalis.
Nüüdismuusikanautlejatele on tõeline luksus, et Estonia kontserdisaalis saab lausa paaripäevase vahega kuulata suhteliselt uut orkestrimuusikat. 18. III andsid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Rahvusmeeskoor kontserdi „Sula“ (dirigent Mikk Üleoja debüüt ERSO ees). Kaks päeva hiljem koondasid samal laval jõud Eestile kahe aasta eest Grammy toonud plaadil musitseerinud orkestrid: „Kontsert kahele“ oli Tallinna Kammerorkestri ja Sinfonietta Rīga sisuline ja vormiline sulam (dirigent Normunds Šnē).
Kontsert „Sula“ algas Gavin Bryarsi klaverikontserdiga „Sloway kanal“. Kui ERSO esituses kõlas Bryarsi muusika esmakordselt, siis RAM tegi juba aastal 2006 tema loominguga autorikontserdi. Bryars, keda mitmete stiilitunnuste tõttu pole kerge liigitada ei minimalistiks ega avangardistiks, naudib muusika puhtust ja sugestiivsust. RAMi kümne aasta tagusest kontserdist on mul senini meeles võimsad visuaalsed assotsiatsioonid, mida Bryarsi muusika tekitas. Praegu seda sorti elamust ei saanud, ehkki „Sloway kanal“ on eriline klaverikontsert – ainult aeglases tempos kulgev teos sisaldab nimelt meeskooripartiid. Solist Mihkel Poll, kes mängib sageli pigem virtuoosseid teoseid, kandis oma osa veenvalt välja. Ent teose üldmulje jäi monotoonseks, sest autor on taotlenudki lõpmatut voolamist suuremate kontrastide ja hingamisteta.
Kava keskseks teoseks kujunes Giovanni Bonato „Vana vale“ naishäälele, meeskoorile ja orkestrile. Ka Bonato loomingut on RAM erinevalt ERSOst palju esitanud ning kes on kord tema teost elavas ettekandes kuulnud, see seda ilmselt niipea ei unusta, sest Bonato mängib väga osavalt surround-efektidega. „Vana vale“ märgib saja aasta möödumist Esimesest maailmasõjast, kirjeldades sõja julmust ja silmakirjalikkust (briti poeedi Wilfred Oweni tekst). Orkester ja metsosopran Annaliisa Pillak paiknesid laval, ent RAM seisis saali külguste kõrval rivis. Koor tõi kuuldavale mitmekesiseid kõlaefekte, mis põhjustas erinevaid assotsiatsioone. Mõned lauljad keerutasid pea kohal pulga otsas kolmes eri pikkuses ja helikõrguses kõrivoolikuid, mis võimendasid ruumilisuse efekti veelgi.
Kontserdi lõpetas Helena Tulve tuntud teos „Sula“, kus orkestri esireas musitseeris Tommi Mansikka-Aho didgeridoo’l. Kui Bryarsi ja Bonato kooriga teostes oli tajuda selgemat ideed ja arusaamist, siis „Sula“ ettekanne jäi orkestril kahjuks pisut tujutuks ja vormiliselt ebalevaks. Teatud puudujääkidele vaatamata oli kava huvitav, ERSO ja RAMi kooslus laval uhke ning saalis viibisid kõik kolm heliloojat. Mikk Üleoja peadirigenditöö RAMiga on viinud selle kollektiivi uutesse kõrgustesse ning loodetavasti ei jää RAMi, ERSO ja Üleoja järgmine koostöö teadmata kaugustesse.