Koostööst tõuseb tuju ja tulu

Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, solistid Junhong Kuang (kitarr) ja Peter Brathwaite (bariton), dirigent Tõnu Kaljuste 1. I Estonia kontserdisaalis.

Uusaastakontserdi korraldajaid on Eesti Kontserdi kõrval veel Eesti Rahvusringhääling, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja, mis kõige olulisem, margikonjak Hennessy XO. Selline kontsert on koos teleülekandega nagu eneseabiõpik, mille kohta on alati kõigil midagi öelda – kas positiivset või negatiivset, pole oluline. Seepärast pole põhjust lahata esitusi ega esitajaid, vaid tänada dirigenti (Tõnu Kaljuste), kes kava komponeeris ja realiseeris, ning produtsenti (Neeme Punder), kes selle kõik korraldas. Teatavasti on hea kontsert lühike, aga pika vaheajaga. Vastab tõele: mõlemad kavapooled kestsid võrdselt alla 45 minuti, vaheaeg koos väljumise ja taasistumisega oli aga tavalisest pikem, kuid tundus hoopis lühike.

Kava kompositsioon ongi teema, mida võiks pisut lahata. Kontsert algas rootsi helilooja August Södermani (1832–1876) kontsert-avamänguga „Rootsi festival“ (1858) ja annab ainult imestada, miks seda erksalt pidulikku muusikat pole varem meil galakontsertidel kasutatud (või on?). Ja siis imelaps kitarril Kuang Junhong, Tiibetis 1999. aastal sündinud kõhetu poiss, kelle kuulsus hakkas juba levima kolm-neli aastat tagasi. Esitamisele tuli Joaquín Rodrigo kõige kuulsam heliteos „Concierto de Aranjuez“. Kontsert on kirjutatud Hispaania kodusõja lõppedes, aga ettekandele tuli juba aasta hiljem, kui käis Teine maailmasõda. Kontserdi väärtus on tähistatud mälestusmärgiga Aranjueze linnas, mis on arvatavasti kogu maailmas ainulaadne. Maestro ütles solisti tutvustades, et too on esimest korda reisil ilma vanemateta ja ega tiibeti temperamentki ole vist võrreldav hispaanialikuga, aga teos oli esitatud laitmatult.

Kava esimese poole lõpetasid Mozarti Figaro aaria ning Papageno aaria ja duett. Papageno aaria lõpus trügis täiesti ootamatult lavale lilleneiu (EK vormis), kelle bariton (Peter Brathwaite Suurbritanniast) küll kõrvale tõrjus, aga ennäe – lilleneiu ei lasknud ennast heidutada ja ühines Papagenoga duetis Papagenana. Selgus, et tegemist oli sopran Eerika Eensaluga – vaimukas, täiesti autori vääriline.

Kava teine pool nõuab suuremat teost ja ettekandele tuli taani helilooja Carl Nielseni (1865–1931) „Aladdini süit“ (1919). See oli aeg, kus moodi tuli kõik idamaine, mille etaloniks muusikas sai inglise helilooja Albert Ketèlbey orkestripala „Pärsia turg“ (1920), mida võis veel XX sajandi teisel poolel kuulda meie kohvikutes, kus mängis elav muusika. Nielseni orientaalne reis haaras kaasa ka India ja Hiina ning jälgis tantsivaid vange ja lõppes (oo õudust!) „Neegritantsuga“. Edasi mindi taas poliitkorrektselt: Jerome Kerni „Ol’men river’i“ kandis ette Manchesteris sündinud mustanahaline Peter Brathwaite, kes ei ole küll bass, vaid bariton, aga see-eest võluva lavasarmi ja laitmatu diktsiooniga.

Järgnenud John Adamsi orkestriteos kannab provotseerivat pealkirja „Lolla­palooza“. Tegelikult kannab sellist pealkirja 1991. aastal asutatud alternatiivmuusika festival, mis on nüüdseks jõudnud ka Euroopasse (Berliini), aga olulisem on teada, et Adams kinkis teose Simon Rattle’ile dirigendi 40. sünnipäevaks. ERSO Kaljustega said sellega suurepäraselt hakkama, oligi eelnenule päris värskelt kõlav alternatiiv. Kurt Weilli „Kolmekrossiooperit“ polegi vaja tutvustada: seda on meil lavastatud juba enne sõda ning Väitsa-Mackie laulgi on ju kõrvus. Brathwaite’i karakteriloome oli tasemel.

Kuid puänt tuli siis, kui laulja alustas koos orkestriga (Tõnu Kõrvitsa seade) Eeva Talsi kõikjal kummitavat laulu „Kauges külas“. Kui Peter Brathwaite selges eesti keeles tõotas saada pruuniks teiseks juuniks, ei suutnud saalis enam keegi vait olla – fantastiline eesti keel ja diktsioon. Naer oli nii terviseks, et Kaljuste pidas vajalikuks õpetada publik laulma Cyrillus Kreegi tertsi ja seda sõnal „rahu“. Lõpp mõjuski rahustavalt nii otseses, lokaalses kui ka globaalses mõttes. Koostööst tõuseb tulu ja Hennesyst tuju!