Me tahame seda, mis on päriselt*

Head muusikasõbrad! Või vahest ma peaksin ütlema muusikasõltlased, sest me ei suuda ju ilma muusikata elada. Muusika-aasta on läbi. Aga kas sellest midagi muutub? Kui hakati muusika-aastat kavandama, siis küsisid paljud, miks meile see – meil on iga päev muusikapäev ja iga aasta muusika-aasta. Muusikat on meil täna rohkem, kui eales on olnud – peaaegu katkematult. Võib-olla koguni liiga palju, sest kõik, mida on ohtralt, kipub kaotama oma väärtust ja muutuma vähetähtsaks kaunistuseks, ornamendiks, tapeediks …

Ma usun siiski, et muusika-aastal on olnud meil mahti muusikat tähelepanelikumalt kuulata, aga kindlasti on see aasta lasknud meid tavalisest palju sagedamini mõtelda, rääkida ja kirjutada sellest, mis on muusikas meile päriselt tähtis. Olgem ausad: liiga tihti on hakatud muusikast ja kultuurist üldse mõtlema kui mingist „päris elu“ lisandist. See oleks nagu lips ülikonna juures: teeb meid kultuurrahvaste hulgas salongikõlbulikuks, aga mõtet tal eriti pole. Ja siis me kaalume, miks peaks selle tähtsusetu ja üpris ebamugava asjakese eest käima välja sada eurot, kui kahekümne eest saab ka juba täitsa kena. Aga me ei taha muusikat, mis on nagu kena lips, sest see on meile palju tähtsam kui kõik rõivad, mis meie alastust varjavad, sest see on nagu ihu ja veri. Me tahame seda, mis on päriselt.

Päris asjad nõuavad ruumi meie vaimus: nad ei lahuta meie meelt, nad koondavad ja kosutavad seda. Muusika vajab tähelepanu, fookust – alles siis võib temast saada „elav keel sõnulseletamatu jaoks“, nagu nii kenasti on väljendanud Nikolaus Harnoncourt, kelle muusikast taandumise otsus meid paari nädala eest kurvastas.

Aga lisaks vaimsele ruumile vajab kultuur ka füüsilist. Muusika-aasta julgustas meid lõpuks kõva häälega välja hüüdma, et me ei jaksa enam oodata muusikaakadeemia saali. Kohe hakkab jooksma selle ootamise kahekümnes aasta ja see lubadus – riigikogu otsus – on juba vanem kui osa akadeemia tudengeist. Kahetsusväärselt on siiski ka see ainult üks näide meie asisest mõtlemisest, mis ei hoia fookuses väärtusi. Ka sellele hüüdele vastas valitsuse minister, et muidugi me kaalume seda, aga me peame ka aru, kas see plaan vahest liiga suur ei ole. Ei, see on liiga väike! See on absoluutne miinimum ja kui me seda nüüd veel pisut kärbime, siis kaotab see oma mõtte. Sama tragikoomiline on lugu muusika ja balleti ühiskooli, nn kolme kooli projektiga: ka seda kava on end kärpima unustatud ja jõutud selleni, et nende koolide olukord võib praegu olla isegi parem, kui see saaks olema uues hoones.

Eesti riik saab varsti saja-aastaseks ja me pole kunagi olnud jõukamad kui praegu. Aga ainus ehitis, mille puhul ma olen kuulnud retoorilist väidet, et see olla juubelikingitus Eesti rahvale, on skandaalne kontori- ja kaubanduskompleks Tallinna sadamas. Tallinn on ilmselt saamas kaubakeskuste ehitamise maailmameistriks, aga siinne viimane klassikaline kontserdisaal ja teatrimaja said saja-aastaseks juba tunamullu. Ma mõtlen Estonia hoonet, mis on vapustav oma kultuurilise mõtlemise kunagises suuruses. Praegu pole Tallinnal aga enam ammu ka suurt kontserdisaali, mis vastaks maailma standarditele – neilesamadele, millele vastab eesti muusika. Nii pole väärikat kodu ka meie esindusorkestril ja me teeme suure positiivse uudise sellest, kui lõpuks saadi paar keldriruumi kontserdieelseks riietumiseks. Need on teravad teemad, aga muusika-aasta on õnneks lasknud neil pinnale tõusta ja küllap andnud meie kultuurimõttele pisutki avarust juurde.

Muusikast korraks pisut mujale põigates suutis möödunud aasta meid ka tõsiselt ehmatada: ammu pole Eestimaal kõlanud nii palju hirmukõnet – nii palju, et see on vihaks kogunenud määral, mida me pole enam väga ammu kogenud. Mida me ometi kardame? Kuhu on jäänud see kultuuriline eneseväärikus, milleni me XIX sajandil kasvasime, ja kuhu on kadunud uudishimu Teise ja teistsuguse suhtes, mis käib selle väärikusega kaasas? Kas on meie omakultuuri jalgealune juba nii õõnes?

Võtsin selle valusa teema jutuks, sest arvan teadvat mingitki ravi. Muusika on üles ehitanud selle, mis me kultuuriliselt oleme. Koos keelega on ta meie identiteedi alus. Erinevalt oma keelest ühendab muusika meid aga kogu maailmaga. Muusika teeb tabatavaks mitte ainult meie ainulaadsuse, vaid ka sarnasuse ja kokkukuuluvuse ülejäänud maailmaga. Ja samuti avavad teised, erinevad muusikad meile kogu maailma ja meil ennast kogeda ühe tervikliku organismi liikmetena maailmas, mis ei ole harmoonias, kuid milles harmoonia on võimalik.

Jätkaku sedasama juhtmõtet merekultuuri aasta, mis nii kenasti sümboolsena järgneb muusika-aastale. Meri määratleb meie geograafilise paiga, ta ümbritseb meid, aga ta ei piira, vaid seob. Nii nagu erinevaid muusikaid on maailmas meresidki määratult palju, viimselt on nad kõik aga üks.

Aitäh selle aasta eest, mis tähendas meile siiski palju rohkem, kui me oskasime loota! Palju head muusikat meile kõigile igaks päevaks ja aastaks!

*EMNi juhatuse asepresidendi kõne muusika-aasta pidulikul lõpetamisel 29. XII 2015 Lennusadamas.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.