Veenev ja liigagi päevakohane „Joonase lähetamine“

Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine“ 13. IX Estonia kontserdisaalis. Esitasid Susanne Bernhard (sopran), Annely Peebo (metsosopran), Dominik Wortig (tenor), Ain Anger (bass, Joonas), Johann Tilli (bass), segakoor Latvija, kammerkoor Voces Musicales, Estonia poistekoor, Piret Aidulo (orel) ja ERSO Arvo Volmeri dirigeerimisel.

„See mees räägib tühiseid ja arusaamatuid sõnu. See on asjata! Me tahame käia oma mõtete järgi!“ Nii vastanud Niinive elanikud prohvet Joonasele, kui too ennustas neile kõigevägevama raevu. Iidne Assüüria linn Niinive asus kusagil praeguse Mosuli lähedal, seega Põhja-Iraagis. Kui mõni aasta tagasi oleks küsitud, mille poolest on Niinive huku temaatika päevakohane, siis küllap püüdnuks läheneda filosoofiliselt, viidanuks raamatute raamatule ja seletanuks midagi aegumatust meeleparanduse motiivist. Tänavu mängiti aga selle piirkonna kurbloos maha järjekordne vaatus: Mosuli raamatukogud on rüüstatud, tuhanded ürikud kadunud või hävitatud, museaalid sepahaamriga purustatud, Niinive ja teiste ajalooliste asulate aastatuhandeid seisnud müürid ja templid maa pealt pühitud. Vaevalt tähendab see, et kõik muistsed ettekuulutused vääramatult täide lähevad, kuid mingi moraal on Niinive lool kindlasti: käsikirjad kahjuks siiski põlevad – ja kuidas veel!

Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“ esiettekanne toimus 26. novembril 1909. aastal Leipzigis Andrease kirikus ja ebaõnnestus teatavasti täielikult. Orkestrante ei olnud võimalik palgata pooltki nii palju, kui suurejoonelise teose esitamiseks hädavajalik, ja nendegagi ei jõutud teha piisavalt proove; dirigendid, kel paluti esiettekannet juhatada, nõudsid prisket honorari, mistõttu orkestri ees kogenematu Tobias oli sunnitud ise poodiumile astuma; orkestripartiidki pidi helilooja ise kiiruga ümber kirjutama ja seetõttu kubisesid need ebatäpsustest. „Noodid olid korratult kirjutatud. Ise olin ma kui ärakurnatud näru,“ tunnistas Tobias. „Sanctus“ kõlas 1913. aastal Estonia maja avamisel. Kuid mis ettekujutuse sai anda see tervikust eraldatud lühinumber „Joonase“ tegelikust haardest? Sestpeale jäi oratoorium kauaks painama: oldi küll teadlik selle olemasolust ja kolmekümnendatel oleks juba peaaegu asutud käsikirju „korda seadma“, kuid siis tulid ajaloo keerdkäigud vahele ja plaaniks kõik jäigi.

„Joonas“ ootaks muuseumis tänini, kui Vardo Rumessen poleks võtnud teose restaureerimist oma südameasjaks ja seisnud selle eest ennastsalgava missioonitundega. Tema eestvedamisel on trükis ilmunud partituur ja klaviir, mistõttu see muusika on igaveseks päästetud Niinive ürikute saatusest. Teos kanti esmakordselt tervikuna ette 1989. aastal Peeter Lilje juhatamisel. Üheksakümnendatel võinuks arvata, et viimasedki takistused on jäänud minevikku, kuid tegelikult kerkis palju uut sorti probleeme. Oratooriumi žanrile, mida kunagi peeti muusikas ebamaise ülevuse kehastuseks, eelistati nüüd vaadata märksa maalähedasema pilguga. Ikka ja jälle haaras keegi arvelaua, et tõlkida suurteos seeklite keelde ning fantaseerida selle üle, mida muud tarvilikku võiks korda saata samade ressurssidega. Küllap leidub praegugi neid, kes talitavad Niinive rahva kombel ja suhtuvad üleolevalt prohvet Joonase sõnumisse. Neid seob üks tunnusjoon: nad on küll „Joonase lähetamisest“ kuulnud, kuid ei ole seda kunagi kuulanud, mistõttu kõneldakse millestki, mida tegelikult ei mõisteta.

Seitse aastat, mis möödub „Joonase“ eelmisest lähetamisest Estonia kontserdisaalis (2008), on ootajale pikk aeg. Selle üle, kas suurteost peaks tulevikus perioodiliselt esitatama laulupeoaastatel, nagu on mõnikord soovitatud, või mingis muus kontekstis, võib arutleda, kuid distsiplineerivat jõudu või traditsiooni on igatahes hädasti tarvis, sest muidu venib ajavahemik põhjendamatult. Kui jutt läheb sagedasemale lähetamisele, siis ujuvad loomulikult alati pinnale vanad argumendid: esituskoosseis olevat koljatlik, segakoori ainult Tobiase pärast pidada liigne luksus jne. Viiest solistist, kahest segakoorist, lastekoorist, orkestrist ja orelist koosnev vägi on kahtlemata võimas, kuid näiteks aprillis esitatud Berliozi „Reekviemiga“ võrreldes siiski mitte midagi ennekuulmatut. Probleem pole niisiis „Joonase“ piibellikus mastaabis, vaid pigem praegusaja askeetlikes tingimustes, mille taustal mõjub see teos nagu suur osa XIX ja XX sajandi vokaalsümfoonilisest repertuaarist kui vaikiv etteheide.

Teiselt poolt: ehk on tõesti targem lähetada „Joonast“ harvem, kuid see-eest nii, et läheb korda. 13. septembril Estonia kontserdisaalis kuuldut võib pidada vägagi kordaläinuks ja on isegi kiusatus nimetada seda (küll veidi etteruttavalt) aasta muusikaliseks tähtsündmuseks, kui vaid kontserdikorraldajad ise ei oleks vähem olulisi ettevõtmisi tutvustades selliseid sõnu lootusetult ära leierdanud. Juba ainuüksi pilk esinejate nimekirjale ennustas head: lätlaste esindussegakoor Latvija on astunud suurteostes üles võrdlemisi sageli ja ei ole minu mäletamist mööda veel kordagi alt vedanud. Ain Anger kuulub Wagneri basside ladvikusse ja evib seega kõiki eeldusi olemaks prohvet Joonas. Juba varemgi on selles teoses üles astunud soome bass Johann Tilli, mistõttu siit halbu üllatusi polnud oodata. Kuna tegemist on saksakeelse teosega, siis oli õige aeg kutsuda lavale sopran Susanne Bernhard Münchenist ja tenor Dominik Wortig Neuwiedist. Teiste solistidega võrreldes mõneti episoodilisemalt (näiteks oratooriumi eelviimases numbris, duetis koos sopraniga) rakendab Tobias metsosopranit (alti), kuid siingi mindi Annely Peeboga kindla peale. Vaevalt nädal enne kontserti saabus ootamatu teade, et esialgu juhatama pidanud ERSO peadirigent Neeme Järvi on õlavigastuse tõttu sunnitud „Joonase“ vahele jätma, kuid ettenägematu olukord lahenes kokkuvõttes soodsalt: poodiumile tõusis Arvo Volmer, kelle juhatamisel on „Joonast“ varemgi mängitud.

Oratooriumide ettekandmine ahtavõitu Estonia kontserdisaalis eeldab peaaegu insener-tehnilist kangelastegu: lava tuli juurde ehitada ja segakoor Latvija tarvis püsti panna juba tuttavad, lauljate seas ilmselt mitte just üleliia armastatud tellingud. Estonia poistekoor ja kammerkoor Voces Musicales (Chorus mysticus) paiknesid külgrõdudel, kuid see on ainumõeldav lahendus, sest partituuris soovitataksegi lasta neil kõlada kõrgusest („laste kaudu kangastub patuste silmade ees süütuse ja hingepuhtuse kaotatud paradiis“). Kuna juba nädal varem oli saal välja müüdud, siis võib arvata, et kuulajaid jätkunuks rohkemgi, kui Estonia kontserdisaalis ja päev varem Tartus Pauluse kirikus suudeti vastu võtta, ja Tallinnasse võinuks planeerida teisegi kontserdi.

„Joonase lähetamine“ koosneb proloogist ja viiest pildist. Igal pildil on väga selge põhiplaan: I pilt lõpeb apoteoosisarnase „Meremeeste tänupalvega“ (nr 8), II pilt suurejoonelise koorifuugaga (nr 16), III osa oratooriumi tuntuima numbriga „Sinu tahtmist, Issand, teen ma meelsasti“ (nr 24) jne. Tobiase teose dramaturgia on mõjuv seetõttu, et iga pilt on selge kulminatsiooniga tervik, kuid seejuures vahelduvad need vägagi kujukalt: nii näiteks järgneb marulisele I pildile märksa sissepoolepööratum II pilt („Jumalast hüljatuse öö“), millest omakorda eristub III pilt oma „Kättemaksupsalmi“ (altide ja lastekoori „Issand, Sa kättemaksu Jumal, ilmu“) ja massiivse „Sanctus’ega“. Kõige keerulisem on hoida pinget V pildis, sest jutustuse konflikt on selleks hetkeks juba lahenenud („Kohtumõistmise karmus on meist mööda läinud“) ja see muusika mõjub mõneti nagu epiloog. Põhjendatud oli Arvo Volmeri otsus esitada III ja IV piltattacca, sest III pildi lõpu Joonase aaria (nr 24) moodustab järgnevate Niinive hukku kuulutavate arioosodega tõepoolest mõttelise terviku. Volmer kannustas jutustuse kulgu kogu teose vältel tagant, mistõttu kordagi, isegi mitte lõpupildis, ei tekkinud paigaltammumise või venimise tunnet – see oli algusest lõpuni võimsate kontrastidega energiline tõlgendus. Loomulikult oli ka teatud puudusi. „Kättemaksupsalmi“ ja „Sanctus’e“ vahel oli lühikesespianissimo episoodis (nr 18, Chorus mysticus) liigagi palju adrenaliini, mistõttu see ei täitnud kontrastse episoodina oma ülesannet. Niisamuti võinuks hoida enam tagasi „Niinive pöördumises“ (nr 31), mis on muide oma kummituslikkuses teose üks mõjuvamaid, ehkki mitte kõige tuntum number. Kohe alguses ei paistnud vedama saavat „Meremeeste tänupalve“, kuid see detail püüdis tähelepanu üksnes seetõttu, et kogu esitus oli sedavõrd hoogne. Ain Anger on tõeline Joonaste Joonas, kuid täielikult olid oma ülesande kõrgusel ka kõik teised neli solisti. Parimast küljest näitas end segakoor Latvija, eriti kontrapunktivõtetelt rikkalikumates, kvaasi-Bachi stiilis numbrites: forte’s oldi kandev, piano’s ühtlane ja sõnatundlik.

„Joonase lähetamisest“ kõneldes rõhutatakse ikka ja alati selle ajaloolist tähtsust: „eesti esimene oratoorium“ jne. Kõik see on iseenesest õige, kuid võib siiski jätta mõneti eksliku mulje, nagu oleks tegemist tühipalja ajaloolise huviväärsuse või mälumänguküsimusega. Sellel, kas ollakse esimene, teine või kahekümne esimene, pole praegusel juhul tähtsust. Rõhutada tasub hoopiski midagi muud. „Joonase lähetamine“ on suurteos, sest see veenab – isegi kui kuulaja ei pruugi ise aimata, milles.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.