Ühised huvid

„Eliitkontserdid”: Peeter Sarapuu (fagott) ja ERSO kontsertmeistrid Arvo Leibur (viiul), Kaido Välja (viiul), Rain Vilu (vioola), Tõnu Jõesaar (tšello), Mati Lukk (kontrabass) ja Madis Metsamart (löökpillid) 10. XII Estonia kontserdisaalis.

Aasta viimasel „Eliitkontserdil” astus peaesinejana üles Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri fagotirühma kontsertmeister Peeter Sarapuu ning koos temaga kolleegid ERSOst: Arvo Leibur, Kaido Välja, Rain Vilu, Tõnu Jõesaar, Mati Lukk ja Madis Metsamart. Sisutihedas programmis „Ühised huvid” tulid esitusele Olga Neuwirthi, Gernot Wolfgangi, Alexandre Ouzounoffi ja Jean Françaix’ teosed, eesti muusikat esindasid Helena Tulve „Ja valgusest pimedus” („Und von Liehte Vinster”, 2013) fagotile ja keelpillikvartetile ning Tatjana Kozlova-Johannese „Valge lind” fagotile ja viiele keelpillile (esiettekanne). Väga hea tunnetusega koostatud kava sisaldas hea annusena nii meeleolukaid ja kompleksseid lugusid (kusjuures üks ei välistanud teist) kui ka erinevatest rütmidest, stiilidest ja nendega seonduvatest laadidest inspireeritud teoseid ning mänguruumi jätkus ka elektroonilistele väljendusvahenditele. Üks mis kindel – selles kavas kajastus mängijate võime ja tahe oma mitmekülgsust näidata. Meeldejäävamalt tõusid kogu kavast esile Kozlova-Johannese, Tulve ja  Neuwirthi teosed, millel peatungi pikemalt.

Austria helilooja Olga Neuwirthi teos „torsion: transparent variation” (2001) soolofagotile ja elektroonikale annab esitajale suurepärased võimalused. See nõuab fagotimängijalt suurt tehnilist virtuoossust, kuid kogu muusikaline väljenduslaad on selgelt sisulise poole teenistuses, mistõttu pole ohtu kuulaja mänguvõtete demonstreerimisega ära väsitada. Kui juba Stravinski saavutas „Kevadpühitsuse” puhul selle instrumendi ajaloos midagi enneolematut (sellist jalustrabavalt kütkestavat tämbrit ei osatud uneski näha), on Neuwirth teinud suure sammu fagoti tämbrivõimaluste avardamiseks. Kindlasti on see fagotirepertuaari üks keerulisemaid ja väljakutsuvamaid teoseid (subtoonid, ringhingamine, suured ja kiired hüpped jms), mille fantastiline esitus jäädvustab Peeter Sarapuu minu meelest muusikalukku. Teos oli turvalistes kätes. Sarapuu tõi kuulajani kogu muusikalise teks­tuuri selle külluslikkuses, oli hoolikas kõikide nüanssidega, eriti hämmastas tema võime materjali paralleelselt mitmetasandiliselt selgelt ja hästi käsitleda, laskmata korrakski tunda vajadust mõne muu instrumendi järele – soolopillist piisas. Neuwirthi teoses on oluline roll ka elektroonikal, mis on loogiline, sest ta on õppinud ja töötanud ka IRCAMis Tristan Murail’ juhendamisel. Elektrooniline materjal klezmer-muusika salvestuse näol aitas küll seada laadilisi seoseid muusikalise materjali vahel, kuid mõttelist kaalu tundus andvat kultuuride dialoogi idee.

Tatjana Kozlova-Johannes ja Helena Tulve muusikat kuulates  tuleb tunnistada, et saavutatud on midagi väga originaalset ja ka põhjamaiselt orgaanilist. Suureks inspiratsiooniallikaks meie heliloojatele on kindlasti olnud loodus. Veel teadmata, mida uue teose pealkiri „Valge lind” võiks kujundina heliloojale tähendada, tekkis tunnetuslikul tasandil esmane seos Lennart Mere filmirännakutega veelinnurahvaste juurde. Kozlova-Johannese teoses kajastus kogemus ja oskuslik kirjutamine, mis andis varjamatult märku, et on olnud võimalusi oma muusikat realiseerida, julgelt katsetata ja kõlaliselt lihvida. Kui tuua midagi veel eriliselt esile, siis kindlasti head orkestratsiooni, sh huvitavate pillikombinatsioonide võimalust. Eriti nauditavat tuli esile fagoti ja kontrabassi koosmäng, millest sündis tämbriliselt väga huvitavaid ja jõulisi kõlasid.

Helena Tulve „Ja valgusest pimedus” sai sellel kontserdil uue hingamise. Teos oli esimest korda ettekandel üle aasta tagasi Pärnu muusikafestivalil, solistiks Martin Kuuskmann. Kui mälu ei peta, siis esmaesitusega võrreldes oli nüüdne ettekanne Peeter Sarapuult kõlaliselt ümaram. Solist tõusis kvartetist rohkem esile, ehkki oleksin oodanud ka kvartetti vahel intensiivsemalt sekkuma. Kuulajana ei mõistnud ma alati kvarteti ja solisti seoseid, kuigi Tulve muusika põhinebki peamiselt tugevatel omavahelistel seostel, ühtsetel impulssidel. Küll tabasin selles ettekandes teist laadi rahulikkust, mis mind ootamatult puudutas.

Esiletõstmist väärib ka Ouzounoffi „Nairobi, la nuit” (1999) Peeter Sarapuu ja Madis Metsamardi heas koosluses. Lisagem, et kogu programm oli läbinisti huvitav, iga teos ja esitus pakkus midagi värsket. Tundus, nagu olekski nüüdismuusika esitamine nende orkestrantide igapäevatöö.