AURA
20. aprill 2013.
11. aprill 2013. Hommik
Õudne! Kevadet ikka veel pole! Järsku ei tulegi? Igatahes kahtlus poeb hinge. Aga vähe sellest. Lisaks igavesele talvele käisin eile Tallinnas. Ühe töö pärast oli mul kohtumine isikliku Ivo Schenkenbergiga. Ta keetis ja praadis mind südamest. Kogu selle värgi tõttu ei olnud mõtet järgmisel päeval tööst unistadagi. Enne kui hakata aknast alla hüppama, tasub basseinist läbi käia. Ainus, mis võib sellisel puhul aidata, on ujumine.
Kell 14.00
Bassein oli mõnusalt tühi. Lastetrennid algavad alles kolmest. Üheksas rada oli kinni. Ma oleksin valinud selle, sest üheksa on õnnenumber. Minu õnnenumbrid on üheksa ja neli. Ausalt öelda ma ei teagi, miks ma nii arvan. Tahtsin juba edasi minna, aga veest tuli Mutso Madis ja andis raja mulle, sest ta juba lõpetas. Mutso on 5. koolist nagu minagi. Ta oli must aasta ees, käis ujumistrennis. Me kõik käisime, sest 5. keskkoolis oli ujumisklass. Me tegime trenni kaks korda päevas. Esimene trenn oli kell seitse hommikul. Teinekord ma üritasin vees edasi magada. Siis punaste silmadega tundi. Silmad olid klooriveest punased, sest ujumisprille polnud veel leiutatud. Need ilmusid mõni aeg hiljem. Pärast tunde oli teine trenn.
Kui normaalsetel lastel algas suvi, algas meil suvelaager, kus veest välja ei tuldudki. Ja kui tuldi, siis selleks et joosta, joosta nii, et okse kurgus. Kui ma ujumistrennist lõpuks pääsesin, vihkasin ma igasugusel kujul vett: basseinis, järves ja meres. Alles palju aastaid hiljem hakkas see vaikselt üle minema.
Kui Tartusse ehitati Aura bassein, läksin esialgu lihtsalt vett vaatama, siis pistsin varba vette, siis jala ja siis hüppasin lõpuks ise. Kakskümmend aastat hiljem! Basseinis hakkasin kohtama endasuguseid, kes tulid justkui lapsepõlve tagasi. Vee lõhna peale. Tegelikult on see kloori lõhn. Unustamatu kloori lõhn!
SEL PÄEVAL ujus mu kõrvalrajal Juhani Tom, tema on minust paar aastat noorem ujuja. Me saime korraks raja otsas kokku. Tom rääkis, et ta ei saa tennist mängida, sest põlved on läbi. Ja nii ta nüüd ainult ujub, ujub, alati kaks kilomeetrit korraga. Ma jätsin Tomi vette ja tulin ära. Ma ei uju kunagi rohkem kui kildi, tavaliselt vähem. Siis jalutas mulle vastu Ploom. Ploom on vana kammivabriku dire, kes oli suitsetamise maha jätnud. Saunas istus ka Püssirohu keldri endine administraator härra Kalamees. Kalamees on uskumatu, ta kannab isegi ujukaid nagu frakki.
Neid vanu tuttavaid sai üheks korraks justkui liiga palju. Oli tunne, nagu oleksin ajas tagasi rännanud, sinna, kus me olime noored. Korraks tekkis mõte, et järsku ma olengi surnud. Et ma ei pannud ise tähele, kui mu süda Tallinna-Tartu rongis lõhkes ja nüüd olengi koos koolivendadega paradiisis. Tänu tollele kuradi Schenkenbergile. Edasi on kõik loogiline. Ma olen paradiisis ja paradiisis on mõnusalt tühi bassein, kus igaüks saab oma raja, sest paradiisis ei ole laste trenne. Nii et tervitusi teisest ilmast!
Aga teisalt, miks ma peaksin üleüldse pääsema paradiisi? Mina? Ma olin täiesti elus, tuju polnud suurem asi ning õhtuks oli mul pilet Neeme Järvi ja ERSO kontserdile. Ema kinkis mulle selle pileti, ma ei taha mõeldagi, mitmendaks sünnipäevaks.
Kell 19.00
Kontserdimaja oli välja müüdud, kuna Neeme Järvi käib Tartus harva. Tartu talle vist eriti ei meeldi, aga see selleks. Kui ma kontserdimajja jõudsin, olin äkki silmitsi pesuehtsa déjà vu’ga! Déjà vu tähendab, et see, mida sa näed, on kõik juba enne olnud, sa elad läbi juba toimunud asju. Mina elasin kontserdimajas uuesti üle basseini déjà vu. Esimene, keda kontserdimajas nägin, oli Mutso Madis, ja siis, kui ma veini ja kava läksin ostma, seisis järjekorras Juhani Tom, ja ma ei hakanud isegi ümber pöörama, ma vean kihla, et Ploom, kes suitsetamise maha jättis, ja härra Kalamees olid ka kohal. Imelik, ah?
Siis veel mitu tüdrukut, näiteks Viia 11.b-st. B oli bioloogiaklass. Ta on mul selgelt silme ees mu kooliaegses elus, kui ta kõrbematkal päevitas. Varem oli ta tundunud lihtsalt selline sitikahuviline. Järsku ma ikka olin paradiisis? Mis, kui ma ei oleks mina, oleks igati loogiline, sest paradiisis võiks vabalt toimuda Neeme Järvi kontsert. Pärast ujumist naudivad paradiislased sümfooniat. Nad on selle ausalt öeldes ära teeninud. Mina küll hiidmööndusega, aga kõik teised on paradiisi ära teeninud, sest ükstapuha milline elu on aeg-ajalt kohutavalt raske, ja sa ju pead ükskord elust ka puhkama ja rõõmu tundma, mis?!
Mulle hakkas see mõte päris meeldima. Mis nii viga oleks? Ujud ära ja lähed kontserdile, vana Järvi juhatab, Haydn, Mozart ja Schubert on ise kohal, sest paradiisis ju vahet pole, kõik saavad kokku. Endised ujujad, dirigendid, endised heliloojad, endine publik, endised ükstapuha kes. Me kõik. Siis tuli lavale ERSO ja siis tuli Järvi ise. Ta käib neil päevil veidi kangelt, aga kui muusika algab, siis seda ei märka. Muusika ravib. Nii dirigenti kui publikut, see on ammu teada.
Kontsert
Esimeseks oli kavas Haydni sümfoonia nr 87 A-duur. See oli nii ja naa. Kuigi pigem naa. Tartu kontserdimaja saal sööb muusika lihtsalt ära. Ja Haydn ongi Mozarti jaoks siiski justkui soojendusbänd. Haydn sündis paarkümmend aastat enne Mozartit ja suri paarkümmend aastat pärast. Laias laastus. Mistõttu alguses õppis Mozart Haydnilt ja pärast vastupidi. Aga sa ei saa ümber õppida Mozartiks, isegi kui sa oled juba Haydn. Midagi jääb alati puudu. Ma tean, mis see on. See on miski, mis ei ole nähtav ega katsutav, seda saab vaid tunda, see on aura!
See on minu kui endise keskpärase ujuja arvamus. Mozart (kontsert flöödile harfile ja orkestrile C-duur) oli aga tõepoolest imeline. Eriti kontserdi teine osa. Mozart oli selle kontserdi kirjutanud Pariisis. Aasta oli siis veidi vähem kui 1780, Pariisi talv oli külm ja ebameeldiv, nagu meie praegune, ja tema ema suri Pariisis ja isa oli seetõttu Mozarti peale pahane, justkui oleks poeg ema surmas süüdi! Ei olnud ju! Raha oli otsas, nii et ta kirjutas selle kontserdi (nagu ka kõik ülejäänud oma surematud oopused) raha pärast.
Seekord oli tellijaks vürst, kes tahtis tütrega koos veidi musitseerida. Aga see on lihtsalt huvitav fakt. Mozarti muusika suutis saalist läbi publikuni murda. Flööt ja harf sobivad nii suurepäraselt kokku, et on tunne, justkui oleks … ma tahtsin juba öelda paradiisis – aga nii oligi! Just nimelt paradiisis, koos Järvi ja Juhani Tomi ja kõigi teistega tollest ammu ujutud ajast. Aeg kadus märkamatult. Geniaalne muusika teeb aja lühemaks. Sa ei märkagi, kui ta on läinud. Aplaus. Dirigent kummardab. Järvi, ma loodan, leppis Tartuga veidi ära. Sest aplaus oli tormiline.
Pärast Schuberti sümfooniat ei tahetud orkestrit enam lavalt ära lasta. Franz Schubert sündis 1797 ehk kuus aastat pärast Mozarti surma ja tal polnud kopka eest õnne. Ta elas veel vähem kui Mozart, kõigest kolmekümneüheseks. Ma olen kindel, et Mozarti aura elas Schubertis edasi ja kahe peale kokku said nad kuuekümne seitsme aastaseks, mis pole ka just mingi Saksa rekord, aga siiski midagi. Miks ma selles aura asjas nii kindel olen? Sest Schuberti sümfoonia neljanda osa lõpul oli seda korraks näha. Ta hakkas Järvi kohal helendama, alguses ainult natuke, aga siis üha rohkem ja rohkem, ja lõpuks, uskuge või mitte, kui muusika oli saali täielikult vallutanud, hiilgas dirigendi pea kohal! Just selline aura, nagu teinekord altarimaalidel kujutatakse, kuldne ja püha ja mahlapaki värvi.