Mr. Kellyga Suure-Jaanis

Juulikuu algul sai Andres Uibo Ühendatud Kuningriikidest kelleltki Mr. Nigel Kellylt kirja, mis algab nõnda: „Ma naasin just Walesi oma ühekuuselt Eesti-reisilt. Tahaksin Teid ja kõiki Suure-Jaani muusikafestivaliga seotud inimesi tänada nii mitmekülgse, kõrgetasemelise ja originaalse nädala eest. See oli kolmas Suure-Jaani festival, mida nüüd külastasin, teistkordselt festivali passiga. Ma olen olnud mitme Briti muusika- ja kunstifestivali administraator ja korraldaja ning tean, kui palju vaeva ja rasket tööd tehakse selle nimel, et sellised üritused sujuksid kõrgel tasemel. Tuleb tähelepanu pöörata sadadele detailidele, nagu broneeringud, transport, suhtekorraldus /etc./ Suure-Jaani valla inimesed võivad olla uhked tegijate üle!” Järgneb konkreetseid muljeid ja soovitusi.

Festivali pass passiks, ei Uibo ega mina toda levinud nimega estofiilist härrasmeest tundnud ega tea, kas ta tõesti viibis kõigil kümnetel (puht)muusikalistel üritustel (rääkimata jututubadest, mälestushetkest jt), kuid muljete summaks, nagu lugesite, temale piisas. Alustada tuli siis temalgi ehk Jaanus Siimu, läbi aastate festivali fotokrooniku iga-aastasest näitusest. Ikka ja jälle pöördus seal pilk heli ja hinge püüdvate piltide galeriis taiesele „Ingel” – tütarlapsele orelipuldis, kel valgustiivad rüüks (võttemoodus zoom blue technique). Meie päevil öeldaks ehk, et too „Ingel” kõlvanuks muusikanädala logoks, ent usun küll, et teda ootab omaette elu.

Näitusi pakuti veelgi kaks: kohvikus Arturi Juures (eeskätt jututoalistele) Eesti Kontserdilt Peterburi Jaani kiriku ajaloost ning Tunne Kelamilt ema Marje Singi elust ja loomingust gümnaasiumi aulas (eeskätt kammerkontsertide kuulajatele).

Festivali üheks pühendumiseks oli Peterburi konservatooriumi (PbK) 150. aasta juubeli tähistamine. Esimesena tegid seda Oksana Sinkova ja Lea Leiten vene suurkujude muusikaga Aljabjevist Prokofjevini, meilt Elleriga (Kolm pala). Daamid olidki, piltlikult öeldes, „Ingli” Kappide majja kaasa toonud. Kohe järgmine kodune musitseerimine toimus Hüpassaarel, kus Martti Raide rääkis Saarest ja mängis tema klaveriprelüüde – oli peaaegu nagu pool sajandit tagasi, mil lükati aknad valla ja kuulati aias, tädi Hilda täidetud piimakruusid käes. Omaste meenutuste asemel kuuldi nüüd aga ka arhiivilindilt helilooja enda vestlust Herbert Tamperega ja korraks tema endagi mängu, mille just salvestuse „aja sahin” lähedale tõi.

Hilisõhtuks koguneti veel Lubjassaardegi, Köleri noorusmaale, kõrgesse rehealusesse. Kui mullu lõi keelpillikvartett oma peenekoelise Mendelssohniga rustikaalses ruumis isepärase kontrasti, siis nüüd sobitus Estonia puhkpillikvintett Punder-Ainomäe-Erikson-Vurm-Kungla kõlaliselt mõistagi hoopis teisel moel ja see korvas mõneti ebatäpsusedki koosmängus (Mozart), ent ei häirinud kuigivõrd Mussorgski tsüklis „Pildid näituselt”. Eriti karakterpildis rikkast ja vaesest juudist tundus seade ilmekamgi kui Raveli kuulsas orkestratsioonis! Murejutud aga sellest, et tänavu on pääsukesi vähemaks jäänud, ei pea sedakorda paika – aastataguse ainsa pesa kõrvale oli sarikatele ehitatud kaks juurde ja priikuulajaid oli sellevõrra rohkem. Nende toidulaud sai kenasti kaetud, sest sääseparv kosus tublisti ja see oli meie elamustest ka ainus, mis pärast kratsimist kiiresti unustati.

Pühapäeval 17. juunil viidi läbi mastaapne vaimulik laulupäev, patroonideks EELK peapiiskop Andres Põder ja kultuuriminister Rein Lang. Omataolisena oli see alles kolmas. Esimese organiseeris AD 1932 suur kantor Hans Kapp, teise pool sajandit hiljem (mitte 40 aastat, nagu ajalehes Eesti Kirik ekslikult väitsin) toonane kohalik kirikuõpetaja Andres Põder, kes ka nüüd initsiaatoriks.

Erinevaid sündmusi toimus enamgi kui üldlaulupeol: olid äratusmäng, hommikukohv („Hommikueine murul”, mis, tõsi küll, osutus pisut niiskeks), jumalateenistus, mälestushetk kalmistul, tule pühitsemine, lippude ja orkestriga rongkäik, kellade helistamine ning loomulikult kontserdid päädimisega laululaval. Üles astusid sümfoniett ning üle maa kogunenud ühendkoorid (lisaks ühislaul), segakoorid, naiskoorid, valikpasunakoorid, ühendpasunakoorid ja valikkoorid. Lauldi-mängiti Beethovenit (ka „Kõik taevad laulvad”), Arrot, Artur Kappi, Siimerit, Toid, Jürjot, Lepnurme, Tobiast („Jerusalemma tütred”), Uibot („Agnus Dei”), Trassi, Marje Sinki, Tõnis Mäge („Palve”), Bachi jt. Dirigeeris oma veerandsada pühendunut, nende seas Mustonen, Ene ja Mikk Üleoja, Saluveer, Jürjo, Aidulo, Uibo, Jaan-Eik Tulve, Aavo Ots …

Loetelu tuli nimme pikk, et avalikkus hoomaks, kuivõrd tõsiselt – nagu Õhtumaa kultuuris üldse – on ka eesti muusika ja muusikud läbi põimunud vaimulikust meelelaadist. Või nagu ütles peapiiskop: „Vaimulik muusika on helikunsti kroon”, see on „eriliselt tiivustanud meie rahvast” ning „Suure-Jaani on olnud siin tooniandvaks, isegi Eestimaa helisevaks südameks”. Nagu kinnituseks ei hüüdnud jumalateenistusel üksnes ülev orel, vaid armsamaiks osutusid kirikumuusika liidu lastekoori „Väike küünal” (Kaie Tanner) imepuhtad häälekesed.

Kuulsime ka sooloorelit – Toomas Trassilt tema „Introitus’t” ja see oli toomastrassilikult põnev. Minu suurimateks elamusteks tõusid aga hortuslased ja Tõnis Mägi ning Vox Clamantise „Laude”, esimesed eelkõige muusikaliselt, teine vaimselt. Gregoriaani laul pole ju emotsioonideks, see on intellektuaalne palvus. Mis ongi peamine, et mõista. Miskipärast projitseerus silme ette Hugo Lepnurme kuju, tema tava kuulata suletud silmi. Mentorit jälgides kandus temast midagi üle, midagi, mis kaaskuulajale kuulatavat õilistas. Hortuslaste (Mustoneni seaded) ja Mägi (viisitekst ja vokaal) ühislooming on lahtisilmi võtmiseks. Ning sellisena väga nauditav. Tõnise mootoriks on silmapaistvate võimete kõrval ilmselgelt sõnaliste tekstide kujunditetundlikkus, ta on parajasti vaimustunud poolaka Zbigniew Herberti proosaluulest, nakatas mindki hiljem kohvilauas. Kontserdi poolest kavast olidki Tõnise laulud just Herberti sõnadele (eestindanud Hendrik Lindepuu), neist omakorda pooled kuulutaksin šedöövriteks („Tuul ja roos”!).

Veel kuulus laulupeo ritta õigeusu kirikus täismajale esinenud Orthodox Singersi (Valeri Petrov) programm ning jälle lummas filigraanselt välja töötatud pianissimo rööbiti stiilselt forsseeritud fortissimo’ga, kaunid fraasikaared ja -kontrastid. Vene, kreeka, serbia ja ukraina vanemate ja uuemate kirikuviiside kõrval demonstreeriti ka „Meie isa palvega” Uibo head stiliseerimisvõimet.

Festival jätkus teadagi õige mitmeplaaniliselt. Kõigepealt eraldati noorte vokalistide võistulaulmise tarvis terve päev, tudengite tase vastas tudengite tasemele, ei rohkemat, ning esikoht jäi järgmise võimaluseni vakantseks. Päeva krooniks esitas Mati Palm, klaveril Peep Lassmann, eesti vähetuntud kammermuusikat, märkides sellega ära nii PbK kui ka enda 70. juubelisünnipäeva.

Teisipäeval alustati jututoa neljase seeriaga kohvikus Arturi Juures: Raili Sule jutustas eestlaste elust vanas Peterburis, Jaani kirikust ja selle rollist eestluse loos; Edition ERESi eestvedaja Horst Schubert kirjastustööst eesti muusika edendamisel; Heino Kiik oli tulnud koos abikaasa Helmi Puuriga ning kirjeldas nii oma noorusaastate põllumehetööd Suure-Jaani mail kui ka heitlusi kirjanduslike stagnantidega; ning kohtumise Veljo Tormisega tegi mõnusaks see, et modereerijana astus üles ristivend Jaak Uibu Vigalast (juba isad olid sõbrad). Küsimusi esitati hulganisti.

Gümnaasiumi uues, tänavu valminud moodsas aulas mängiti kolme Bachi instrumentaalkontserti: Peep Lassmanniga Kontserti d-moll, Mari-Liis Uibo ja Andres Mustoneniga hästi sissemängitud Topeltkontserti 2-le viiulile d-moll ning Olev Ainomäe ja Mustoneniga Topeltkontserti oboele ja viiulile c-moll. Ilusti kõiki, enam sümpatiseeriksin viiulite diskreetsele toonile d-moll kontserdis, seda – julgen küll öelda – võrreldes koguni mälestustega Oistrahhide kolme põlvkonna tehniliselt laitmatu, kuid liigintensiivse esituslaadiga (eks see olnud aja märk ja maitse).

Suvealguse kontsert esmakordselt Vihikülas Energia talu paviljonis kesk looduskaunist Navesti jõe lammi: avar vaade paisutatud jõele, õhtupäike ja puude peegeldused tasa liikuval veel ning Schuberti „Forellikvintett” – üks elamusi, mille tõi oma kirjas välja ka ilmse romantilise meelega Mr. Kelly. Pererahvas – Tiiu (seisis festivali eest hea juba alguspäevil) ja Aivar Siim tegid kõigile olemise mõnusaks forellisupi, energiatee ja muusikutele lisaks õhtuse saunaga. Helikunstnikeks olid Olga Voronova, Toomas Nestor, Aare Tammesalu, Mati Lukk ja Peep Lassmann. Esitus vääris küünlaid, seda enam, et ka Viljandi kultuurikolledžist deponeeritud Estonia klaver osutus kvaliteetseks.

Olustvere lossis sai kuulatud Kristi ja Klarika Kuuske (Schubert, de Falla, Pärt, Beethoven). Viimistletuim oli Beethoveni sonaat nr 7, ja kuigi Pärdi „Fratres” nõudnuks rohkem sisemist hingamist ja ülimat puhtust, de Falla süit enamat kirge ja jõudu, kuulus õekeste pakutul festivali galeriis absoluutselt vajalik koht.

Sugestiivsemaid hetki üldse sündis mõnisada meetrit lossist lõunakaarde, möödunud aastal avatud leivakojas, teemaks oligi „meie igapäevane leib”. Jaan Tammsalu käsitles teemat äärmise tõsidusega, olemuslikult ning rääkis Kristi Mühlingi (kannel), Aare Tammesalu (tšello) ja Anna-Liisa Elleri (torupill) akompaneerimisel hoolivusest. Valitses harvaesinev atmosfäär, mis puudutas kuulajaskonda hingepõhjani. Kõlama jäi tees „Meil on ainult see, mille eest oleme tänulikud olnud. Muud meil ei ole, pole kunagi olnud”. Ja ka see, et meie esivanemad ei soovinud kunagi head isu, vaid jätku leiba. Mõtelgem!

ERSO esineminegi Anu Tali juhatamisel kavandati PbK auks ja oli seetõttu uhkem kui tavaliselt Tallinnas, lõpp lausa kärtsus ja mürtsus (Tšaikovski avamäng „1812”). Meilt mängiti Artur Kapi uvertüüri „Don Carlos” (Pbk lõputöö 1899) ja tema ühte parimat teost – Prelüüdi tšellole ja orkestrile. Soolopartii esitas brittide tippkunstnikke Raphael Wallfisch, esitas suure üleolekuga, kuid salonglikult. Veelgi võimsam oli tema mäng Tšaikovski „Variatsioonides rokokoo teemale”, kuid valinud oli ta kahjuks originaalvariandi (1877), mis jääb üsnagi alla Wilhelm Sitzenhageni ümbertöötlusele (1879) ja on just sellisena pea ainukasutusel. Tore on seega tõdeda, et tingimusteta rahulduse pakkus Villem Kapi „Põhjarannik” RAMiga (selle orkestrivariandist pidas ka autor enim lugu). Orkester ja Anu olidki vahvad, publik aplodeeris seistes.

Jaanilaupäev algas kell 00.00 Hüpassaares Joosep Matjuse rahvusvahelist tähelepanu koguva loodusfilmiga „Vanamees ja põder”, edasi marsiti rabamaale (esmakordselt ka RAM „Põhjavaimu” ja Tormist laulma). Hiilgasid Arvo Leibur Tšaikovski Skertsoga op. 42 nr 2 (tingimustele – niiskemärjad keeled jne – vaatamata veatu partii pea taltsutamatus tempos) ja Raivo Tafenau Glazunovi Kontserdiga. Ning – kas kujutate ette laiuval rabamaal aovalge laotuse all laulvat baritonsaksofoni Griegi „Hommikumeeleolus”? Ka üks ja küllap esimene maailmaesiettekanne rabas toimetati kontratenor Ka Bo Chaniga seal ära – selle au pälvis Uibo „Ave Maria”. Soo-orkestrit juhatas Toomas Vavilov, RAMi Mikk Üleoja. Rahvast jagus just nii palju, kui rabasaar kandis (festivalilt tervikuna käis läbi pisut alla 6000 inimese).

Enne Untsakate pop-kontserti laululaval kuulati kirikus veel Jaak Sooääre (elektrikitarr), Raul Vaigla (basskitarr) ja Tanel Rubeni (trummid) kava „„Tuljak” džässi võtmes” Miina Härma lugudest, Anna Haava luulet luges kirikuõpetaja Kristi Sääsk. Kujunes ootamatult südamlikuks ja maitsekaks festivali sisuliseks lõpetuseks. Seda ilusamaks, et Härmal oli SuureJaaniga organistina XIX saj viimasel kümnendil mitmeid tegusaid kokkupuuteid. Ajas on muutusi, on seoseidki. Kas või see, et kohalike muusikapäevadega alustas juba 1893. aastal ei keegi muu kui Joosep Kapp tänaseks varisenud Enge mõisa pargis.

PS! Mr. Kellyga ma niisiis ei tutvunud ega tea, kas ta jaanikule üldse jäi. Oma mulluseid laulupõlgureist väikesi sõbratare ei kohanud enam, ma ei jõudnud kiigele. Võib-olla nad ei saanudki in reality mu sellaste soovide värvipliiatseid kätte, sestap taevas vihmahalliks jäigi. Ent lapse meel võib ju ka muutlik olla ning äkki tahvad nad nüüd mitte enam maali-, vaid helikunstnikeks saada – juhul, kui haridusametnikud lubavad ega kunstide süvaõpet koolides sootumaks ära ei kaota?