Estonias kõlas uhke ja kavalalt Stalini režiimi kritiseeriv muusika
23. aprill 2012.
ERSO esitas vangistamist kartnud Šostakovitši iroonilisi ja meelega ülepingutatud ülistuslaule Nõukogude võimule.
Reedel toimus Estonia kontserdisaalis süütu pealkirja, kuid sürreaalse eeskavaga kontsert „Laul metsadest”, kus tulid ettekandele Dmitri Šostakovitši aastail 1949–1964 valminud suurejoonelised teosed koorile ja orkestrile.
Teosed on kirjutatud ajal, mil heliloojate looming allutati kompartei suuniste järgi sotsialistlikule realismile. Selle probleemiga puutusid omal ajal kokku ka paljud eesti heliloojad, teiste seas Artur Uritamm, Eino Tamberg ja Arvo Pärt.
Dirigent Paavo Järvi selgitas enne kontserti, et Šostakovitši kantaatide esitamise mõte oli tal olnud juba mõnda aega, ent varem ei söandanud ta sotsialistlike tekstidega eesti publiku ja orkestri ette tulla. Nüüd tundus talle, et just eestlased, kes seda režiimi nii hästi tundsid ja kogu südamest põlgasid, on võimelised teote irooniat mõistma.
Suurushullustuse peegel
Šostakovitši teoseid, mis kontserdil kõlasid, kannab mõte peegeldada muusikas suurushullustuses vaevleva Stalini „geniaalseid” ideid ning on kirjutatud võimu meeleheaks, et helilooja saaks selle kõrval oma põhiloomingule keskenduda ja ellu jääda. „Ma mäletan, et David Oistrahh rääkis, kuidas perekonnad panid voodi alla valmis väikese kohvri, milles olid sees hädavajalikud asjad juhuks, kui öösel järele tullakse. Ka Šostakovitš kuulatas igal ööl trepil kõlavaid samme ning kirjutas samal ajal muusikat sõnadele „kommunistid edasi” või „meie maad juhivad geeniused”. Absurdselt ülistavad ja naiivsed sõnad pidid massidele hästi peale minema,” sõnab Paavo Järvi.
Muide, oratooriumi „Laul metsadest” eest anti Šostakovitšile 1950. aastal Stalini preemia. Kui teksti mitte süüvida, jätab teose muusika siira üleva meeleolu mulje ja ilmselt meeldiks paljudele. Kontserdikülastaja jaoks oli tekst siiski eesti keelde tõlgitud ning nad said lugeda kliima ümberkujundamisest ja sellest, kuidas pioneerid istutasid kõrbesse kolme rea kaupa papleid.
Ka esituskoosseisuga on Šostakovitš meelega üle pingutanud. Kontserdil esinesid Narva koorikooli poistekoor, Eesti kontsertkoor, kaks solisti Venemaalt – suurepärase häälega bass Aleksei Tanovitski, kes laulab nii Peterburi Maria teatris kui ka maailma olulistes ooperimajades Metropolitan Operas ja Covent Gardenis ning tenor Kostantin Andrejev –, orkestrikoosseisus oli laval üheaegselt üheksa trompetit ja trombooni. Kontserdi avateos „Meie kodumaa kohal särab päike” ja „Laul metsadest” on kirjutatud Jevgeni Dolmatovski tekstile.
Õhtu teises pooles esitati veelgi kavalamalt lahendatud režiimikriitiline teos, Jevgeni Jevtušenko tekstile loodud „Stepan Razini hukkamine”, mille sõnad „ei ole häid kuningaid” viitasid loomulikult Stalinile. Muide, pärast Stalini surma tehti kõnealustesse teostesse muudatusi, Stalini nimi asendati Leniniga. Nüüd Eestis kõlasid need teosed taas algversioonis. Šostakovitš on Stepan Razini hukkamist muusikas üksikasjalikult kujutanud. Meelde sööbisid grotesksed hetked, kus kirjeldati peiarite tardumist, Razini pea veeremist tumeda kellahelina saatel, õigeusu pappide lõdisemist, mida illustreerisid meeskoor ja flöötide frullato’d ning õõvastav tekstirida teose lõpus, kus Stenka surnud pea naerab tsaari üle.
„Stepan Razini hukkamisele” ei järgnenud Stalini preemiate loorberid, teost ennast on ERSO Eestis esitanud alates 1965. aastast.
Akustiliselt võimsa kõlaga kontsert meenutas, kuivõrd hästi me mõistame Šostakovitši muusikalist sõnumit. Õnneks jääb selle sõnumi sisu kajastama üht kaugusesse taanduvat reaalsust, millest ei peaks vaikima. Teostest on salvestuse kujul tehtud ka haruldane ajalooline dokument, mis tõenäoliselt antakse plaadina välja. Aga mäletamisest kõneleb juba teistsugune muusika, Jüri Reinvere ooper „Puhastus”.