Hiilgavad solistid „Vene reekviemis”
28. august 2009.Nargeni festivali lõppkontsert, Lera Auerbachi „Vene reekviem”: ERSO, segakoor Latvija (Läti), Estonia poistekoor ning solistid Annely Peebo (metsosopran), Nikita Storojev (bass, Venemaa) ja Heldur Harry Põlda (poiss-sopran), dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja Jaanus Rohumaa. 23. VIII Noblessneri valukojas.
Nargeni festivalile pani möödunud pühapäeval väärika punkti Tõnu Kaljuste järjekordne suurprojekt – Lera Auerbachi hiiglaslik, ligi poolteist tundi kestev oratoorium „Vene reekviem” (2007). Mõistagi polnud see juhus, et tolle suuroopuse ettekanne sai teoks just 23. augustil, mil möödus 70 aastat kurikuulsa MolotoviRibbentropi pakti sõlmimisest, 20 aastat legendaarsest Balti ketist ning mis on praegu kuulutatud üleeuroopaliseks natsismi- ja kommunismiohvrite mälestuspäevaks. Mälestuskontserdiks oli Auerbachi „Vene reekviem” muidugi ideaalne valik: räägivad ju selle tekstid vene luuletajatelt (Deržavinist, Puškinist ja Lermontovist Pasternaki, Ahmatova ja Brodskini) sallimatute Vene režiimide märtritest. Teadupärast langesid tagakiusamise ohvriteks ju ka need luuletajad ise.
Teiseks ülioluliseks sõnaga seotud dominandiks olid mitmesugused liturgilised tekstid ning palved surnute ja vangistatute eest. Lera Auerbachist (1973): sündinud küll Venemaal Tšeljabinskis, on ta 1991. aastast elanud New Yorgis ning saanud magistrikraadi mainekas Juilliardi muusika- ja draamakoolis nii kompositsiooni kui klaveri erialal, võitnud pianistina ka mitmeid klaverikonkursse. Tema kui helilooja tasemest räägib kõnekalt tõsiasi, et aastast 2002 on tema teoseid esitatud Carnegie Hallis igal hooajal. Mis puutub Noblessneri valukotta KalamajaKopli piiril sadamapiirkonnas kui potentsiaalsesse kontserdipaika, siis lugeja ehk mäletab, et Tõnu Kaljuste kiitis eelmises Sirbis tolle saali akustikat lausa ülivõrretes. Ning jutt jumala õige: akustika on seal tõepoolest hästi selge – pole mingeid ebaloomulikke ruumikajasid ega tämbraalseid resonantse (s.t kõminaid madalatel sagedustel või kiledust kõrgetel). Lava on aga nii suur, et sinna mahtus vabalt löökpillidega laiendatud sümfooniaorkester, kaks koori ja solistid, kokku 180 inimest. Ainult et publik toodi sinna meritsi (Linnahalli juurest kahe katamaraaniga), kuna mööda Tööstuse tänavat pääseb sellesse tööstuspiirkonda vaid rangelt kontrollitavate lubadega. Siirdugem nüüd kavas olnud reekviemi kompositsiooniliste tunnusjoonte juurde.
Kindlasti pole ma ainus inimene, kellele – kui jutuks peaksid tulema vene heliloojate repressiivrežiimide ohvrite mälestuseks kirjutatud helitööd – meenub kõigepealt Šostakovitši XIII sümfoonia „Babi Jar” (1962) bassile, meeskoorile ja orkestrile (tekst Jevgeni Jevtušenko). Mõistagi on Auerbachi ja Šostakovitši kõrvutamine kohatu nii puhtmuusikalises kui ajaloolises tähenduses, kuid mõeldes kummagi helilooja eesmärgile jäädvustada oma muusikas inimeksistentsi traagikat kogu selle ulatuses, tikub mõni paralleel kohatusele vaatamata vägisi meelde. Eriti mäletades teoloog Paul Tillichi tuntud sententsi „Usk – see on kannatuse ja tõe sügavus”, kuna üldinimliku kannatuse sügavust on oma muusikas edasi andnud nii Šostakovitš kui Auerbach, kumbki loomulikult omal moel. Kui Šostakovitši koorisümfoonias on „raskerelvastuse” arsenalis eriti tähendusrikasteks väljendusvahenditeks lõikav sarkasm ja koguni grotesk (näiteks osas „Huumor” ja finaalis pealkirjaga „Karjäär”), siis Auerbachi oratooriumis võib varjamatut muusikalis-tekstilist sarkasmi täheldada vaid ühes osas kaheksateistkümnest – täpsemalt XII „Hea, et pole tsaari” episoodis „Ei, uhnjem” („Hei, hoogu”, Doris Kareva tõlkes) hästi tuntud vene rahvaviisi teemale. Sealt mulle too võrdluspilt üldse pähe sähvataski.
Ent mõistagi pole asi ühemõtteliselt muusikalises iroonias ega sarkasmis, vaid hoopis selles, kuidas suurteose finaaliks inimeksistentsi igikestvat draamat üldistava sõnumini jõutakse. Kui jõutakse. Nimetame seda siis katarsiseks, ma pean silmas tolle väljendi sisemiselt puhastavat aspekti, nii nagu Aristoteles seda oma „Poeetikas” on tõlgendanud. Kui Aristotelese tragöödiakäsitluse järgi vallandus katarsis (veidi lihtsustatult) pealtvaataja kaastunde ja hirmu koostoime tõttu, siis Auerbachil lisandub eelnimetatud kvaliteetidele veel usk ehk liturgiline sõnum: „Mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan” on tema suurteose helgematesse sfääridesse kandvad lõpusõnad. Tähendab, inimkonna koletutele tragöödiatele vaatamata on meil veel ikkagi lootust. Selles mõttes oli siin katarsise fenomen muidugi olemas, siis pigem selle sõna n-ö passiivses tähenduses. Aga sõnal „katarsis” on veel ka teine, märksa aktiivsem aspekt, mida võib mõista kui vabanemist mis tahes taagast ja saastast, kas või toda üdini naeruvääristades (nagu võime aduda Šostakovitši XIII sümfoonias).
Niisugust aktiivset katarsist mina Auerbachi oopuses igatahes ei tundnud. Miks nii? Üks põhjusi võib olla muusikalise kujundileksika (ilmselt taotluslik) sarnasus, mis kippus helitöö kulgedes pikapeale ühenäolisekski muutuma. Siinkohal on heaks näiteks pidev tritoon-intervalli kasutamine peaaegu et juhtmotiivina – võte, mis oli originaalne Händeli ajastul, kuid on muutunud klišeeks kas või tänu sellistele rokisaurustele nagu Black Sabbath või Iron Maiden. Teiseks põhjuseks ehk muusika valdavalt tihe ja massiivne orkestratsioonifaktuur, milles kõrv hakkas lõpupoole juba ootama läbipaistvamaid ja hõredamaid tekstuurilahendusi. Õnneks neid ka tuli: hästi värskelt mõjus näiteks bassi ja poiss-soprani oktavites monoodia XIII osas „Troparid uinunute eest”.
Aga peamisest pole ma jõudnud veel rääkidagi. Ning peamine on Auerbachi „Vene reekviemi” ettekande puhul minu hinnangul (ja ilmselt ka publiku arvates – standing ovations) teose suurepärane esitus. Eriti hiilgavad solistid, kellest Annely Peebo dramaatiliselt kandvat metsosopranit ei pea ilmselt pikemalt tutvustama; samuti Tšaikovski konkursi laureaat, bass Nikita Storojev, kelle vokaalne sügavusmõõde on haruldaselt hästi ühildunud diktsioonitäpsusega. Ning loomulikult nooruke, 13aastane poiss-sopran Heldur Harry Põlda, kelle hääl helises ka kõige keerulisemates fiorituurides ikka ja alati briljantse täpsusega.