ERSO „puhkusereisid”
24. juuli 2009.Puhkusereisist polekski paha unistada, kui ei peaks pärast suurepärase hooaja lõppu kuulajatele veel suviseid kontserte andma. Seda laadi sissejuhatusest võib aru saada, et jutuks tulevaid etteasteid sooritati justkui vastutahtsi või teostati lohakalt või esitati eikellelegi.
Tegelikult oli kõik otse vastupidi. Alustame 27. juuni sündmusest Vormsi saarel, kus ERSO esines esmakordselt ja ka allakirjutanu viibis esimest korda. Kuna tegemist oli festivali „Klaaspärlimäng” avakontserdiga või nagu nimetas festivali kunstiline juht Peeter Vähi – eelkontserdiga, siis juhatas ta ka saare koolituskeskuses toimunud pressikonverentsi ja tutvustas end sõnadega: minu nimi on Peeter Vähi, ma olen täna siin autojuht, kojamees, transamees, helimees, isamees-konferansjee, kes õhtut juhib, ja muuseas ka helilooja ja festivali „Klaaspärlimäng” kunstiline juht. „Isamees” Vähi alustas tutvustust kontserdi solistist, kelleks oli Gianluca Littera, kes oli saabunud Vormsi saarele Itaaliast, kes on lõpetanud Pesaros Rossini-nimelise konservatooriumi suupillimängijana(!) ja esitab Heitor Villa-Lobosi Kontserdi suupillile ja sümfooniaorkestrile (1955).
Veel oli kavas Antonín Dvořáki sümfoonia „Uuest maailmast” ja maailma esiettekandena kolme eesti autori – Ülo Kriguli, Mariliis Valkoneni ja Timo Steineri teos „send/ receive/resound”. Ei pea vist lisama, et Vormsi saarel oli kogu kava esitus esmakordne. Pean siinkohal vajalikuks iseloomustada ka Vormsi saart, sest see tundub meile pisut võõram kui ta naabersaared. Mulle meeldib saare nime päritolu paljudest versioonidest enim see, kus räägitakse Islandilt pärit viikingist nimega Orm (madu).
Teatavasti on Vormsil kõik külanimed rootsikeelsed peale ühe, Suuremõisa. Rannarootslased lahkusid Vormsilt 1943.-44. aastal arusaadavatel põhjustel ja saare vallavanema, läti päritolu Daina Jüristo sõnul on nii mõnedki neist saarele naasnud. Seetõttu ja kui veel arvesse võtta, et kontserti juhatas eesti päritolu „rootsi” dirigent Paul Mägi, on päris arusaadav, miks „Klaaspärlimängu” bukletis on esimene kontsert annoteeritud eesti, inglise ja rootsi keeles. Lisaks kunstilisele juhile said pressikonverentsil sõna veel meie heliloojad, kes tutvustasid oma teose ideed ja teostust.
Ideest räägiti julgelt – see olla nn kommunikatsiooni ajalugu lokulauast mobiiltelefonini, aga teostusest üsnagi uduselt ja hämamisi „sonaadi vormist, koos töötluse ja repriisiga”, mis ka ju mõistetav. Kindlasti huvitab kõiki, kui palju on Vormsil elanikke. Vallavanema andmeil on ületalve elanikke registris 334, kuid suviti kontrollimatult rohkem. Igatahes sai saare peo- ja lõkkeplats äärest ääreni täis kuulajaid, kelle hulgas registreerisin nii Wormsi Ennu kui ka Vormsi Svenni (alias Kupp, tegelikult pianist Sven Kullerkupp). Seega arvan, et kõik olid kohal.
Kui nüüd liikuda kontserdi enda juurde, siis on ju tavaettekujutus vabaõhukontserdist: reeglina tibutab-sajab vihma, suhtlevad inimesed jalutavad edasi-tagasi ja esinejad ei pane eriti suurt rõhku kõrgkvaliteedile, helitehnika asetab aga toimuvale määrdunud pleki. On aeg selline tavakujutis ümber lükata ja kogu tegijate tiim sai sellega suurepäraselt hakkama. Tulemus erines eelkirjeldatust 100% ja ükski lüli ei vedanud alt. Heli oli suurepärane igas platsi nurgas ja tõenäoliselt ka Klassikaraadio eetris, ERSO ja Paul Mägi suhe esitatavasse oli meisterlik ning Gianluca Littera mees, keda kindlasti on vaja tutvustada ka meie kontserdimajade publikule. Kolme eesti helilooja kolmeosaline teos sai meeldiva vastuvõtu saare rikkumata publikult ja olen veendunud, et teost võib ette kanda nii ositi kui terviklikult ning autorid on selgelt tuvastatava isikupärase helikeelega. Publik ei näidanud üles leigust ühegi teose esituse puhul ja erilise tähelepanu pälvis Itaalia suupillikunstnik, kes pakkus ka eriti edukaks osutunud lisapala.
Kontserdi põhiteosena esitatud 40minutine Dvořáki Üheksas aga oli esitatud nii värske ja mõjuvana, et tundus, justkui poleks ERSO veel Ameerikast koju jõudnudki ja Paul Mägi on neile sinna külla tulnud. Ainus, mis tavakujutlusega tõepoolest haakus, oli asjaolu, et vihma tibutas küll, mõõdukuse piires, ent seegi lõppes, enne kui häirima hakkas. See, et ERSO eneseväärikus on möödunud hooajal sooritanud tiigrihüppe, on nüüd päris selge ja tipnes hooaja lisaväärtuslikul lisakontserdil 1. juulil Estonia kontserdisaalis. Kui keegi pakuks mõistuse juures kontserdikorraldajale keset suurt suve sümfooniakontserti, mille kava sisaldab kahte sümfooniat, mis sest, et Dvořáki Kaheksandat ja Sibeliuse Teist, saaks ta üsnagi ühemõtteliselt äraütleva vastuse.
Ent ERSO ja Eesti Kontsert võtsid Neeme Järvi pakutud riski vastu. Kui lugejale ei meenu, siis need sümfooniad olid kavas ERSO Ameerika turneel, seal küll eri kavas. Kuna kõnealune kontsert oli pühendatud algavale üldlaulupeole, siis juhatas kava sisse Villem Kapi poeem „Põhjarannik” baritonile, meeskoorile ja sümfooniaorkestrile (1958) koos RAMi ja Jassi Zahharoviga. Kui teos tuli esiettekandele, oli RAMis vähemalt 80 liiget, kellest tänaseks on jäänud 40 meest (hea seegi!). Selle koosseisu „pauer” ei vasta arusaadavalt romantikust helilooja kujutlusele, mida ei saa aga koorile ega tema juhile ette heita. Sellele vaatamata on hea teada, et meil on suurepärane väärtteos, mis viib oma rahvusromantilise sõnumi iga kuulajani, sõltumata tema kuulamiskogemusest või vastupidi.
Mul ei ole võimalik täpsustada oma mälu daatumiga, kuid tänaseni mäletan seda noore poisi ärevust ja erilist rahuldust, kui õnnestus leida Pariisi raadio saatja pikalt lainealalt ja seal tõesti kõlas „Põhjarannik”, nagu teose autor oli uhkusega ette teatanud. Kui nüüd hakkas kõlama Dvořáki Kaheksas, oli päris selge, et ERSO on seljatanud – loodan, et lõplikult – minevikuvarjud ja meie rahvussümfooniaorkester on tõepoolest kõrget rahvusvahelist klassi. Tähelepanelik vaatleja võis täheldada, et mängiti ka tõepoolest nn ameerika koosseisus ning esimesena juhtis sellele tähelepanu täiesti eriliselt kõlav tšellorühm juba Dvořáki alguses. Ja siis esimene trompet (Indrek Vau!), edasi said ennast demonstreerida kõik solistid ja grupid ja kogu orkester – ikka veenvalt, täpselt ja ennenägematu innuga musitseerides, suubudes temperamentsesse finaali, kus maestro andis aina hoogu juurde ja sellises kulminatsioonipöörises teos finišeeruski publiku juubelduste saatel.
Kontserdi teise poole täitis Sibeliuse Sümfoonia nr 2, mis on meil kõlanud aegade hämarusest saadik üsna stabiilselt ja mille tõelist hõngu oleme ikka ja jälle saanud nuusutada kordadel, kui meid on külastanud Soome tipporkestrid. Arvan, et seekord jäänuks ka soomlastel suu lahti, sest tegemist oli absoluutselt ekstraordinaarse esitusega, kus kõik klappis ja Neeme Järvi võis teost voolida just selliselt, kuis ta fantaasia talle dikteerib. Erilist tähelepanu pööras ta seekord partituuri läbipaistvusele ja hoolitses selle eest, et see jõuaks kuulajateni täie selgusega. Üldises dramaturgilises plaanis alustas ta sümfoonia kulminatsiooni ettevalmistamist veelgi varem kui harilikult, tehes kuulaja ootusärevaks juba Allegro moderato alates, ja seda mõjuvamana see saabudes teostus.
Raske on midagi ekstra lisada või õnnestumist analüüsida, kui oled olnud jäägitult haaratud Järvi alati värskena mõjuvast interpretatsioonist ja tajud, et sada orkestranti teostab ennast maksimaalselt. Püsti seisev täismaja sai teenitult kuulda lisa ja, nagu ütles Järvi, oli seal ka midagi tuttavat, mida me nüüd enam igal päikeseloojangul Hermanni tornist kuulda ei saa. Tõsi ju on, et Brahmsi „Akadeemilises avamängus” kõlab enne suubumist „Gaudeamus’esse” „Mu isamaa armas…”. Harvad on need juhused, kui kontserdisaalist väljuvatel kuulajatel on tõeliselt „äratehtud” mõnevõrra „totakas” ilme ja ka orkestri liikmed on nendega võrdses transis. Kuid nii seekord oli, ja polegi vaja teada, kuidas seda tehakse.