Erkki-Sven Tüüri täielik klaveri sisse minek

Reedel, 23. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdil kõlas Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri klaverikontserdi Eesti esiettekanne. Soleeris analüütiliselt mõtlev pianist ja teose tellija Thomas Larcher.

Uue muusika huviline on ehk tähele pannud Larcheri enda teoseid, mis ilmunud ECM plaadimärgi all 2006. Lisaks sellele on ta festivali Klangspuren kunstiline juht, kus Tüür on juba jõudnud olla festivali helilooja.

Lainetav muusika

Klaverikontserdi esiettekanne jääb aastanumbrisse 2006. Hesseni Ringhäälingu orkestrit dirigeeris tookord Paavo Järvi. Reedel juhatas Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit Olari Elts, kes samuti Tüüri teostega tihedas kontaktis. Elts on tunnistanud, et peab klaverikontserti Tüüri parimaks teoseks uues stilistilises arengulaines, mis kajastus juba teoses «Oxymoron».

Ka Tüür, kes tunneb teosest erakordset rõõmu, räägib eelkõige lainelisest arengust ning solisti ja orkestri omavahelisest interaktiivsest tegevusest. Tüür, nagu paljud teised tänapäeva heliloojad, ei näe instrumentaalkontserdis puhtalt instrumentalisti eripära esiletoomist, vaid personaalse ruumi suhestamist orkestriga. Tüür piiras ennast algusest peale solistipartii osas, jättes pianistile ainult klaviatuuri. «Eks seal klaveri sees ole juba käidud ka,» räägib helilooja, «aga teine asi, mis mind sealsamas huvitas, oli vaheldumisi klaveri äärmusregistrite järjestikune väljatoomine ja nende omavaheline sidumine. Ma räägin siis ekstreemsest madalast ning kõrgest ja kõigest sellest, mis sinna vahele jääb. Nii suure ulatusega klaver pakub lihtsalt kohutavalt hea võimaluse.»

Klaverikontserdi struktuur toimib läbi mitme lainetega sarnaneva arenduse. «Kui alguses orkester tõesti ongi hiigelresonaator, siis hiljem muutub see järjest aktiivsemaks. Orkester emantsipeerub ja hakkab elama oma elu ning mõjutama seda, mida mängib klaver.»

Ideaalkolmnurk

Teose esiettekanne Frankfurdis ning ettekanne Eestis on sõltuvalt orkestrist ja dirigendist kindlasti erinevad. Samas naudib helilooja Tüür interpretatsiooni võimalusi: «Väga huvitav on see, kuidas kõlab üks ja see sama teos erinevate orkestrite ja dirigentidega. Igaüks annab oma hingamise ja toob oma uue nägemuse.» Lisaksin, et kui Frankfurdi esiettekande järel leidis sealne ajakirjandus, et kolmnurk Tüür-Järvi-Larcher on täiuslik, siis reedene kontsert tõestas ka Tüür-Elts-Larcheri ideaalset kooskõla. Orkestri mängukvaliteet Olari Eltsi energiast pulbitseval dirigeerimisel näitab meie orkestri muidu tihti peidetud kvaliteedi säravat võimalikkust.

Sära jagus ka kontserdi teise poolde, kus kõlasid Eino Tambergi «Sümfoonilised tantsud» op 6, aastast 1957.