Valhallast lühemat teed pidi Hollywoodi

Richard Wagneri ooperitetraloogia «Nibelungi sõrmus» (1848–1874) põhineb germaani («Nibelungide laul») ja islandi («Edda») pärimusel.

Et monumentaalne Gesamtkunstwerk, kus inimeste kõrval toimetavad jumalad, kääbused, nümfid ja muud mütoloogilised olendid, ka Friedrich Nietzsche üliinimese filosoofiaga ühitub, ei sobi meie poliitiliselt korrektsel ajal eriti rõhutada. Kuigi tasuks: eksistentsialistlik leplikkus ja/või omaenese ressurssidele lootmine tundub tänapäeval väga mõistlik.

Hollandi löökpillimängija Henk de Vliegeri seades üliinimese kohalolu siiski tunda ei olnud. Wagneri 16-tunnisest tetraloogiast oli saanud üle tunni kestev «ooperiseiklus».

Ehkki seade järgis sündmustikku ja leitmotiivid sidusid lugu, ei olnud tulemusel Wagneri draamaga just palju ühist.

Wagneri helimaailm

Müütilise Valhalla asemel kangastusid Hollywoodi võtteplatsid. Ja ajuti näis, nagu oleks muusikale mingi müttav mootor sisse sokutatud, teisal mõjus see nagu lõppematu ambient’lik sissejuhatus.

Tõsi, Wagneri ooperites on seda laadi staatilisi, müstilise värvinguga, jõulisi loodusstiihia kujundeid küll ja küll.

Ka Hollywoodi filmimuusikas võib kuulda pseudoklassikalisi sümfoonilisi kujundeid, mis loovad värvikaid ja tundelisi taustu muinasjutulisele sündmustikule.

Ainult et Wagneri mõõtkava on suurejooneline: muusikas hargnev lugu on seotud ja aeglane, selle pinged laotuvad pikkamööda üle terviku. Üksik orkestriosa on enamasti vaid maagilise või sisendava atmosfääri looja või sündmustiku käivitaja.

Wagneri-maailma aeglasest voolamisest väljalõikeid tehes ongi tulemuseks ambient’like «sissejuhatuste» rida, mida elustab mõni elusam kangelaskujund.

Esitus võttis muusikast, mis võtta oli: tõi esile tumedaid bassiliine ja võimukaid vasekoore, peibutas maagilise («Sissejuhatus», «Tulenõidus») või lüürilise orkestrikoloriidiga («Metsakohin», «Sigfried ja Brünnhilde»), esitles jõulisi tegelasi («Valküürid», «Siegfridi Reini-sõit» ja «Siegfridi kangelastegu»).

Lühendused ja mälu

Mõttelises kulminatsioonis («Siegfriedi kangelastegu») kõlas kohati üsna virtuoosselt ladus kornosoolo.

Kohati oli seadesse ka laulvat meloodikat kirjutatud: Siegfridi ja Brünnhilde orkestrikahekõne oli üsna paindlik ja ilmekas.

Üldiselt jäi tuimavõitu keelpillidel vajaka kandvust ja soojust («Brünnhilde ärkamises»), samuti logises siin-seal orkestrifaktuur. Vägisi tuleb mõte, et kesise mulje lõi seade ise ja et sellisel püüdmatul nähtusel nagu muusikaline loogika on tõsi taga.

Muidugi on adapteeringud, lihtsustatud koopiad, odavad ja rahvasõbralikud. Prototüübi baasil uuendatud toote tunneb tarbija kohe ära, nii ei pea vaeva nägema uue kaubamärgi loomisega.

Lühendused, lihtsustused ja «paremad palad» jõuavad otse rahvamassi südamesse. Ainult üks eeltingimus on: et retsipiendil liigpalju mälu ei oleks. Vaid Wagneri nime ja staatust peaks teadma.

Aga mitte nii palju, et ehe ja ühes tükis Wagner meelde tuleks. See võib juba tekitada nälga tiheda, seotud muusikalise sündmustiku järele. Ja tühjustunnet.