Hinnatud tšellisti lennukus ja Helena Tulve sügav teos tõid kevadised kõlavärvid Estonia kontserdisaali
16. märts 2025.
Liisi Laanemets, Eesti Päevaleht
Reedel ERSO-ga koos musitseerinud maailma ühe hinnatuma tšellisti Steven Isserlise mängumaneer oli enesekindel ja isetu. Helena Tulve uudisteoses „Signs and Signals“ tõid aga ERSO esitustega esile tumedad ja sügavad varjundid.
Mõnel tordil on lausa mitu kirssi ja raske on öelda, milline neist kõige magusam on. Samamoodi oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri reedel toimunud kontsert täis muusikalisi maiuspalasid. Eesti helilooja orkestriteose esiettekanne on alati oodatud sündmus, samamoodi on väga eriline maailmakuulsa solisti
musitseerimine koos meie oma orkestriga.
Emakeelepäeva õhtul pakkus ERSO oma publikule küllusliku elamuse: lavale astus üks maailma hinnatumaid tšelliste Steven Isserlis, esiettekandele tuli Helena Tulve uus orkestriteos ning kõik selle sidus köitvaks kavaks orkestri peadirigent Olari Elts.
Kontserdi eel olid ootused kõrged ning kuulaja ei pidanud pettuma. Kuigi õhtu pealkiri „Kevadine hommik“ oleks paremini passinud nädalatagusesse aega, mil õhus oli juba kevadet tunda, kandis see ometi lootuse sõnumit – kevad ja rahulikumad ajad on alati teel, isegi kui tuleb veel pisut oodata.
Peensusteni läbi tunnetatud
Kontserdieelne vestlus oli pühendatud Helena Tulve loomingule. Õhtu avasid Soo Young Lee klarnetil, Theodor Sink tšellol ja Kärt Ruubel klaveril, esitades esimese osa „Secret garden – blanc“ ehk „Salaaed – valge“ Tulve triost „Rimlands“ ehk „Äärealad“. Nende esitus oli peensusteni läbi tunnetatud ja kuulatud ning sügavalt mõttekujutuslik, luues kuulajatele võimaluse astuda hektilise töönädala lõpust justkui ajatusse ruumi – ilma, kus iga heli ja vaikus kutsuvad kuulama.
Heliloojaga vestles dirigent Olari Elts, avades õhtul kõlavate teoste tausta, Tulve seoseid Prantsusmaaga ja tema loominguprotsessi teisenemist. Tulve sõnul on viimane aja jooksul muutunud üha intuitiivsemaks, lähtudes eelkõige sisemisest kuulmisest. Vestlus aitas publikul häälestuda eesootavaks esiettekandeks, heites pilgu Tulve helikeele ja loomefilosoofia valda. Eelkontserdi lõpulooks olnud vaikne klaveripala „Laula mulle õitsvast puust“ Kärt Ruubeli esituses mattus paraku juba saaliuste taha kogunenud kontserdipubliku melusse.
Kontserti avanud uudisteos „Signs and Signals“ („Märgid ja signaalid“) lähtub ideest, et välise näiva maailmaga tegeledes jätame me tihti oma sisemise maailma unarusse. Helilooja juhib tähelepanu, et välise paljususe tingimustes peaksime pöörama pilgu sissepoole, sest „näpuotsatäis tähemärke, punkte ja komasid võivad vallandada hõlmamatuid protsesse, äärmuslikult kokkupakitult edastada armastuse, hävingu, elu või surma sõnumeid“. Sisemiste kaudsete märkide vahele lõikuvad selged ja otsesed välised signaalid, peegeldades meie aja ärevat atmosfääri.
Orkestri kude oli tihe ja tummine, ometi tuntavalt helenatulvelik, kõlavärvid paika timmitud ja pinge paras. Teose löökpillilik algus oli värskendav, lõpukulminatsioon ja lõpp aga vaatamata eelkontserdil antud vihjetele puha üllatav. Tulve loomingu tunnusjooneks on mäng kõlavärvidega. Kui tema varasemad orkestriteosed on pigem selge ja klaari helikeelega, siis teos „Signs and Signals“ tõi esile tumedamad
ja sügavamad varjundid, pakkudes kohati lausa romantilist tundelisust.
Hinnatud tšellisti Steven Isserlise ja Helena Tulve uue orkestriteose ettekanded sidus köitvaks kavaks
orkestri peadirigent Olari Elts.
Nimekas tšellist Stradivari tšellol
Robert Schumanni tšellokontserdis a-moll soleeris praeguse aja üks nimekamaid ja silmapaistvamaid tšelliste Steven Isserlis. Kuigi ta on varem Eestis esinenud – Pärnu muusikafestivalil –, oli see tema esimene ülesastumine koos ERSOga. Isserlis esitab maailmalavadel teoseid barokist tänapäevani ning tunneb end koduselt mh ka ajastutruude esituskoosseisudega.
Estonia kontserdisaalis mängis Isserlis 300-aaasta vanusel Stradivari soolkeeltega tšellol. Solisti tämber oli seetõttu pehmem ja sametisem, aga ka vaiksem kui kaasaegsel pillil mängides. Isserlise delikaatsesse kõlasse sulandumine nõudis ERSO-lt dünaamilist peenhäälestust, mis õnnestus suurepäraselt. Solisti tõlgendus teosest oli enesekindel ja lennukas ning mängumaneer isetu, muusik taandas end nähtavalt vahendaja rolli ja seadis esikohale Schumanni teose. Intervjuus Klassikaraadiole nimetas Isserlis teost suureks armastuslooks tšellole ja orkestrile ning just sellise soojuse ja pühendumusega ta seda ka esitas.
Orkester sirutas end solistiga samas suunas ja pakkus muusikaliselt nauditavat ja kõlakultuurilt peent kaasamängu. Ometi oli õige natukene tunda, et solist pidi (kontserdi teises osas) orkestrit kaasa vedama – kui Isserlis hõljus oma esitusega kusagil kõrgemates sfäärides, siis orkester jäi mõnevõrra reserveeritumaks ning hoidis end justkui tagasi. Fantastiline esitus päädis kõrvulukustava aplausiga ning
meelitas solistilt välja ka lisaloo, Gruusia helilooja Sulkhan Tsintsadze pala „Chonguri“ tsüklist „Viis pala rahvamuusika teemadel“.
Lüüriline ja tundlik orkestriminiatuur
Kontserdi teise poole juhatas sisse Lili Boulanger’ teos „D’un Matin de printemps“ ehk „Kevadhommikust“. 20. sajandi alguse prantsuse lootustandvaima helilooja, Honeggeri, Milhaud’ ja Poulenci kaasaegse Lili Boulanger’ loomingut esitas ERSO esmakordselt alles kaks aastat tagasi märtsis. Tol korral kõlas „D’un Soir triste“ ehk „Kurvast õhtust“, mis koos nüüd kõlanud teosega moodustavad kaks viimast teost, mille orkestriversioonid Boulanger paar kuud enne surma suutis oma käega veel kirjutada. Imelapsena muusikuteed alustanud looja elu jäi aga üürikeseks, ta lahkus siit ilmast vaid 24-aastaselt. Boulanger pidas oma muusikalisteks eeskujudeks Maurice Raveli ja Claude Debussyd, kelle mõju on tema loomingus selgelt tajutav – teoses „Kevadhommikust“ on kevadine õrn ja helendav tärkamismeeleolu edasi antud impressionistlike väljendusvahenditega. Lüüriline ja tundlik orkestriminiatuur sobis eelnevalt kõlanud ja kõlavärviotsingutega tegelenud teoste ritta valatult ning orkester tõi maagilise kevadhommikuse sädeluse publiku kõrvu mängleva kergusega.
Tagasi kindlal pinnal
Kontserdi lõpetas Robert Schumanni esimene sümfoonia alapealkirjaga „Kevadsümfoonia“. Kui senine õhtu oli kulgenud hõrgult peente kõlavärvide ja heliliste nüansside maailmas, siis sümfoonia tõi kuulaja tagasi kindlale pinnale – teos on otsekohene, energiline ja kevadiselt tärkav. Schumanni iseloomustas kiire
loomisprotsess, ka esimene sümfoonia on kirjutatud väga lühikese ajaga, olles inspireeritud looduse ärkamisest ja elujõulisest kevadetungist.
Sama elujõuliselt ja ahnelt tõlgendas seda ka ERSO. ERSO ja dirigent Olari Eltsi interpretatsioon oli joonistatud laia pintsliga, pulbitsust ja hoogu, rõõmu ja interpretatsioon oli joonistatud laia pintsliga, pulbitsust ja hoogu, rõõmu ja dramaatilisust, justkui ei suudaks kevade tulekut ära oodata, oli palju. Siiski oleks tahtnud toorele rõõmuavaldusele lisaks kuulda ka kontserdi varasematele esitustele omast peenetundelisust.
Nüüd, kui ERSO on kevade oma fantastiliselt toreda esitusega kuulajate südamesse
mänginud, jääb vaid loota, et ka loodus peagi järele jõuaks.
KONTSERT
„Kevadine hommik“
ERSO sarja „Tšellokontsert“ kontsert
Esinesid Steven Isserlis (tšello), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Olari Elts
Kavas oli Helena Tulve uudisteos „Signs and Signals“ („Märgid ja signaalid“), Lili Boulanger’ „Kevadhommikust“ ning Robert Schumanni tšellokontsert amoll, op. 129 ja sümfoonia nr 1 B-duur, op. 38 „Kevadsümfoonia“
Toimus 14. märtsil Estonia kontserdisaalis.