Hooaja vaimustav algus

Äli-Ann Klooren, Sirp

ERSO hooaja avakontsert sarjas „Amadeus“ 15. IX Estonia kontserdisaalis. Hans Christian Aavik (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Tõnu Kõrvitsa „tuultele“ (2023, esiettekanne) ning Ludwig van Beethoveni ja Wolfgang Amadeus Mozarti muusika.

Viimase kuu-pooleteise jooksul on tänu ühele Sirbi artiklile* tekkinud klassikalise muusika ringkondades elav diskussioon, milletaolist ma varasemast ei mäletagi. Kirjutisi selle kohta, kas interpreet peaks harjutamise kõrval tegema ka midagi muud ning mille põhjal valida repertuaari, on olnud juba üksjagu ja piisavalt. Siinkohal tahan siiski ära mainida pingpongina ilmunud vastandlike artiklite tulutuse: selle asemel et arutelu oleks toonud esile uusi häid mõtteid ja ideid, on tulemuseks polariseerumine, nagu ühiskonnas üldisemalt. Kuidagi ei leia muusikaline „abipersonal“ ja interpreedid kokkupuutepunkte: üks pool arvab, et raamatuid lugemata ja helilooja seksuaalset sättumust tundmata ei saa suureks interpreediks, ja teine ironiseerib nende üle, kes nii arvavad. Ometigi võiksid tähtsad olla mõlemad pooled ja üks võiks toetada teist. Kindlasti ei mõtle ükski teadlane või kriitik, et harjutamata tuleks interpreete, aga muusikat põhjalikumalt tundmata sõna „suur“ sinna interpreedi ette arvatavasti ei teki. Miskipärast on levinud arvamus, et muusikaajalukku süvenemine tähendab heliloojate eluaastate ja laste arvu pähetuupimist. Selle aine eesmärk on tõepoolest suunata muusikud küll raamatukogusse, aga esmajärjekorras noote ja teoste tagamaad uurima. Omal käel raamatukogus tegutsedes arusaam muusikast kindlasti laieneb ning seetõttu saab interpreet pakkuda publikule peale kõrgel tasemel mängutehnika ka huvitavat repertuaari ja uudseid vaatenurki.

Hea näide kahe poole sümbioosist on ERSO tänavune hooaeg, mis hakkab silma oma mitmekesisusega. Kes tahab vana head klassikat, neile on Haydn, Mozart ja Beethoven, aga ka (hilis)-romantikud Mendelssohnist Mahlerini. Uuema ja uuenduslikuma muusika austajatele pakutakse Toshio Hosokawat, Tōru Takemitsut, James MacMillanit ja Peter Maxwell Daviest, ulatuslikult on esindatud ka XX sajandi olulisemad heliloojad. Orkestri tellimusel tuleb ettekandele Tõnu Kõrvitsa, Liina Sumera, Rasmus Puuri ja Erkki-Sven Tüüri uudisteos. Kui millegi üle nuriseda, siis hakkab silma naisheliloojate puudus: peale Liina Sumera helitöö on kavas vaid Fanny Mendelssohni üks teos. Aga nähes, kui palju on üleüldiselt ERSO repertuaar laienenud, siis võib loota, et ei ole kaugel ka need hooajad, kus on seegi viga parandatud. Mis puutub interpreetidesse, siis esitajate hulgas on nii välismaa staare kui ka meie noori andeid, kes on tõenäoliselt pidanud harjutamise kõrval ka natuke raamatukogu uksi kulutama, et olla seal, kuhu nad praeguseks on jõudnud.

ERSO avas hooaja sarja „Amadeus“ kontserdiga, kus kõlas peadirigent Olari Eltsi juhatusel peale Mozarti muusika Tõnu Kõrvitsa ja Ludwig van Beethoveni looming. Peab tunnistama, et õhtu peategelane jäi sel korral teiste tegijate varju.

Kõrvitsa esiettekandele tulnud vaskpilliorkestrile ja löökpillidele loodud kaheosaline teos „tuultele“ (2023) on kirjutatud ERSO 97. hooaja avamiseks ning pühendatud orkestrile ja selle peadirigendile. ERSO ja Kõrvitsa koostööd võib nimetada produktiivseks: kavalehelt saab lugeda, et meie esindusorkestri esituses on kõlanud ligikaudu kolmkümmend Kõrvitsa teost. Aga kvantiteedist olulisemgi on kvaliteet: aastate jooksul on orkestri ja autori koostöö pakkunud mitmeid sügavaid elamusi ning ka seekordse kogemuse võib lisada samasse ritta. „tuultele“, mille kahe osa pealkirjad „ärka, põhjatuul“ ja „tule, lõunatuul“ pärinevad helilooja 2010. aasta teosest „Laulud laulude laulust“, esitati kahes osas: mõlemad kontserdipooled avas üks osa.

Tegemist ei ole just ulatusliku teosega, kavas nimetatakse osi lausa signaalideks (eelkontserdil öeldi nende kohta „lüürilised signaalid“). Minu meelest oli kuuldu siiski midagi enamat. Sõnaga „signaal“ seostub äärmine lühidus ja lakoonilisus. Lühidad need kaks osa ongi, aga kui palju erisuguseid kõlavärve, mitmekesist muusikalist materjali ja dramaturgiat on osatud nendesse miniatuuridesse paigutada! Esimene osa on pealkirjale vastavalt justkui tuule ärkamine: tasasest ja pehmest vaskpillide kõlast, mida saadavad salapärane timpanimotiiv ja vaiksed gongilöögid, kasvab välja jõuline ja terav kulminatsioon, kus lisavad värvi kellalöögid. Tasapisi kõik jälle hääbub, jääb vaid vaikne timpanimotiiv. Teise osa dramaturgia on esimesega sarnane, kuid tunduvalt aktiivsem: tuult meelitab välja sume metsasarvede meloodia, mida saadavad vaevukuuldavad löökpillid. Lõunatuul kogub kiiresti jõudu, tekitab hetkeks kaose ja vaibub siis peaaegu olematusse puhkpillisosinasse. Mõlemad osad on vormiliselt hästi kompaktsed, aga rikkaliku muusikalise materjaliga: siin on kõrvuti heakõlalisust ja dissonantsust, džässi mõjutusi, kohati on aga kõla kui vanal heal estraadiorkestril, glissando’d ja eri sordiinide kasutamine lisab veel paraja annuse efektsust.

Kontserdi esimeses pooles järgnes Kõrvitsa teosele Beethoveni viiulikontsert D-duur op. 61, solist oli Hans Christian Aavik. Tegemist on muusikaajaloos esimese monumentaalse viiulikontserdiga, mida on nimetatud ka sümfooniaks soleeriva viiuliga. Monumentaalsusest hoolimata on teose muusikaline materjal üsna napp ja lihtsakoeline: heliredelid ja kolmkõlad käiakse siin läbi nii üles kui ka alla, mažooris ja minooris ning viletsamas esituses ei pruugi see teos sugugi väga põnev kuulamine olla. Aavik oskas aga lausa ime esile kutsuda. Tehnilisest küljest on tema mäng kristalselt puhas ja veatu, ta läheb teosesse täielikult ja lõpuni sisse, aga isikupärase tõlgenduse saavutab ta erilise ja vaid talle omase õrnuse ja lüürilisusega. Kõik need heliredelid ja kolmkõlad muutusid Aaviku sõrmede all justkui kauniteks laulvateks meloodiateks. Ja ei juhtu just tihti, et üks noor viiuldaja kirjutab ise kadentsid, aga just seda oli Aavik teinud – ning väga hästi ja maitsekalt. Virtuoossusest neist kadentsides puudust ei ole, aga need on siiski Beethoveni helikeelega täiesti samal lainel ning teose põhimotiivid on tehniliselt keerukate käikudega hästi põimunud. Loomulikult ei lasknud publik Aavikul lavalt lahkuda lisapalata, milleks ta oli valinud Arvo Pärdi hapra ja koduse teose „Estländler“.

Kontserdi teises pooles kõlas Mozarti sümfoonia nr 41 C-duur K 551 „Jupiter“. See nii palju kuuldud teos tekitab minus alati vastakaid tundeid. Kord olen vaimustuses ja tunnen, et tegemist on parima ja lausa täiusliku Mozarti sümfooniaga, ja on kordi, kus see mõjub oma arvukate kordustega kuidagi üksluiselt. Sel korral juhtus olema just viimane variant. Esitus oli kena ja korralik, aga kuidagi säratu ega puudutanud sügavamalt. Oma osa võis siin mängida ka kontserdi esimeses pooles saadud vapustav elamus viiulikontserdist. Küll aga jättis suurepärase mulje lisapalana kõlanud avamäng ooperist „Don Giovanni“, mis haaras oma meeletu tempo ja emotsioonidest pulbitseva ettekandega täielikult kaasa.

Käisin kuulamas ka eelkontserti: ei raatsi ju jätta minemata, kui mängitakse Michael Nymani muusikat. Ettekandele tuli Leporello kataloogiaarial põhinev „In Re Don Giovanni“, mis on ühtlasi esimene Michael Nyman Bandile (siis veel Campiello Bandi nime all) kirjutatud teos 1977. aastast. Nymani muusikat on raske lahus hoida tema spetsiifilise kõlaga ansamblist, kus on oluline roll mitmesugustel puhkpillidel. Ka selle loo algversioonis kannavad koomilist elementi just puhkpillid, kelle esitada on Leporello aaria lõigud. ERSO orkestrandid tõid aga kuulajateni teose seade keelpillidele. Hoolimata heast ettekandest oli üldmulje siiski algupärasest kahvatum, sest vaid keelpillide esituses kaob aaria üldise fooni sisse ja koomiline efekt jääb lahjemaks.

Hooaeg avati niisiis võimsalt ja ERSO kontsertide publikurohkus ei anna kuidagi põhjust öelda, et klassikaline muusika on kriisis. Tahan lõpetuseks lisada veel ühe tähelepaneku BBC Music Magazine’i veergudelt: mis saab olla uhkem kui see, et Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja ERSO kontserte reklaamitakse selles ajakirjas kõrvuti Viini Riigiooperi ja Milano La Scala omadega. Rõõmustagem siis kõik koos – interpreetidest teadlasteni – meie muusika ja muusikute edu üle!

* Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.