Rahvusmeeskoori ja ERSO menu Ühendkuningriigis

Äli-Ann Klooren, Sirp

Juba enne rahvusmeeskoori Ühendkuningriiki saabumist oli oma Inglismaa ja Šotimaa üheteistkümne kontserdiga kontserdireisi alustanud Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Eesti Rahvusmeeskoor on andnud kontserte üle terve maailma, käidud on ka Suurbritannias – Walesis ja Šotimaal, Inglismaa publiku ette astuti eelmisel nädalal aga esimest korda.

Esimene kontsert leidis aset 18. mail Manchesteri Bridgewateri kontserdimaja modernses, huvitava arhitektuuri ja hea akustikaga saalis. Koos BBC filharmoonikute ja John Storgårdsiga esitati Arvo Pärdi „De profundis“ ja Dmitri Šostakovitši monumentaalne sümfoonia nr 13 „Babõn Jar“ Jevgeni Jevtušenko tekstile. Veel kõlas Jean Sibeliuse viiuli­kontsert d-moll, kus soleeris Manchesterist pärit juba imelapsena tuntuks saanud Jennifer Pike. Kontserdist tegi ülekande BBC Radio 3 ning kontserdile järgnenud kahel päeval Šostakovitši sümfoonia ka salvestati.

Šostakovitši 13. sümfoonia on kirjutatud orkestrile, meeskoorile ja bassi­solistile. Solistipartiid pidi sel korral laulma leedu päritolu Kostas Smoriginas, kes aga paar päeva enne kontserti haigestus. Talle leiti kiiresti asendaja, kuid Manchesteris selgus, et ka tema oli haigestunud. Nii ei jäänudki esimeses proovis üle muud kui kasutada solistina meeskoori oma lauljat Stanislav Šeljahhovskit. Peab ütlema, et see suure­pärase häälematerjaliga noor laulja sai hakkama lausa kangelasteoga: partii õppimiseks oli vaid poolteist tundi, kuid hoolimata lühikesest ettevalmistusajast, varajasest ärkamisest, kahest lennust ja peaaegu otse lennukist proovisaali tulekust sain aimu Šeljahhovski vokaalsest võimekusest. Kontserdil ja salvestusel esitas solistipartii siiski saksa bass-bariton Albert Dohmen, kes jagas kontserdi­päeva proovis orkestri ja kooriga oma emotsionaalset sidet selle Šostakovitši sümfooniaga. Nimelt osales ta 2021. aastal Kiievis Babõn Jari jäärakus toimunud sümfoonia ettekandel, millega mälestati 70 aasta möödumist sealsetest õudustest: 1941. aasta kahel septembripäeval tapeti Babõn Jaris peaaegu 34 000 juuti. Kui Dohmen kuulis mõne kuu pärast, et venelaste pommid on just tollasele esituspaigale langenud, mõjus see talle eriti rusuvalt.

Šostakovitši viieosaline teos on meele­oludelt kirju: siin on groteski, on imeilusaid meloodiaid ja lüürilisi pilte, kuid kõige mõjuvam on äng, mis valitseb esimeses osas alapealkirjaga „Babõn Jar“. Orkester John Storgårdsi juhatusel andis muusikasse kirjutatud valu, aga kohati ka raevu edasi sellise emotsionaalsusega, et seda oli kuulajana lausa füüsiliselt tunda ja kohati ka raske taluda. Eks praegune aeg lisa omakorda tumedaid toone. Solist esitas oma partii vokaalselt suurepäraselt, ent paraku oli tema vene keel puine ja kohati arusaamatu. Kuna solist oli orkestriga teinud vaid ühe proovi, läks dirigendi põhiline energia nende koosmängu juhatamisele. Esines mõningaid rütmilisi ebatäpsusi, mis aga üldmuljet ei rikkunud. Rahvusmeeskoor, kes on sümfooniat korduvalt esitanud, pidi üsna iseseisvalt hakkama saama ja tegi seda erakordselt hästi. Koori esitust iseloomustas suurepärane teksti edasiandmine, lai dünaamiline skaala ja emotsionaalne nüansirikkus. Kokkuvõttes hoidis esitusest saadud laeng oma kütkeis veel pikalt.

Rahvusmeeskoori teine esinemine oli vaata et kaalukamgi: 21. mail anti a cappella kontsert folgi- ja crossover’i-hõngulisel festivalil „Songlines Encounters“ Londonis, kus eelmisel päeval oli üles astunud ka ansambel Puuluup. Festival toimus King’s Place’i kontserdi­saalis, mis asub 2008. aastal valminud seitsmekorruselises multifunktsionaalses hoones. Siin on kodu leidnud mitmed väljapaistavad muusikakollektiivid, näiteks Aurora kammerorkester, London Sinfonietta, Valgustusajastu orkester, aga ka ajalehe The Guardian toimetus. Kontserdisaal ei ole suur ja mahutab vaid 415 kuulajat, kuid on see-eest ülihea akustikaga.

Meeskoori kava jaotus mõtteliselt kolmeks. Kõige traditsioonilisema osa moodustasid Gavin Bryarsi kolm sonetti Edwin Morgani tekstidele (need kõlasid helilooja kodumaal muuseas esimest korda). Teise rühmana eristusid äärmiselt modernse helikeelega koorilaulud: Justė Janulytė „Now I’m Nowhere“ ehk „Nüüd olen eikusagil“, Santa Ratniece „sadness … stillness“ ehk „kurbus … vaikus“ ja Giovanni Bonato „Sügav rahu“. Kõik kolm teost on äärmiselt põneva, aga ka keerulise helikeelega. Enim jäi meelde Janulytė „Now I’m Nowhere“, mida võiks võrrelda John Luther Adamsi orkestriteosega „Become Ocean“ ehk „Ookeaniks saada“, kus faktuurikihtide ja dünaamika lisamisega tekivad justkui järjest kasvavad lained. Pealtnäha nagu ei olegi midagi väga laulda – pikad noodid, mis astmeliselt muutuvad vähe. Ent keerukad rütmistruktuurid, koori jagunemine 24 partiiks ja lai dünaamiline skaala, mis algab peaaegu olematusest ja jõuab jõulise forte’ni, teevad selle teose esitamisest tõelise katsumuse. Kindlasti on sellist kõlamassi tunduvalt keerulisem luua inimhäältega kui orkestriga, aga meeskoori esitus oli lihtsalt fantastiline. Koor oli paigutatud nii lavale kui ka saali külgedele ning seetõttu tekkis võimas, ruumiline ja õõtsuv tunne, mida süvendas ka Mikk Üleoja omapärane, justkui kaaluta olekus juhatamisstiil.

Kolmandaks teoste rühmaks saab pidada kahte Veljo Tormise teost. Esimesena kõlas „Hääled Tammsaare karja­põlvest“, õhtu kõrghetkena aga „Raua needmine“, mille erakordselt intensiivne ja sugereeriv ettekanne kutsus publiku šamaanitrummi rütmis kaasa õõtsuma. Teose lõpus kõlas lausa tormiline aplaus. Lisaloona esitas meeskoor Mõkola Lõssenko „Palve Ukraina eest“.

Londoni kontsert oli üks rahvusmeeskoori parimaid, mida olen kuulnud. Õnnestunud esinemist kinnitas ka kontserdijärgne ovatsioon: osa publikust tõusis isegi püsti, mis saalis viibinud Gavin Bryarsi sõnul pidavat Inglismaal olema midagi väga erakordset. Tahan loota, et ka meie oma publik ükskord mõistab, milliseid elamusi on rahvusmeeskoor võimeline pakkuma ja leiab koori kontsertidele sagedamini tee.

Juba enne rahvusmeeskoori Ühendkuningriiki saabumist oli oma Inglismaa ja Šotimaa üheteistkümne kontserdiga kontserdireisi alustanud Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Tuuri kuues kontsert toimus 19. mail Bradfordis, Manchesterist vaid umbes 50 kilomeetri kaugusel vanas tööstuslinnas, kus on ka märkimisväärne eestlaste kogukond. Kontsert anti St George’s Hallis. Selle 1853. aastal rikaste kaupmeeste ehitatud hoone kohta on raske sobivat sõna leida – võib-olla „kultuurimaja“, aga selle kohta oli see väga uhke. Hoones korraldatakse kontserte, teatrietendusi ja ka muid üritusi. Saal on väga kaunis, üsna hea akustikaga, aga erineb sootuks tänapäevasest kontserdisaalist: pindalalt on see väike, aga tohutult kõrge, nii et tänu mitmele rõdule võib kuulajaid kohale tulla üle 1300. ERSO kontserdiks saal välja müüdud ei olnud, aga publiku hulk oli siiski muljetavaldav.

ERSO alustas kontserti Arvo Pärdi teosega „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, millele järgnes Sergei Rahmaninovi klaverikontsert nr 2 c-moll, kus soleeris inglise pianist Barry Douglas. Publik muidugi armastab seda kontserti ja väljendas oma poolehoidu tugeva aplausiga, ometi ei õnnestunud Douglaselt lisapala välja meelitada. Minu arvates jäi nii solisti kui ka orkestri esitus laialivalguvaks ja väsinuks. Douglas on tehniliselt väga võimekas mängija, aga liiga ratsionaalne, et tuua välja Rahmaninovile iseloomulikku laia joont. Oma osa oli siin ka saali akustikal: see muutis klaverikõla tuhmiks, nii et klaveripartii ei pääsenud vajalikul määral mõjule.

Kontserdi teise poole juhatas sisse Thea Musgrave’i „Song of the Enchanter“ ehk „Võluri laul“, mille tellis 1990. aastal Helsingi linnaorkester Sibeliuse 125. sünniaastapäevaks. Seos soome heliloojaga on kõrvaga kuulda: Mus­grave tsiteerib mitmel korral luige teemat Sibeliuse viiendast sümfooniast, mis oligi ERSO kavas järgmine teos. Võrreldes Rahmaninoviga oli sümfoonia esitus täiesti teisest puust. Selles oli siirast emotsiooni, suuri tunde­puhanguid ja võimsaid kulminatsioone. Orkester tundus oma mängu tõeliselt nautivat, see kandus ka saali ning avaldus publiku vaimustunud vastuvõtus. Lisapalana kõlas Triin Ruubeli soleerimisel Eduard Tubina „Setu tants“, mis küttis rahva tõeliselt üles, nii et nõuti veel lisagi. Sibeliuse „Mélisande’i surm“ oli hoopis teises meeleolus – äärmiselt nukker ja õrn ning sobis väga hästi õhtut lõpetama. Aga publik oli teist meelt: aplausiga üritati välja meelitada veel kolmandatki lisalugu, mida siiski ei tulnud. Olari Elts näitas selgelt, et kõik noodipultidel olnud noodid on läbi mängitud.