ARVUSTUS | „Macbeth“ ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat

Margus Mikomägi, Maaleht

Meil kõigil on oma rituaalne suhe maailmaga: kes kummardab merd, kes metsa, kes maad, kes Jumalat. ERSO, Eesti Draamateatri ja Eesti Kontserdi äsja Estomia kontsertsaalis esietendunud „Macbeth“ on rituaalne suurvorm. Lavastajad Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper on, võib öelda, oma esimestest lavastustest peale liikunud sellise maagilise teatri poole.

Eestlasele on nüüdisaja tähtsaimaks rituaaliks saanud laulupidu. Otsapidi on sellega seotud mõte, et me laulsime end vabaks. Muusika mõjutab kõige rohkem inimese alateadvust. ERSO koos dirigent Olari Eltsiga ja Lepo Sumera muusika loovad „Macbethi“ vaimsuse atmosfääri.

Ühispalvused on samuti riitus. Aegade alguse riitustest meenub ehk esimesena vihmatants, kui on põud. Rituaalid on väekas nõidus. Rituaali osa on loits. „Macbethi“ loitsudega aetakse põgenema kurjuse vägi.

Nõidus

Lõpp on vaikus. Äkki isegi laetud vaikus. Just sellisesse vaikusesse juhatab vaatajad Ojasoo ja Semperi suur rituaalidega täidetud lavastus. Ja see vaikus tekib, kui näitlejad lõpetavad, kui orkester suubub vaikusesse. See vaikusesse, valgusesse, puhtusesse minek haarab kaasa nii, et äkki ei ole enam meeldimise või mitte meeldimise kategoorial mingit tähendust. Rituaalsus voogab sinust läbi, sa oled selles, mis toimub, osaline, tahes tahtmata.

Polegi ju võimalik kõrvaltvaatajaks jääda, kui tegutseb kurjus nimega tapmine. Tapmise suurvorm on sõda.

„Macbeth“ on sõjavastane lavastus, ilma et see vastasus oleks kordagi sõnades otse välja öeldud. Kusjuures kummaline tõrge valdab mind, kirjutades ja mõeldes ja öeldes, et näidend on sõjavastane. Mõtlen: äkki ei peaks seda väljaütlemisega rõhutama. Kuidagi samamoodi, et Shakespere’i neetuks peetud näidendi „Macbeth“ nime selle tegijad kogu mailmas välja ei ütle: toovad pigem kuuldavale „see näidend“ või „Šoti näidend“.

Aga me elame maailmas, kus sõnadeta ei saa. Rõhutan veel: sõda on tapmise suurvorm. Selles lavastuses pole palju sõnu, aga on mõttetihedus ja kujundirohkus. Julgen arvata, et mõttetihedusega ei ole võimalik me meelelahutuse janus maailmas mitte kedagi hirmutada, vaadates üle mõelda. Alamõelda, ei lase tegijad nagunii.

Kui juba jutt pateetiliseks kiskus, siis tahan siinkohal tähtsustada, et selle „Macbethi“ suurim peategelane oli Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Tippvormis oleku kõrval on tähtis just see riiklikkus. On vaja oma riiki, on vaja hoida oma riiklust, et oleks selline orkester. Meie orkester, meie riigi orkester… See teeb uhkeks!

Kündjad

Oleme kündjad selles maailmas. Meist sõltub, kas maa sureb või kannab elu edasi. „Macbethi“ lavastuses on tegelane antiikmütoloogist pärit paadimees Charon, kes viib inimesi üle Styxi jõe. Viib surnud elavate maailmast surnute maailma.

Vaatajana ei näe ma muidugi lavastajate pähe, aga Charon ei olnud paadimees mu jaoks, vaid oli künnimees. Õigemini see mustas hobune, kes valges tapetuid otsekui atra vedas. Vedas, et nad künnaksid, et maa saaks puhtaks ja viljakandvaks ja elavaks… Pärast kurjust. Et need, kes tulevad, saaksid elada. Nii mu mõte liikus, nähes ohjes hoitud musta meest.

Sufi tants

Ma ei ole ERSO kontsertidel käinud viimasel ajal, aga tean, et need sõja ajal algavad teisiti – austusavaldusega Ukraina rahvale. Ometi see, kuidas orkester ka „Macbethi“ alguses mängis Ukraina hümni ja saalitäis rahvast püsti tõusis, kujunes lavastuse rituaalseks ja hardaks alguseks.

Siis tuli lavale dirigent Olari Elts. Kummardas. Tegi näoga publiku poole seistes järsu käelöögi, ja valgus kustus, et pimedusest alata teekonda kurjuse koridorides. Selline mõjus lavastatud algus. Kusjuures, läbi pikkade teatris käidud aastate on enamasti üks mu meelishetki olnud ikka see: istud, siis võetakse tuled aeglaselt maha ja siis läheb eesriie aeglaselt… 

Aga nüüd – oled, prauhti, etenduses sees. Ja siis tulevad tegelased aegluubis liikudes, samas intensiivselt sõnades mõtet edastades. Ärevuse fooni loova muusika saatel.

Leedi Macbeth ütleb oma mehele: „Meie väärastunud maailmas tuleb ise tappa, et meid ei tapetaks.“

Valgus läheb punaseks ja lavale tulevad punases nõiad. Peanõid loitsib üsna äratuntavalt me regilauludest inspireeritud sõnadega: „Kuri tuleb tasakesi/ astub õrna õhku mööda/ silitab su silma peale/ külitab su kulmu peale“.

Ja siis millalgi on lava täis seelikutes mehi ja naisi, kes pöörlevad, keerutavad – see kestab ja kestab ja ei lõpe… See on islami müstilise voolu sufi rituaalne tants. Selle füüsilise rituaali, pöörlemise eesmärk ei ole ju muu kui soov avardada meeli, saada kontakt teispoolsusega. Läänemaailmas kasutatakse seda iseloomustamaks sõna meditatsioon. Regivärss, Sumera ja Sufid… Šotimaa ja eestlased.

Mu süü on jälk

Ühel hetkel näeb Macbeth enda vallutatud troonil istumas valges riides kuju. Teised ei näe. Peavad Macbethit väsinuks, haigeks, hulluks… ja siis läheb Macbeth ning istub oma süükoormale sülle. Süüsülelus Macbethi vägivaldset hirmu ja võimujanu ei peata. Ta ütleb midagi, mis on jube ja on nüüdisaegne – et las pärib mõõk ta rivaali naise lapse ja kõik õnnetud, kes ta soost.

Siis on selline dialoog (mul ei ole lavastuse käsikirja, sellepärast ei ole see ehk täpne). Et kes valet vannuvad, need tuleb üles puua! – Kes poovad? – Need poovad, kes tõtt räägivad. Ja et jubedus me peades veel võimenduks, ütleb keegi, et teha head, on vahel ohtlik hullus.

Hiljem ütleb vana ja tapmisega võimutäiuse saavutanud Macbeth, et vanusega peaks kaasas käima austus, armastus, sõnakuulmine ja sõbrad. „Mul neid pole.“

Hüperrealism

Eriti vägevaks teeb lavastuse tegevuse ülekanne kogu Estonia kontsertsaali lava suurusele ekraanile. Kusjuures võetakse kolme kaameraga üles välise tegevuse skulptuurne sisu. Me näeme seinasuuruseid silmi, mis peegldavad hingeseisundeid. Näeme poose. Skulptuur on omal moel peatatud suur hetk. Ja kunstnik valib, mis hetke ta hiigelsuureks voolib ja jäädvustab.

Vaatajate jaoks tuuakse see tundetoonide palett nii lähedale, et seda saab võrrelda ehk vaid silmapilguga. Silma pilgu lähedus.

Näitlejate mängu vahendus hiigelekraanil teeb sellest hüperrealismi. Kuidas kogu trupp saab hakkama kaamera ees mängimise ja lavatõe tasakaaluga, on omaette fenomen.

See, kuidas lavastajad ja dirigent on osanud tegevused ja muusika nii rütmistada, et kõik kõlab kokku, nagu tegutseks üks organism, on ime, mis haruldane. Haruldane mitte ainult Eestis, vaid ilmselt kogu maailmas.

Küllap neid on veel, aga kui elu jooksul nähtud teatrietendusi oma mõjult võrrelda, siis esimesena paneksin Ojasoo ja Semperi „Macbethi“ kõrvuti Peeter Jalaka 2004. aastal lavastatud Veljo Tormise „Eesti ballaadidega“. Mäletan, kuidas dirigent Tõnu Kaljuste unistas selle lavastuse etendamisest suure elava orkestriga, aga ju see unistus raha taha toona jäi.

Kõlagu naiivselt, aga Ojasoo ja Semperi lavastus „Macbeth“ – ehk on selle kohta isegi õigem öelda orkestreering – veenab meid paremaks, ja ilu päästab ka seekord maailma.

Loe arvustust Maalehe kodulehel.