Triin Ruubel: Tarkovski esteetikas on midagi kergelt jaapanlikku

Suur režissöör saab sel nädalal omal moel ka muusikaliselt meenutatud. Bachi küll ei mängita, kuid ERSO esitab dirigent Bas Wiegersi juhatusel 7. ja 8. oktoobril jaapani helilooja Tôru Takemitsu teost «Nostalgia», mis on pühendatud Tarkovskile.

Kontserdisarjas «Sümfoonilised lõunad» tuleb 7. aprillil Takemitsu kõrval (kuigi teoste pikkust arvestades peaks muidugi ütlema, et Takemitsu tuleb Stravinski kõrval) esitamisele ka Stra­vinski omal ajal väga edgy balleti «Tulilind» (1910) muusika.

Võib selle kava kontekstis mõelda ka nii: Tarkovski ise elas hiljem Itaalias eksiilis, tema filmi «Nostalgia» (1983) peategelane, loomulikult poeet, elab samuti Itaalias eksiilis, tunneb nostalgiat ja koduigatsust; Stravinskigi oli eksiilis helilooja, kes elu lõpul tuli Nõukogude Liitu tagasi ja kirjeldas hiljem ühe tugevaima kogetud tundena seda, kuidas ta hakkas lennukiaknast nägema juba Venemaa maapinda, mida polnud 50 aastat näinud.

Samu teoseid («Tulilinnust» küll sedapuhku süiti) mängitakse ka 8. aprillil.

Viiulisolist on neil õhtutel ERSO kontsertmeister Triin Ruubel, kellelt küsisime natuke Takemitsu ja Tarkovski, kultuuriloo kahe suurkuju kohta.

Nostalgia kui tunde ampluaa, kui nüüd mõtlen, on tegelikult ju päris lai, isegi ootamatult lai – õhulisest klaustrofoobseni. Takemitsu «Nostalgia» (1987) võtab ka seda laia spektrit mu arust päris hästi arvesse. Kuidas teie seda teost kirjeldaksite? Mis on selle mängimise juures näiteks probleemne või keeruline? Või kas üldse on?

Seda nostalgiatunde eri värvingute lahkamist on tegelikult päris nauditav teha. Interpreteerimise juures ongi kõige suurem rõõm leida muusikast üles mingi tunne ja otsida selle tunde edasiandmiseks õige «hääl». Eriti heas muusikas on neid varjundeid rikkalikult. Ja eks see on alati väljakutse muuta muusika emotsionaalselt mitmekesiseks ja nüansseerituks.

Takemitsu «Nostalgia» on pühendatud Andrei Tarkovskile. Tarkovski oleks täna saanud 90. Milline on teie side tema filmidega?

Ma ei teagi, kui tihti klassikalise muusikuna satud esitama teost pühendusega oma lemmikrežissöörile. Kodus ikka sirvin Tarkovski polaroidide raamatut või loen aeg-ajalt jälle katkendeid ta intervjuude kogumikust, kus on huvitavaid mõtteid ajast ja valgusest.

Et Takemitsul on teos pühendusega Tarkovskile, tundub järsku väga sobilik. Takemitsu muusika on tugevate läänelike mõjutustega, kuid oma olemuses siiski väga jaapanipärane. Olen tohutu jaapani kultuuri fänn ja läbi Takemitsu teose avastasin ka Tarkovski esteetikas midagi kergelt jaapanlikku. Vaikne foon, milles on detailidele loodud õhuline ruum, et need siis kõnekamalt esile tuleksid.