KOMMENTAAR | Olari Elts: ERSO sajandaks aastapäevaks uude saali?
07. detsember 2021.
Milline on Tallinna esindushoone, see arhitektuuriline maamärk ja tõmbekeskus, või milline oleks Eesti arhitektuuri esindushoone? Vastuseks olen enamjaolt saanud Estonia teatri ja kontserdimaja, mis on kahtlemata meile kõigile armsad ja kodused saalid. Tõele näkku vaadates ei ole aga kumbki neist algupäraselt ehitatud selleks, millisel otstarbel neid praegu kasutatakse: teatrisaal ei ole projekteeritud ooperite esitamiseks ja kontserdisaal pole mõeldud sümfooniaorkestri kontsertideks. Teatrisaalist on palju räägitud ja on suur rõõm, et diskussioon juurdeehituse vajalikkuselt on siirdunud juba järgmisse faasi ning ooperiteatri juurdeehitus on juba riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirjas.
Aga kontserdisaal – võib küsida, mis siis sellel ometigi viga on? Kontserdid ju toimuvad, orkestrid mängivad, aplausid kõlavad. Ometi on tegemist üsna hädapärase alternatiiviga, katmaks riikliku sümfooniaorkestri vajadusi vähegi aktsepteeritaval tasemel. Akustilise, naturaalse heliga kontsertideks on sobiliku saali vajadus vältimatu. Ooperi puhul näib sarnane vajadus üldsusele paremini mõistetav olevat, ent orkestrimuusika osas ei ole lood loomulikult kuidagi teisiti.
Euroopa ajaloolised kontserdisaalid kerkisid ja arenesid koos orkestritega. Parimad saalid ehitati 1870-80ndatel aastatel: Viini Musikverein, Leipzigi vana Gewandhaus, Praha Rudolfinum, Amsterdami Concertgebouw jne. Sellele järgnenud kümnendil algas suur symphony hall’ide buum juba ka Ameerikas, kus kerkisid uhked saalid juba pea väljakujunenud orkestrikoosseisudele (Boston, Chicago, Carnegie Hall jne), Euroopas näiteks Varssavis, Konserhuset Stockholmis.
1913. aastal sai valmis kaks olulist saali – meie Estonia kontserdisaal ning Viini Konzerthaus. Orkestrikoosseis oli tollal juba selline nagu seda teame tänapäevast ning koor ja orkester mahuvad Viinis üsna kenasti lavale ära. Sealses suures saalis on kohti 1800, Mozarti saal mahutab aga 750 inimest ning see näeb välja päris meie Estonia kontserdisaali moodi. Meie Estonia kontserdisaal ehitati samal aastal, aga hoopis teistsuguste kontsertide jaoks. Kui sel ajal oleks Eestis olnud samasugune sümfooniaorkester nagu teistes Euroopa riikides, ei oleks see juba siis sinna mitte kuidagi ära mahtunud. Pärast sõda, kui Estonia maja pommitamisejärgselt taastati, suurenes hoone kogumaht küll 1,4 korda, kuid kontserdisaal jäi kahjuks pea algsetesse mõõtmetesse.
Oluline murrang kontserdisaalide ehitamises tekkis 60ndatel pärast seda, kui Berliinis valmis esimene Hans Scharouni projekteeritud nn vineyard’i stiilis kontserdisaal, mida alguses hellitavalt ka Zirkus Karajaniks kutsuti, kuna hoone meenutas väljastpoolt pisut tsirkusetelki.
Nii sai alguse uut tüüpi saalide, nn surround hall’ide ehitamise võidukäik. Publiku paiknemine ringselt ümber orkestri tõi kaasa muutuse nii sellesse, kuidas me praegu kontserte kuulame kui ka sellesse, kuidas neid vaatame. Kõikidelt istekohtadelt on suurepärane vaade kogu orkestrile, võrdselt hea osasaamine orkestrantide omavahelisest sünergiast. Enamik istekohtadest ei asu mitte põrandal, vaid erinevatel tasanditel ümber orkestri. Publik tuuakse nii orkestrile lähemale ja piir esitaja ja kuulaja vahel peaaegu kaob. Sellised saalid on ka akustiliselt intiimsemad, stuudioakustikale pisut sarnasemad.
Seda tüüpi saalidest olulisemad on veel Suntory Hall Tokyos (1990), Walt Disney Hall LAs (2003), Sage Gateshead Inglismaal (2004), Harpa Islandil (2011), Taani Raadio kontserdisaal (2007), Philharmonie Pariisis (2015) ja loomulikult Elbphilharmonie Hamburgis (2017), kui tuua näide aga väga lähedalt, siis Musiikkitalo Helsingis (2011). Lisaks neile on uskumatult kiiresti kerkinud häid saale ka Hiinas (Shanghai, Beijing, Guangzhou jne).
Ka traditsiooniline, nn kingakarbi-tüüpi saal, kus publik istub peamiselt orkestri ees, elab jõudsalt edasi. Selle saalitüübi parimaks uuema aja näiteks on kindlasti KKL Luzernis (2000), aga ka ootamatult hea ajutine saal Zürichis (Tonhalle Maag) või arhitektuuriliselt äärmiselt huvitav Casa da Musica Portos.
Uusi saale planeeritakse maailmas praegugi jõudsalt, lähemtest kohtadest näiteks Turus ja Vilniuses. Ka Riias liigutakse vaikselt edasi. Samuti planeeritakse meile sarnastel põhjustel uut saali Genfis. Suurejoonelised plaanid on Sverdlovkis, Oslos jne.
Head sõbrad, kui rääkida kontserdisaalidest, siis ei ole me siinkandis ses osas mitte lihtsalt maha jäänud, vaid üsna haledalt ja lootusetult maha jäänud. Alates käesoleva sajandi algusest ei ole Eestis pea ühtegi sellist saali planeeritud suurte (riiklike) toetuste toel tegutsevateks, vaid ikka päris suures osas isemajandavateks. Kommertslikust kontekstist on parimad näited Lotte saal Soulis ja Kuala Lumpuris kuulsate Petronase tornide vahele jääv kontserdisaal.
Seisukoht, et kultuur on kulu, võiks ometi hakata minevikku jääma. Kultuuri ja loomemajanduse majanduslik mõju on vähemalt sama suur kui see on riigi põllumajandusel. Kultuuri valdkondlik mõju teistele sektoritele on märkimisväärne ja leiab üha enam kinnitust. Kuid kuni tänaseni ei ole Tallinnas ehitatud mitte kunagi ühtegi ooperiteatrit ega sümfooniaorkestri saali ning praeguseks ei olegi sellist monofunktsionaalset kontserdisaali enam mõtet planeerida.
Sajandi alguses valminud Estonia kontserdisaal ei vastanud valmimisest saadik orkestrimuusika vajadustele. Aastal 1913 ei olnud ERSOt veel olemaski. Toonane ruumipuudus, nii füüsiline, aga enamgi veel akustiline, on seal aga tänaselgi päeval. Isegi oma juubelikontserdil on ülikeeruline kogu ERSOt Estonia saalis lavale mahutada.
Samuti puudub praeguses saalis igasugune digivõimekus, isegi piisavalt suure ekraani installeerimine on võimatu, sest lühtrid varjutavad vaatevälja. Eesti Rahvusringhääling lavalt korralikku teleülekannet teha ei saa. Lava on aegade jooksul korduvalt suuremaks ehitatud ning nii on see juba ammu minetanud oma normaalsed akustilised parameetrid. Saal on kitsas, mistõttu teatud nivoolt hakkab heli n-ö pendeldama, tekitades palju asjatut müra.
Mäletan ka isiklikku kogemust 90ndatest Tobiase “Joonase lähetamise” ettekandel, kui tol ajal üliõpilasena Eesti Raadio segakooris lauldes juhtusin seisma otse tam-tami kõrval. Kuulmiskahjustus oli õnneks lühiajaline.
Eesti publikul on siiani korralikult kuulmata paljud 20. sajandi olulised teosed, sest need lihtsalt ei mahu sellesse saali ära. Saali akustika on akustilise muusika ettekandmisel pea sama oluline kui muusikainstrument. Hea saal peab helisema nagu instrument. Nagu pill, mis esitajat toetab ja tema interpretatsioonis osaleb. Estonia kontserdisaal on sobilik paljudele väiksematele koosmusitseerimise vormidele, aga suurematele koosseisudele see lihtsalt ei sobi.
Kaasaegne kontserdimaja kaasaks erinevaid sektoreid loomemajandusest, teeks lõpu Eesti Filharmoonia Kammerkoori häbiväärselt kesistele töötingimustele, annaks lõpuks ometi esimese väärika kodu meie rahvusorkestrile ning pakuks tänu kaasaegsele heli- ja visuaaltehnikale koostöövõimalusi. Interdistsiplinaarsed, rahvusvahelist tähelepanu pälvivad üritused peaksid olema selle maja igapäev.
Mõistlik olekski meil nüüd hüpata üle sajandi ja ehitada lõpuks ära see Tallinnas puuduolev (kultuuriline) tõmbekeskus. Valminud on ju nii mõnigi regionaalarengu seisukohast oluline objekt, nagu näiteks kontserdimajad Pärnus ja Jõhvis. Mida kujutab endast Tallinn ilma pealinnale väärilise, kogu Eestit toetava ja jõustava, identiteeti loova kultuurikeskuseta? Tallinn kisendab juba ammu arhitektuurilise maamärgi järele! Et lõpuks ometi kerkiks kesklinna vähemalt üks kaubanduskeskuse mõõtu hoone, mis oleks arhitektuuriliselt silmapaistev ning kultuurilist identiteeti loov. Kas meil on aega oodata veel ühe sajandi möödumist ning olla sisuliselt ja vormiliselt ikka edasi seal armsas aastas 1913?
Eesti vajab keskust, mis oleks kõigile avatud, mis annaks meile tehnilised võimalused astuda lõpuks ometi tänapäeva. Meil on vaja saali, kus me saame olla kaasaegsed ja arvestatavad ka kontserti saatvas esteetikas – projitseerida visuaale jms. Vajame kohta, kuhu saame kutsuda külalisorkestreid ja tantsuteatreid. Tõmbekeskust, kus ka niisama on hea olla, kus on džässiklubi, restoranid, näitused, Eesti Muusika Infokeskus. Maja, mis ka päriselt oleks valdkondadeülene ja 21. sajandile kohaselt sünteesiv, mis mesitaruna pulbitseks hommikust hiliste õhtutundideni.
Sünergilised paigad, mis on linna kui elukeskkonna südameks, on näiteks New World Center Miamis, arhitektide lemmik Casa da Musica Portos, Southbank Center Londonis. Kui peaks aga nimetama sarnase keskuse Eestis, Tallinnas, kas meil oleks midagi kõhkluse ja kahtluseta välja käia? Õnneks paistab, et kaubanduskeskuste tõmme on hakanud vähenema ning see on kauaoodatud märk teistlaadi keskuste vajalikkusest.
Kas võime loota, et see hakkab inimestele jätma ruumi ja aega ka teistsuguse kvaliteedi otsimiseks? Milline kultuuririik me lõpuks olla tahame? Millisesse identiteeti ja ühisosasse me investeerida tahame? Enesetõestusega oleme tegelenud nüüdseks paarkümmend aastat. Mis meil ette näidata on? Kas ehk ka eesti muusika ei ole ennast piisavalt tõestanud? Ikka veel?