ERSO juubeldab koos Eesti Raadio Ringhäälinguga
17. detsember 2021.
ERSO ja Eesti Raadio Ringhääling peavad oma sünnipäeva ühel ja samal päeval – 18. detsembril. Sel kuupäeval 1926. aastal läks eetrisse Eesti Raadio Ringhäälingu esimene raadiosaade, milles osales ka ERSO eelkäija, Ringhäälingu trio koosseisus Hugo Schütz (viiul), Alfred Vaarmann (tšello) ja Anna Sivitski (klaver). 1930. aastal esineti juba Ringhäälingu orkestri nime all ja 1934. aastal astus orkestri ette Olav Roots, kes juhatas orkestrit kuni emigreerumiseni 1944. aastal. Olav Rootsi elutee viis ta Kolumbiasse, kus temast sai Bogota orkestri ja Orquesta Sinfonica de Colombia peadirigent.
Sõjast toibudes hakati kohe taastama nii Estonia kontserdisaali kui Estonia teatrit. Juba 1947. aastal juhatas meie orkestrit külalisdirigent Kurt Masur, kellest aastaid hiljem sai New Yorgi Filharmoonikute peadirigent. ERSO peadirigendiks tõusis Roman Matsov, kelle suurepäraseid klassika tõlgendusi mäletatakse siiani. 1963. aastal valiti ERSO peadirigendiks Neeme Järvi, millega algas äärmiselt põnev aeg eesti muusikas. Kohe esimesel peadirigendiks olemise aastal ilmus Neeme Järvi juhatusel heliplaat Eduard Tubina 6. sümfooniaga ja toimus Arvo Pärdi „Perpetuum mobile“ esiettekanne. Neeme Järvi käe all tulid esiettekandele kõigi tollal oluliste eesti heliloojate teosed – peale Pärdi ka Tambergi, Räätsa, Sumera jt teosed. Neeme Järvi viis meie orkestri esinema ka Peterburi (tollal Leningradi) Filharmoonia esindussaali ja kutsus Eestisse dirigeerima kuulsaid vene dirigente. Kõigele sellele pani järsu punkti Järvi ja Pärdi emigreerumine. Neeme Järvi soovitusel sai nüüd ERSO peadirigendiks Peeter Lilje.
ERSO 95. a juubeli kontserdil oli minu jaoks kõige tähenduslikum teos Lepo Sumera 2. sümfoonia, mis on pühendatud Peeter Liljele ja mis tuli ka esiettekandele Peeter Lilje juhatusel. Esiettekanne toimus 1984. aastal, mis oli tõesti väga masendav aeg. Hämmastav, kui ehedalt on Sumera selle aja atmosfääri suutnud oma muusikas edasi anda. Vaskpillide „karjatused“ selle masendusookeani taustal mõjusid appikarjetena, mis panid vere lausa tarretama. Lilje-perioodi suurejooneliseks finaaliks oli Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“ tervikettekanne Estonia kontserdisaalis 1989. aastal. Kes vähegi teab oratooriumi sisu, see mõistab, mida selle oratooriumi ettekanne tollases ajas meile kõigile tähendas. Kõik me ju niiväga lootsime, et väike Joonas (Eesti) suudaks hiigelsuure vaala (N. Liidu) kõhust minema pääseda. Sama aasta sügisel lubati lõpuks ka Neeme Järvil kodumaale tulla. Maestro tuligi ja tegi seda väga efektselt – koos Göteborgi sümfooniaorkestri ja Astrid Lindgreniga!
Nüüdseks on lõppenud ka juba Neeme Järvi teine periood ERSO peadirigendina ja temast on saanud ERSO eluaegne aupeadirigent. Neeme Järvi ona viinud meie orkestri Euroopa ja Ameerika esindussaalidesse ja tõstnud meie orkestri taseme õige kõrgele. Sellele on kaasa aidanud ka Pillifondi loomine, mis annab eesti muusikutele võimaluse mängida tõesti headel pillidel. Ka kõik kontserdi solistid – Triin Ruubel, Arvo Leibur ja Theodor Sink mängisid väga headel pillidel. Kõik kolm on ERSO kontsertmeistrid – Triin Ruubel ja Arvo Leibur täidavad võrdselt esimese viiuli kohustusi ja Theodor Sink on koos Andres Leivategijaga vaheldumisi ERSO tšellorühma kontsertmeister. Arvo Leibur esitas Sibeliuse kaks pala viiulile ja orkestrile ning Triin Ruubel Chaussoni Poeemi viiulile ja orkestrile. Theodor Singi esituses kõlas Korngoldi tšellokontsert C-duur. Singi „kontole“ läheb ka tänavuse Pärnu festivali üks vapustavamaid elamusi – Lepo Sumera tšellokontsert koos Paavo Järvi ja Festivaliorkestriga.
Oma juubelikontserdi lõpetas ERSO tantsusammul. Peadirigent Olari Eltsi juhatusel kõlasid Raveli suurejooneline „Valss“ ja Artur Kapi üllatav „Polonees“. Jääb vaid soovida, et ERSO suur unistus uuest kontserdimajast orkestri saja-aasta juubeliks tõesti täituks. Nii eesti muusika kui meie rahvusorkester väärivad seda.