Tummised tantsud ja kaks esiettekannet

ERSO sarja „Heliorg“ II kontsert „Beethoven ja Kotzebue“ 12. II Estonia kontserdisaalis. Kavas Zoltán Kodály „Galánta tantsud“, Ferenc Liszti fantaasia Beethoveni näidendimuusika „Ateena varemed“ motiividel, Madli Marje Gildemanni „Teispool siinpoolsust“ ehk „The Land Beyond“ (esiettekanne) ning Ludwig van Beethoveni ja August von Kotzebue muusikaline näidend „Kuningas Stefan“. Sven-Sander Šestakov (klaver), EMTA lavakunsti osakonna XXX lennu üliõpilased Lembit Petersoni juhendamisel (lavastaja Marta Aliide Jakovski, näitlejad Hardo Adamson, Jass Kalev Mäe, Alden Marcus Mayfield, Karel Käos, Maria Ehrenberg ja Mark Erik Savi), kunstnik Kristel Zimmer (EKA stsenograafia eriala üliõpilane), valguskunstnik Priidu Adlas, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, EMTA sümfooniaorkester, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts.

Koroonapelglikust ajast hoolimata tõi Eesti Riiklik Sümfooniaorkester 12. veebruaril Estonia kontserdisaali lavale praeguses mõistes lausa massid: kaasatud olid ka muusikalised ja lavalised jõud muusika- ja teatriakadeemiast ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Lavastusega võimestatud kontsert „Beethoven ja Kotzebue“ tõi ajalooraamatute vaikusest kontserdisaali ühe meiegi kultuuriloole märgilise tähtsusega koostöö, mis lõi lõkkele pisut enam kui kahe sajandi eest, äratades suuri lootusi.

Ungari heiastused ja uudisteos

Kontserdile pealkirja andnud kahe nimeka suurvaimu sajanditetagune ühistöö on tihedalt põimunud Ungari ajalooga, millest ka avateose valik. Zoltán Kodály (1882–1967) „Galánta tantsud“ (1933) on helilooja lapsepõlvemaa mustlasviiside meeleolukas popurrii. Militaarsete ja marsiliste vihjete seas leidub hulganisti ka harrast ja õrna, ehtmustlaslikku melanhooliat. Eriti meelde­sööbiva kõlailuga õnnestusid Soo-Young Lee ulatuslikud klarneti­soolod. ERSO ja EMTA ühendorkester kõlas Olari Eltsi juhtimisel koosmeelselt ja sundimatu kujundlikkusega.

Esiettekandele toodi Madli Marje Gildemanni (sünd 1994) sünkjas orkestriminiatuur „Teispool siinpoolsust“ ehk „The Land Beyond“. Poognatõmme timpani servale asetatud väikesel kõlakettal avas teekonna tundmatusse, mida valitsesid jäised ja karedad kontuurid. Ängi kasvatasid kõrge tessituuri tasapinnal tremoleerivad viiulid, mis moodustasid mikrointervallide toel teravaid kõlakiiri. Flöödi ja vibrafoni ühine ornament lõi viivuks helge hetke lootuse, ent kõlama jäid tardunud tahe, edasiliikumise võimatuse tundega kiikumine, ärevalt kasvav ja kahanev sisemonoloog. Rännak utoopilistesse kaugustesse (teose inspiratsiooniks on aastail 1910–1913 toimunud Terra Nova Antarktika ekspeditsioon, milles osalenud meeskond ei pääsenud eluga) suubus lõpuks hoopis iseendasse, luhtus lootusetult. Kõlanu manas esile marsisammulise heroilisuse vastandkülje, mida ei saa iial meelest lasta – kaotuse, luhtumise, huku võimalikkuse.

Madli Marje Gildemanni mõjuv muusikaline mõtisklus kujunes kahe tantsulise teose vahel kohaseks kontrastiks. Helitöö tugevaim tahk on peenelt sulandatud kõlavärvide kuhjad. Tõsi, partii tasandil püstitatakse igale mängijale põnevaid väljakutseid üsna napilt, aga sündmuste summana moodustub erutav ja pinev tervik.

Traditsioonilise soolokontserdi koha hõivas Ferenc Liszti (1811–1886) fantaasia Beethoveni näidendimuusika „Ateena varemed“ motiividel. Taas ülimalt paslik lisandus õhtu temaatilisele tervikule! Orkestri marsisaabastes sammuvat sissejuhatust määris pisut riiaka intonatsiooniga metsasarv, ent ehmatuse kompenseeris kohe sooja ja meelitava kõlaga klarnetite episoodiline duett (Soo-Young Lee ja Kevin Mattias Klasman). Üksmeelse orkestriakordi järel tutvustas end oktavites tormleva soolokadentsiga pianist Sven-Sander Šestakov, kelle targalt kavandatud dünaamilised tõusud olid vägevad ja veenvad. Kuratliku kõlajõu ja kromatismidest tulvil jooksudega ilmestatud teine soolokadents sillutas tee teose kõige ebamaisemale episoodile. Kaaluta oleku tunde lõid klaveri kõrgregistri pärljad kujundid, saatmas puupuhkpillide õhuliselt sujuvad repliigid. Triangli toredate aktsentide saatel marssis muusika peatumatu jõuga triumfeeriva lõpu poole.

Sven-Sander Šestakovi jõuliselt kindlas mängus leiavad huvitava üksmeele introvertne süvenemine ja virtuoosne sõrmejooks. Ootan huviga, kuidas avaneb tema muusikaline varalaegas mõnes märksa ulatuslikumas suurvormis.

Beethoveni esiettekanne Eestis

Avapoolel kõlanud uudisteosele lisandus lõpmises pooles teinegi uudisväärtusega ettekanne: esimest korda toodi Eestis tervikuna kuulajateni Ludwig van Beethoveni muusikalise kuuega kaunistatud näidend „Kuningas Stefan“, mille teksti autor on oma ajastu vahest tuntuim balti­sakslane August von Kotzebue (1761–1819). Selle suurteose sünnilugu on kavabukletis põneva üksik­asjalikkusega üles tähendatud, mistap ei hakka ma seda siinkohal ümber ütlema. Huviline, kes kontserdile ei jõudnud või kavaraamatut ei soetanud, leiab õnneks Kristel Pappeli ja Harry Liivranna sisuka sissevaate 12. veebruari Sirbist.*

„Kuningas Stefani“ näidendimuusika hiilgab toreda teatraalsuse ja heroilise ilmega. Siit ei leia tuttaval kujul eest Beethoveni sümfooniatele või sonaatidele omast pinevat motiivide arendamist, aga meisterlikke kontraste ja karakterikujundust on küllaga. Otseselt hinge kinni hoidma ei pane ka näidendi sündmustik, mis keskendub karakterite arengu ja konfliktide asemel teadlikult hoopis staatilisele vaatepildile. Päris dünaamikata see seisvavõitu süžee siiski pole. Viimane kasvab ülevast meeleolust kuni ekstaatiliste kõrgusteni, lõppedes kiidulauluga keiser Franz I-le ja Habsburgide imperaatorlikule dünastiale.

Lavastaja Marta Aliide Jakovski nägemuses on ristunud minimalistlik kujutlus ja kohaselt ülepakutu. Valitsejaga kõneldi äärmuseni stiliseeritud žestidega ja tahtlikult ülepakutud kehakeelega, milles oli aimata ajastu maneeride hõngu. Kuningas Stefan (Hardo Adamson) mõjus sümpaatse Suure Juhina, kelle olemuses peegeldus enesekindluse ja hoolika pidurdatuse meeldiv kombinatsioon. Läbinisti musikaalne lavastus joonis alla orkestrist kõlava heliainese kujundliku liikumise. Kauni tasakaaluga vokaalset võnget pakkus Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mille rõdudele asetatud väed valasid ülalt alla ülevaid tundetoone. Teatud kaashäälikute kadu oli neisse akustilistesse tingimustesse juba sisse kirjutatud, aga tänu vaprale pingutamisele sai lauldu siiski mõistetavaks.

Jääb üle vaid sajandite taha vaadates kurvastada, et Kotzebue ja Beethoveni ühised kavatsused ooperi alal vilja ei kandnud.

---

* Kristel Pappel, Harry Liivrand, Beethoven ja Kotzebue. – Sirp 12. II 2021.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.