Tupik(?)

Nüüdismuusika festival „Miniafekt“ 29. X – 4. XI Tallinnas ja Tartus, kunstiline juht Monika Mattiesen.

Midagi otsustades tuleb millestki lähtuda. Neutraalsus on võimatu. Näib, et millessegi suhtumise lähe peab paiknema skaalal, mille ühes otsas on uuenduslik, teises otsas alalhoidlik mõtteviis.

Uuenduslikkuse keskmes näib olevat arusaam nähtuste ja tavade tingitusest, suhtelisusest, väärtuste relatiivsusest. See on aga pannud mainitud mõtteviisi esindajad kahtlema kõiges, mis on kultuuriliselt kujundatud. See tähendab, et kõnealuse mõtteviisi kohaselt ei tundu kultuuri konstrueeritud nähtused olevat tõelised, päris, seega väärtuslikud – tegemist on lihtsalt harjumusliku käitumise korduva avaldumisega. Seega on uuenduslikule mõtteviisile omane nähtuste konstrueerituse demonstreerimine või ka püüdlus autentsuse poole. Selle peaks saavutama (absoluutselt) kõige pidevalt küsitavaks muutmisega, samuti vabanemisega (institutsionaalselt) õpitust.

Alalhoidliku mõtteviisi korral lähtutakse pigem vastupidisest, õigemini asub selle kese kusagil mujal. Nimelt ei ole sel juhul kuigivõrd oluline kultuuriline konstrueeritus, s.t sellele lihtsalt ei pöörata erilist tähelepanu. Sellisest vaatenurgast on kultuurikiht pigem väärtus kui koorem ning ühe või teise valdkonna tavasid (või seda, mida see valdkond endast üldse kujutab) ei seata kuidagi kahtluse alla – on, nagu ikka on olnud.

Muusikas võiksid need avalduda järgmiselt. Alalhoidliku mõtteviisi korral on muusikalised väljendusvahendid enesestmõistetavalt heli, rütm, meloodia, harmoonia, dünaamika, agoogika jne (või vähemalt mõni nendest). Need on elemendid, millel põhineb lääne klassikaline muusika, mida õpitakse (muusika)koolides. Komponeerimise keskmes on seega näiteks järgmised teostusega seotud küsimused. Milline peaks olema meloodia? Kuidas ühendada fraas järgnevaga? Kuidas orkestreerida? Kas terviku seisukohalt on kogu kasutatav materjal põhjendatud?

Uuendaja leiab aga tõenäoliselt, et lääne klassikalise muusika traditsioonilised väljendusvahendid on end ammendanud ning nende kasutamine toob kaasa vaid olemasoleva reproduktsiooni. Seega püüab uuendaja laiendada võimaluste spektrit, kasutades helisid, mida pole muusikaks peetud, teiste kunstivaldkondade elemente või midagi muud sellesarnast. Uuendaja loome­küsimused on hoopis teistsugused. Kas peab olema meloodia, et oleks muusika? Milleks eeldada, et muusika on vaid helikunst? Kui muusika ka on heliline, siis millised need helid peaksid olema? Kas üksteisele järgnevad helid peaksid moodustama terviku? Kust jookseb piir muusika ja selle vahel, mis seda pole? Ja nagu kõigel uuel, on ka muusikas uuenduslikul mõtteviisil kalduvus kivistuda, saada traditsiooni osaks.

Tallinnas festivalil „Miniafekt“ kuulatud kontsertide põhjal võib öelda, et Eesti Riiklik Sümfooniaorkester esitas Kaisa Roose dirigeerimisel peamiselt alalhoidlikust mõtteviisist lähtuvaid teoseid.¹ Eesti heliloojatelt olid kavas Mart Siimeri „Lendav taldrik“, Kristjan Kõrveri „Schizzo concertato“ ning Liisa Hirschi „Lävi“. Kui Siimeri ja Kõrveri teost, olgugi need helikeelelt väga erinevad, kannab kahtlemata alalhoidlik mõtteviis (muusikaline materjal on liigendatud fraasideks, mis moodustavad terviku; instrumentide tämbri tunneb kohe ära jne), siis Liisa Hirschi teoses „Lävi“ avaldub see pisut teisel kujul – keskmes on 1970. aastail spektraalmuusikast alguse saanud ühe heli esteetika.

Uuenduslikku mõtteviisi esindasid Kai kultuurikeskuses üles astunud heli- ja visuaalkunstnik Liis Viira ning heli- ja sõnakunstnik Leonora Palu. Viira kava moodustus muusikalis-teatraalsetest osadest ning audiovisuaalloomingust. Tema esinemine oli suuresti improvisatsiooniline, v.a „Joonistus“, mille aluseks on eelkomponeeritud partituur. Liis Viira musitseeris oma peamisel instrumendil harfil, võludes omaloodud mänguvõtetega, mis hõlmasid mitmesuguste abivahendite kasutamist, pillist välja kõikvõimalikke helisid. Näiteks jõhvide abil muutis Viira harfi poogenpilliga sarnaseks instrumendiks ja mitmesuguse materjali keelte vahel kasutamise tõttu sai tema pillist (analoogiliselt ettevalmistatud klaverile) ettevalmistatud harf. Ebaharilike võtete hulka kuulub kindlasti ka keelte puudutamine, kraapimine ja tõmbamine selliste igapäevaste tarbeesemetega nagu sõel ja värvirull, samuti mängimine harfi ühel küljel jne. Võib öelda, et Viira oli eraldanud klassikalisest instrumendiõppest kehalise poole ning rakendanud seda käänatud kujul.

Leonora Palu esitas oma luulet vaheldumisi improvisatsiooniliste flöödi­repliikidega. Iseenesest ei ole ju teksti muusikalises kommentaaris midagi iseäralikku. Ometi oli Leonora Palu esituses üks huvitavamaid momente ühe kunstiliigi teiseks sulamine: luulest sai kõlaluule, mis läks omakorda sujuvalt üle muusikaks.

Millegipärast kipub ometi olema nõnda, et teosed ei mõju – olenemata sellest, kas on lähtutud uuenduslikust või alalhoidlikust mõtteviisist. Või ei mõju vahetult, nii et saaks kohe aru, et mõjub. Vähemalt minuga on nii. Ja asi ei ole selles, et esitus on kehv või et selles pole energiat või oleks kompositsioon käpardlik. Ei, otse vastupidi: nii interpreetide kui ka heliloojate töö on heal tasemel, on näha, et tegutsetakse innuga. Samuti on selge, et muusika kuulamine ja selle hindamine on õpitud oskus² ja aktiivne tegevus. Kuid viimasel ajal näib, et millegi mõtestamine nõuab rohkem kui annab – kulu on rohkem kui tulu.

Üks võimalikke põhjusi peitub ehk eelkirjeldatud mõtteviisides, s.t võimetuses luua nendest väljaspool. Esteetilises plaanis kipuvad alalhoidliku helikeelega teosed väljendusvahendite piiratuse tõttu tõepoolest meenutama juba kuuldud muusikat ja võivad seega mõjuda pisut tüütult. Uuendusliku mõtteviisi häda näib aga olevat, et juba mõnda aega aktuaalset ideed esitatakse ikka kui midagi uut, näiteks, et muusika(teos) on see, millesse suhtutakse kui muusika(teose)sse. Ka see läheb tüütuks. Kui sama mõtet piltlikult kirjeldada, siis ei ole võimalik kirjutada paralleelsetes tertsides ilma teatava äratõukereaktsioonita, kuid ei ole võimalik ka neid tertse sahina (või millegi muu sellesarnasega) tühistada, ilma et tekiks umbes sama reaktsioon. Ja milline oleks alternatiiv?

Võta nüüd kinni, kas see lõputuna näivast epideemiast tingitud minnalaskmismeeleolu, väsimus, mandumine ja leigus on midagi üldist või siiski erandlikku? Loodan viimast. Kordus peaks ju ometi olema konstruktiivne ja rahustav …

---

1 Peale eesti heliloojate teoste kõlasid ERSO esituses ka Per Nørgårdi „Voyage into the Golden Screen“, Anton Weberni variatsioonid op. 30 ning Hans Abrahamseni „Schnee“, mis olid festivali kava seisukohalt kahtlemata olulised, kuid mitte selle artikli seisu­kohalt.

2 Ma ei nõustu ses osas Evi Arujärvega, kes väidab Eesti muusika päevi käsitlevas artiklis, et klassikaline muusika kõnetab kuulajat iseenesest ja loomulikult, aga uus muusika seda kõrvalise teksti abita ei suuda. Vt Evi Arujärv, Otsides varjatud ilu. – Sirp 2. X 2020.