Täiskuubluus

Maailmas valitseva olukorra taustal tundus siin toimunu – arvukad kontserdid, festivalid ja konkursid – nii müstiline kui ka ilus, sekka mõni valusamgi hetk.

Sõna „täiskuubluus“ pärineb Doris Kareva luuletusest ja ega ma täpselt teagi, mis selle taga peitub. Pole see sõna ju veel „Eesti keele seletavasse sõnaraamatusse“ jõudnud ja nii võib igaüks tõlgendada seda vastavalt oma äranägemisele. Täiskuu seostub salapära ja müstilisusega, bluus omakorda igatsuse ja valusa-ilusaga, liitsõna sisaldab siis ilmselt kõiki neid omadusi. Oktoobrikuu muusikaelu Tallinnas oligi kui üks pikk täiskuubluus. Maailmas valitseva olukorra taustal tundus siin toimunu – arvukad kontserdid, festivalid ja konkursid – nii müstiline kui ka ilus, sekka mõni valusamgi hetk. Tahan väga loota, et sama elav muusikaelu ka jätkub. Võrdluseks võib tuua oktoobri algul toimunud Carnegie Halli hooaja virtuaalse avakontserdi Zoomis. Kaasatud olid praeguse aja suurimad tähed – Gustavo Dudamel, Lang Lang, Renée Fleming jpt –, kes musitseerisid oma koduses miljöös ja püüdsid ameerikaliku optimismi ja keep smiling’uga jätta muljet, et kõik on kõige paremas korras. Taustaks näidatud tühi Carnegie Halli saal ja korduv palve annetada raha mõjusid aga erakordselt masendavalt ning ürituse lõpptulemus oli kurb, sest elavat muusikat ei asenda sellised Zoomi kastikesed mingil viisil.

„Täiskuubluusi“ võtsin oktoobrikuu muusikaelu ülevaate pealkirjaks Eesti Rahvusmeeskoori kontserdil kõlanud Doris Kareva ja Tõnu Kõrvitsa „Kuu triptühhonist“. Kui peaks valima möödunud kuu kontserdielamuse number üks, siis minu valik langeb kindlalt RAMi kontserdile, kus peale Kõrvitsa loomingu kõlas Tormise „Kalevala seitsmeteistkümnes runo“. Ei teagi, kummast otsast kiitmisega alustada, kas esitajast või esitatavast. Ei ole muidugi enam mingi uudis, et RAM on saavutanud enneolematu taseme, aga hämmastama paneb see ikka. Nende kõlaühtsus ja -ilu, samuti sisseastumiste täpsus on täiesti erakordne. Samal ajal ei ole tehniline kõrgpilotaaž vähendanud nende väljenduslikkust ega emotsionaalsust. Kava valik oli samuti suurepärane – esiettekandel olnud Tõnu Kõrvitsa „Kuu triptühhon“ (eriti selle viimane osa, mis lõpebki sõnaga „täiskuubluus“) on küll üks selle sajandi eredamaid ja kaunimaid eesti kooriteoseid. Tormise teos tuletas aga taas meelde, kuivõrd geniaalse heliloojaga oli tegemist. See, kuidas Tormis on osanud ühest üsna staatilisest laulureast kasvatada peaaegu 40minutilise kooriteose, on ainulaadne. Erakordne oli ka Mikk Üleoja koori ees, manades justkui šamaanina esile kõik, mis on sellesse teosesse sisse kirjutatud.

Kuu kõige ilusama kavaga kontserdiks võib pidada Olari Eltsi valikut Bryarsi, Tulve, Purcelli, Rautavaara, Richard Straussi ja Mahleri muusikast, mida esitasid Tallinna Kammerorkester ja harfimängija Iván Bragado Poveda. Hea kava kokkupanek on ilmselt palju raskem pähkel, kui kõrvaltvaatajale tundub, siin oli aga tõeline täistabamus. Õhtu läbiv joon oli ilu, liigsesse ilulemisse vajumist aitasid aga vältida eri ajastutest valitud teosed, mis kandsid endas eri viise, kuidas kujutada ilu. Eriti sügava mulje jättis kontserdi teine pool, mille lõpetas vist küll üks kaunimaid teoseid kogu muusikaajaloos – Mahleri adagietto.

Rahvusvahelisele Tallinna klaveri­festivalile tahan määrata kuu kõige suurejoonelisema muusikasündmuse tiitli. Maailmas, kus ei tea, mis järgmisel päeval toimub, tundub sellise ürituse korraldamine muinasjutuna ning see täitis ilmselt siinsete klaveri­gurmaanide unistused, pakkudes õhtust õhtusse suurepäraseid kontserte. Üks muljetavaldavamaid esitusi festivalil oli Age Juurika interpretatsioon Beet­hoveni viiendast klaverikontserdist (dirigeeris Vello Pähn). Võrratu oli ka Lucas Debargue’i kontsert, mis peale tehnilise ja kunstilise kõrgtaseme eristus muudest õhtutest kavaga. Kui festivali põhirõhk oli Beethovenil, siis prantsuse pianisti kavas ei olnud ühtegi tema teost, seevastu sai nautida näiteks J. S. Bachi „Itaalia kontserti“ või Ligeti etüüde.

Kahjuks tuli ka oktoobrikuu suurim pettumus klaverifestivalilt – lõpp­kontserdilt, kus Eesti Sinfonietta ees soleerisid kaks Steni – Heinoja ja Lassmann, mängides vastavalt Beet­hoveni esimest ja neljandat klaverikontserti. Miskipärast oli otsustatud sel kontserdil välja tulla dirigendita ning loodeti vaid kontsertmeistri (Johannes Põlda) ja pianistide juhtimisoskustele. Sattusin kunagi ühele kontserdile koos muusikavõhikust tuttavaga, kes esitas minu jaoks kummalise küsimuse: miks on vaja dirigenti, keda keegi nagunii ei vaata? Ma ei hakanud laskuma muusika sügavustesse ja püüdsin väga ratsionaalselt seletada, et eks teda ole vaja selleks, et koos alustada ja lõpetada. Lõppkontsert tõestas selle vastuse naiivsust ja paikapidamatust, sest koos alustamine ja lõpetamine ei valmista professionaalsele orkestrile probleeme, küll aga jääb dirigendita puudu sisulisest tõlgendusest. Eriti andis see tunda neljanda kontserdi puhul. Kontsertmeister oli küll emotsionaalne ja Sten Lassmann püüdis igal võimalikul hetkel kätega vehkides orkestrile hoogu anda, aga ilusat mõtestatud tervikut sellest ei tekkinud, millest on ülimalt kahju, sest solistid olid head ja mõjusad. Ilmselt ei avane neil pianistidel niipea uut võimalust samu teoseid Estonia laval esitada, seepärast jääb arusaamatuks, miks valiti selline lahendus.

Klaverifestivali klassikalistele kontsertidele vastandus Rein Rannap oma uue kavaga „Ever & Forever …“ ehk „Ikka ja alati …“, kus klaverimuusika on ühendatud elektroonika ja visuaalsusega. Suhtumine Rannapisse on juba pikemat aega kahetine – tal on truud pooldajad ja sama kindlad vastased –, aga tema läheb ikka oma teed. Seekord tuli Rannap välja teostega, mis on kirjutatud maailmas järjest enam poolehoidu (aga ka vastasseisu) leidvas neoklassikalises stiilis, mida iseloomustavad helilooja sõnul sellised märksõnad nagu „ilus“, „rahulik“, „vaikne“, „lihtne“, „meditatiivne“, „korduv“ jne. Ei ole midagi uut siin päikese all. Tekkis seos Erik Satie mööblimuusikaga, mis pidi samuti olema traditsioone mittelõhkuv, mitteväsitav, mittetüütu, korduv ja kõlama taustaks. Just selline Rannapi muusika oligi: kõik lood said alguse väikesest motiivist, mida korrates ja järk-järgult selle ümber uusi kihte kasvatades kujunesid kompaktsed, hea vormitunnetusega palad. Taustamuusika funktsioonis on uued Rannapi lood ideaalsed, kuid need tõusevad siiski kõrgemale ja lähevad sügavamale kui keskmine liftimuusika.

Kõige pühalikuma meeleolu lõi Voces Tallinn Risto Joosti juhatusel, kandes ette Rahmaninovi „Koguöise jumalateenistuse“, mis on „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“ kõrval helilooja teine vene kiriku­lauludel põhinev suurteos. Eesti kuulajatel on vedanud, et lühikese aja jooksul on siin ette kantud mõlemad teosed. Tegemist ei ole ju eesti kooride tavapärase repertuaariga – seda enam, et nende esitamine nõuab basso profundo’t, keda on kohalikest oludest raske leida – ning siinne vokaalkultuur erineb suuresti vene kirikukooride omast. Sügav bass oli selgi korral imporditud – Zigmārs Grasis Lätist. Üllatuslikult sai Voces Tallinn paremini hakkama just forte’s kõlanud lõikudes, nii naiste kui ka meeste häältes oli vajalikku jõudu ja laia joont. Aeg-ajalt osutusid problemaatilisteks hoopis piano’s sisseastumised, eriti naishäältel. Aga see oli vaid väike iluviga ega rikkunud suurepärast üldmuljet.

Eespool loetletu ei ammenda loomulikult kogu oktoobrikuu muusika­elamusi. Meenub veelgi eredaid hetki, näiteks Triin Ruubeli ja Theodor Singi imeline duett Paavo Järvi juhatatud ja Kirill Gersteini ette kantud Tšaikovski teises klaverikontserdis. Marcel Johannes Kits hiilgas Šostakovitši tšellokontserdis nr 1 ning Kirill Ogorodnikovi kitarrikontsert Tallinna Kunstihoones oli mõjuv oma intiimsuses.

Viinakuu positiivsed emotsioonid avaldusid ka kuu lõbusaimas muusika­lavastuses „Ai heit mjuuzik“, mille loojad ja esitajad olid Piip ja Tuut koos Maris Lilosoni ja Siim Selisega. Selles osati mõnusalt nalja visata nii mõnegi praeguse aja krõbeda teema, aga ka iseenda üle. Haide Männamäe kurblik-naljakas laulus vananemisest tundsid sama­ealised arvatavasti ära omi mõtteid, mis mõnel päeval võivad tunduda vägagi sünged, aga humoorikas suhtumine aitab neid siiski paremini taluda.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.