Neeme Järvi Eesti sümfoonikutega – „Dvořáki Praha“ väärikas lõppkontsert
26. september 2019.
Tänavuse „Dvořáki Praha“ festivali lõppkontsert lasus Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ning selle peadirigent Neeme Järvi õlgadel, kes töötab jätkuvalt aktiivselt Eesti muusikaelu maine tõstmise nimel, laval oli ka šoti viiuldaja Nicola Benedetti. Mängiti Heino Elleri sümfoonilist poeemi „Koit“, Sibeliuse d-moll viiulikontserti ja Anton Bruckneri neljandat sümfooniat E-duur „Romantiline“. Sellest sai festivali väärikas haripunkt.
Sissejuhatuseks tutvustasid eestlased oma kodumaa muusikat – Heino Elleri sümfoonilist poeemi „Koit“, mis kuulub eesti rahvuskultuuri sümbolite hulka. Eller kirjutas selle I maailmasõja aastatel (st enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist) klaveriteosena ning 1920. aastal seadis orkestrile. Selgelt on märgata, et teos on inspireeritud Euroopa romantismist, kodumaisest folkloorist ja Eesti loodusest, see köidab alates esimestest helidest ning annab orkestrile võimaluse näidata end parimas valguses. Kohe kontserdi esimesest numbrist alates oli ilmne, et kuulame rafineeritud kõlaga orkestrit, mille kandvaks jõuks on keelpillirühm.
Elleri üsna leiget vastuvõttu parandas šoti viiuldaja Nicola Benedetti esituses kõlanud Jean Sibeliuse viiulikontsert d-moll, op. 47. See nii interpreedi kui ka publiku sügavat keskendumist nõudev kontsert kõlas Prahas kõrgel tasemel, kuigi ei jätnud niisugust vapustavat muljet nagu Dvořáki kontsert a-moll Gil Shahami esituses. Imeilus ja musikaalne Benedetti kuulub maailma parimate viiuldajate hulka, ehkki mitte kõige tippu. Hillary Hahni, Janine Janseni või Lisa Batiashvili tasemest jääb veel siiski midagi puudu. Kuid nõudlikku Sibeliuse kontserti mängis ta sundimatult ja vilunult, hindan tema kaunist tooni ja selget fraseerimist. 82-aastane Neeme Järvi andis orkestrit juhatades solistile maksimaalselt vabadust, kuid jälgis, et ka orkester pääseks mõjule. Kuulsime väga soliidset esitust, mida enne lisapalana kõlanud šoti rahvalaulu ilmestas Benedetti tore suhtlus publikuga.
Õhtu oodatuim osa oli Anton Bruckneri neljas sümfoonia, WAB 104, E-duur „Romantiline“. Neeme Järvi valis 1878. aasta versiooni, mille finaaliks on „Volksfest“ („Rahvapidu“). Bruckneri sümfooniad on suured helimaalid, vahel lõputud, teinekord aga on pildi iga viimnegi koht muusikaliste ideedega täidetud, nagu näiteks seekord neljanda sümfoonia puhul. Neeme Järvi lähenes Brucknerile oma eluaegse muusikalise kogemusega, ta ehitas sümfoonia üles nii, et publiku tähelepanu ei hajuks, orkestris toimus pidevalt midagi märkimisväärset, olgu selleks siis kaunilt mängitud lüürilised lõigud, kerge ja tantsuline skertso või dramaatiline finaal „Volksfest“. Orkestri kõla oli kultuurne, isegi vaatemängulises ja massiivses kokkuvõttes ei muutunud kõla karjuvaks, vaid jäi sujuvaks, ümaraks. Kõik keelpillid on väga head, esimesest viiulist kuni kontrabassini, ütleksin, et see ongi orkestri tuumik, esile tuleb tõsta ka puupuhkpille, mõnevõrra teravamad ja vähem kindlad olid vaskpillid. Helikvaliteedile aitas kaasa ka orkestri paigutus – esimene viiul teise viiuli vastas, tšellod vasakul keskel (saali poolt vaadates) ja kontrabassid vasakul täiesti taga.
Brucknerile järgnes armas lisa – salongilikus seades Dvořáki „Humoresk“, kus solistina pani end maksma orkestri kontsertmeister, ansambel saatis teda nõtkelt. Dvořáki miniatuuri lõõgastav kergus ja rõõm, millele Neeme Järvi laval täielikult pühendus, oli nakkav. Orkestrit ja publikut tänati püsti seistes. Arvan, et terve õhtu oli õigustatud.
Nagu teada, on Neeme Järvi suur tšehhi muusika fänn, seda nii teoste kui ka interpretatsiooni osas. Tema arvukate salvestiste hulka kuuluvad Dvořáki ja Fibichi sümfooniad. Tšehhi Filharmoonikuid juhatas ta viimati 2005. aastal. Oli selgelt tunda, kuidas ta Prahas esinemist nautis ja missugust rõõmu valmistas talle pärast mitmeid aastaid taas Praha Rudolfinumis esinemine.
(Tšehhi keelest tõlkinud Iivi Zajedova)