Kas avastamisrõõmust sõltubki pikk loominguline suutlikkus?

ERSO XCIII hooaja avakontsert (sarja „Maestro“ I kontsert) 13. IX Estonia kontserdisaalis. Ye-Eun Choi (viiul), Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi. Kavas Johannes Hiobi sümfooniline fantaasia „Isade maa“ (esiettekanne), Jean Sibeliuse viiulikontsert, Anton Bruckneri „Rahvapidu“ („Volksfest“) ja kantaat „Helgoland“ ning Villem Kapi kooripoeem „Põhjarannik“.

Kolmteist ja reede. Vastamisi on üheksa­kümne kolmene ja kaheksakümne kahene – suhe, mis on kestnud kuuskümmend kolm aastat. See hetk jääb tallele meeltesse ja mällu. Hooaja esimene ja ühtpidi kõige viimane avakontsert, kus publik sai näha Neeme Järvit peadirigendina oma orkestri ette astumas. Sirgeselgne lavale tulek ning kõik see, mis jäi kõlakaarele riigihümni „Mu isamaa …“ ja lisapalana kordusele tulnud Villem Kapi „Põhjaranniku“ viimse tormipuhangu „… võimas on meri, veel võimsam on maa!“ vahele, oli jõuline, ere, soe, tark ja armastav. Just selline on Neeme Järvi loomus ning mida muud saab dirigent ühelt orkestrilt kätte saada kui vaid sedasama, mis on tema endaga kaasas. Alati see muidugi ei õnnestu. Iga inimene kuulab muusikat isemoodi, sealjuures iga päev erinevalt. Dirigentigi võib esinemise ajal ootamatult haarata mõni uus lennukas idee või siis tabada harilik argipäevasus. See kontsert oli aga eriline oma salapäras, eredas ja avaras kõlarikkuses ning jõulises ülevuses. Kava oli põhjamaine, karge ja tugines rahvustundele. Lood põimusid sisutihedalt kokku ja moodustasid vennalikult üksteise kõrval seistes toeka rivi.

Inimene peab alati midagi ootama ja otsima, kas midagi uut või ununenud vana. Kui vaid oleks osanud oodata kontserdi avateosena kõlanud Johannes Hiobi sümfoonilist fantaasiat „Isade maa“. See oli üllatav avastus, ja kui teosel tuleb oodata ettekannet 80 aastat, on esmakohtumise võlu publiku poolel ehk suuremgi. Johannes Hiobile oli antud vaid 35 aastat oma helimustreid kaosest korra suunas sättida ja seepärast jäi välja kujunemata pikk ja viljakas loometee. Tema muusikas on Tobiase mõjud, dramaatiline ning kontrastiderohke väljenduslaad, mida saadab teatud süngus. „Isade maas“ on kasutatud Karl August Hermanni laulu „Isamaa mälestus“ motiive, mis annab muusikale sisulise pinnase. Neeme Järvi sõnul sarnaneb teos meeleolult Sibeliuse „Finlandiaga“ – ja sellega võis täielikult nõustuda.

Maestro kirglik, et mitte öelda fanaatiline huvi vähemängitud teoste vastu on legendaarne ning Järvi on maailmas ilmselt tippdirigent number üks, kes on kõige enam salvestanud ja esitanud ka neid teoseid, millest teised muusika­heerosed kauge kaarega mööda hiilivad. Kas avastamisrõõmust sõltubki pikk loominguline suutlikkus? Ilmselt. Eluspüsimine ja kibestumisest puutumata jäämine? Kindlasti. Meenub ühest varasemast jutuajamisest pärit Järvi muhelus: „Kaua sa seda Beethoveni viiendat või Tšaikovski kuuendat ikka juhatad. Maailmas on nii palju ilusat ja avastamata muusikat.“ Sel hooajal on ERSO rõhk iseäranis Eesti klassikal, mis teeb mõistagi meele heaks.

Kava esimestest taktidest oli selge, et orkester on priskelt valmistunud ning grupiproovide viljastavast mõjust sündis kvaliteet, millest võib teinekord hooaja lõppkontserdilgi vaid und näha. Järvi sai orkestrilt kätte kogu soovitud värvirikkuse. Meie esindusorkester on praegu vaimustavas vormis ja tekkis kahtlus, kas muusikud said end ikka piisavalt looduse rüpes, mere ääres, lillepeenras või metsade vahel vabaks lasta või hoopis harjutati suvi läbi. Kui vahel on ERSOt kuulates jäänud mulje, et muidu töökal ja tublil, pisut introvertsusele kalduval muusikul on justkui piinlik välja näidata, et muusika võib julgelt ja häbenemata olla elu suurim armastus, siis selle kontserdi põhjal oli külmus või näiline ükskõiksus muusikutest kadunud nagu mullune lumi. Orkester elas teostesse hingega sisse ja usaldas oma dirigenti jäägitult.

Kui „Isade maa“ kanti nüüd vähemasti korra ette ja kuulaja silmaring sai laiemaks, siis kontserdi teise serva oli paigutatud Villem Kapi „Põhjarannik“, mis on muusikasõbral kõrvus ilmselt samamoodi nagu ka Elleri „Kodumaine viis“. See vägev kooripoeem on Eesti muusikaloos kindlasti üks iseloomulikumaid ja eestilikumaid (mere)teoseid. Tugevalt annab tooni Kersti Merilaasi osavus, millega ta puudutab otsekui meie rahvuspsüühika süvakihte, ning poeesiale on helilooja Kapp lisanud mere, kivide ja pilvede värvid. Järvi juhatusel mahtus lavale kogu põhjapoolne rannikujoon ühes lainete ja metsa, tuulte ja kalda, järvede ja neemetippudega. „Rannik kui hüppel rünnakuhoos: manner ja meri siin sülitsi koos …“.

Kuidas siis üle kallaste ajavat merd taltsutada? Vaid napi kulmutõstega korraldas dirigent ära suure, ühtaegu avara ja ängistava merekujundi, seistes ise poodiumil kaljukindlalt nagu rändrahn. Järvi liigutuste kooskõla muusika iseloomuga on alati mõjus. Orkester ja Eesti Rahvusmeeskoor sisenesid looduse meelevalda ja said mäsleva merega hakkama ning väljusid kuiva palge ja räsimata kuuega. Järvi on kontserdilavadel „Põhjarannikut“ esitanud vist sagedamini kui ükski teine dirigent ja tõlgendus on alati imepärane ja kordumatu.

Kui „Põhjarannik“ näib olevat kindel pinnas, siis Sibeliuse viiulikontsert siseneb sootuks ebapüsivamatesse ja müstilisematesse, kohati lootusetuse toonist kantud kihistustesse. See muusika puudutab kõige sügavamal moel meie põhjanaabrite olemuslikku hinge. Peale selle pakub põnevat tõlgendamisvõimalust teose duaalsus: on see siis muusikaloo viimaseid suuri romantilisi viiulikontserte või pigem XX sajandi tumedama ja kriipivama väljenduslaadi kuulutaja. 2016. aastal soleeris avakontserdil Järvi juhatusel sama teosega mõjusalt Triin Ruubel ja praeguselgi kontserdil oli see kava kese. Viimasel ajal on seda teost Eesti lavadel esitanud veel Henning Krag­ge­rud, Viktoria Mullova ja Lisa Batiašvili, igaüks omal meisterlikul moel.

Selles muusikas on kummaline selgroog: kui vaielda, kas finaal oli esitatud liiga kiiresti või üleliia aeglaselt, jääb teosesse ikkagi alles rikkumata väärtus ning sõltumatu sisu, mille dramaatilist suurust tajub ka mittemuusikust kuulaja. Kolmekümnendates eluaastates ürgse andega korealanna Ye-Eun Choi esitus võlus aga suure sisemise veendumusega. Viiuldaja lõi selle nii raskesti defineeritava kirgliku ja tundelise mõjuvälja, mille vahetus kogemises peitubki ehk muusika elava ettekande üks imelisemaid väärtusi. Kirglikust muusikarännakust jäi meelde kõnekaid detaile ja vaimustavalt kujundatud aeglane keskosa. Tehniliselt keerukad tasakaaluharjutused orkestri, solisti ja dirigendi koostöös kulgesid nauditavalt. Anne-Sophie Mutteri protežee Choi käes on üle neljasaja aasta vana del Gesù viiul: suuruselt pisut alla keskmise, ent häälelt mahlakas ja jõuline. Choi laulev musitseerimislaad moodustas kõlamaailma, mis meenutas kuldajastu viiulimängu. Choi lükkab oma mänguga ümber ka stereotüübi Aasia päritolu töökatest virtuoosidest, kes pürgivad tuhandete kaupa üpris täiusliku mängutehnika, ent isiku­päratu kõla ja mõttemaailmaga konkursi- ja maailmalavadele.

Kui juba avakontsert, siis kindlasti on tähtis pidulikkus, ja sellele rõhumine on Järvil alati hästi välja kukkunud. Kavva mahtusid veel Bruckneri „Rahva­pidu“ ning kantaat „Helgoland“, kus rahvusmeeskoor tegi väljapaistva rolli (justkui poleks koorimehedki korralikku suvepuhkust saanud). Wagnerliku maiguga heroiline „Helgoland“ on Bruckneri viimane lõpetatud helitöö, mille jätavad kahjuks sageli kõrvale isegi väljapaistvad Bruckneri tõlgendajad. Teose tormiline ja jõuline sisu haakus kogu kava sisuga suurepäraselt. Brucknerit läheb ERSO koos Järviga esitama ka Bruckneri festivalile ning ukse ees on võimas Kesk-Euroopa turnee, mille käigus jõutakse ka Viini Musikvereini ja antakse kaks kontserti Saksamaal Mihhail Gertsi juhatusel.

ERSO eelmiste hooaegade tegevus on olnud mitmekülgne ning ka praeguse hooaja kava silmitsedes pole suurt muutust igavuse suunas märgata. Jääb üle vaid loota, et uus hooaeg pakub nii esinejatele kui ka kuulajatele pinget, otsekui turnimine kõrgel pankrannikul, et oleks jaksu mugavustsoonist väljuda ja et iga kontsert pakuks adrenaliini, täpset ja osavat tegutsemist, hoogsat õhkutõusmist, olematut turbulentsi ning sujuvat maandumist. Standing ovations teeniti välja juba avaõhtul, edasi palun jätkata samas taktis ja toonuses, kui kord publiku õnnehormoone juba mõjutama asuti.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.