Igal reedel oma elamus
01. märts 2019.
Esimene neist oli 25. jaanuari ERSO kontsert BB ehk “Beethoven ja Bartók”, solist Mari Poll (viiul) ja dirigent Bas Wiegers (Holland).
Mulle meeldivad sellised kavad, mis koosnevad kahest suurest kivirahnust vaheajaga. Just selline on kava, kus esimese poole täidab Beethoveni viiulikontsert ja teise Bartóki orkestrikontsert. Siinkohal avaldan tänu ERSO arhivaarile Jüri Hargelile, kes on aeg-ajalt avaldanud andmeid sarnastest suurteostest ERSO varasemates kavades. Ainuüksi Beethoveni viiulikontserdi siinsetele esitustele peaks pühendama tõsise uurimuse, sest leidub huvitavaid fakte. Näiteks mängis 1939. aastal seda Olav Rootsi dirigeerimisel Karl Brückner, kes oli Gidon Kremeri vanaisa. 35 aastat hiljem aga esitas ERSO-ga sama teose kuulus lapselaps Eri Klasi käe all. Eesti interpreete on nüüd selles nimistus koos viimase kontserdi solistiga neli: varem on seda teost siin mänginud Vladimir Alumäe Neeme Järviga, Jüri Gerretz Roman Matsoviga ja Anna-Liisa Bezrodny Arvo Volmeriga. Kuna olen ERSO-ga peaaegu üheealine ja ühtlasi viimased 70 aastat pingsalt orkestri tegevust jälginud, mõnda aega ka seestpoolt, siis luban endale ekskursi minevikku. Hargel ütleb, et Oistrahh esitas kontserdi 1960. aastal Roman Matsoviga. Kindlasti vastab tõele, sest ma kuulasin seda saalist. XX sajandi suurim viiuldaja “tsaar David” oli ilmselgelt närvis ja soovitud elamus jäi saamata. Alumäe võttis kamba noori endaga kaasa, et maestrot õnnitleda. Oistrahh võttis õnnitlejaid vastu vabandusega, et ettekanne ebaõnnestus, kuna see oli alles tema viies ülesastumine selle kontserdiga. Veel sõnas ta, et selle teosega algab lootus edule arvatavasti 25. korral. Ilmselt vastas öeldu tõele, sest ajalugu tunnustab maestro hilisemaid esitusi ja kümneid plaadistusi mitmete maailma tipporkestrite ja -dirigentidega kui selle suurteose etaloninterpretatsiooni.
Nüüd siis meie viiulikunstniku, Stavangeri (Norra) SO kontsertmeistri Mari Polli soleerimisest koos Bas Wiegersiga. Mari Poll mängis Napoli meistri Nicolò Gagliano viiulil (1723), mille omanik on Aare Kaarma ja mille on Pollile kasutada andnud Eesti pillifond. Solisti esitus oli laitmatu, kuigi mitte alati kõlalist tasakaalu silmas pidades. Evi Arujärv on teost iseloomustanud täpsemini kui keegi teine: teoses on koos ilu, kurbus, pühalikkus ja väärikus, mina lisaksin siia suursugususe, mis ehk veelgi vääristab väärikust. Kõige selle haaramiseks esimes(t)est esitus(t)est ei piisa, kuid Polli vaieldamatu potentsiaal ootab rakendamist. Veel on see teos rohkem kui teised kontsert viiulile ja dirigendile. Sel õhtul jäi Bas Wiegers teosele alla, vaatamata ERSO püüdlustele. Mari Pollil soovitan süveneda põhjalikult Beethoveni viiuliloomingusse, näen juba müürilehte: “Poll-Poll. Beethoveni 10 sonaati”.
Bas Wiegers pani end ERSO ees maksma teise B-ga ehk Bartóki orkestrikontserdiga. Selle teosega tõestas ERSO järjekordselt, et kuulub kõrgesse A-klassi, kui on olemas ka B-, C-, D-klassid ja veel ilma klassita orkestrid. Bartóki orkestrikontsert on just see lakmuspaber, mille värv reageerib teose tõelise esituse mõjul. See oli jaanuari viimase reede elamus.
Veebruari esimese reede elamuse eest hoolitses ERSO Mustoneniga “MustonenFesti” avapauguga 1. veebruaril. Solistid Vadim Repin, Elina Nechayeva, Aare Saal. Kaastegevad TÜ kammerkoor, Estonia seltsi segakoor, RO Estonia poistekoor. Kavas Gubaidulina, Ravel ja Orff. Andres Mustonen loeb omanimelist festivali 30-aastaseks ja õigupoolest pole sel tähtsust, kui vana see fest on, vaid kuhu see on jõudnud. Nüüdne avakontsert, mis oli täis õnnestumisi Gubaidulina Vadim Repinile ja Andres Mustonenile pühendatud teose “I and You“ esimesest helist kuni “Carmina burana” viimaste helideni, näitas, kuhu viib visadus, veendumus, järjekindlus ja kirglikkus. Nende sõnadega iseloomustaksin Mustoneni ja see temanimelise festivali avang oli triumf. Sofia Gubaidulina (s 1931) möödunud aastal loodud teos viiulile ja orkestrile on muusikaajaloos vägagi erandlik, selle autor aga vaatamata oma sünniaastale loominguliselt aktiivne, meisterlik ja tulemuslik. Võime olla uhked, et teose teine ettekanne toimus Eestis. Väike võluv vahepala Ravelilt – kolmas pala “Paat ookeanil” klaveritsüklist “Peegeldused” autori orkestriseades ja siis Raveli “Mustlane” samuti autori orkestreeringus Vadim Repini soleerimisel, kes tänaseks troonib maailma tipus ja mängib Stradivari viiulil “ex Rode” – selline algus teeks au Carnegie Hallile, aga sai teoks siiski Estonia kontserdisaalis. Võite arvata, mis toimus saali publikupoolel ja tulemuseks lisapala, Paganini variatsioonid “Il Carnevale di Venezia” mustkunstnik-virtuoos Repinilt. Jäi veel Orffi “Carmina …” kuulata. Mõtlesin vaheajal, et mida olnud triumfile veel lisada, aga oli küll.
Tunnise suurvormi esitus möödus hetkega ja päädis veelkordse triumfiga. Kõik osalised – koorid orkester, dirigent ning solistid Elina Nechayeva ja Aare Saal – olid energeetiliselt Orffi lainel ja kõiki pimestas Nechayeva sära. Triumfaalne algus festivalile nõuab järge. Mulle meeldib, et Seppo Heikinheimo (1938–1997) mure tema raamatus “Mätämunan muistelmat” Andres Mustoneni tuleviku pärast – ta olla alustanud muusikaajaloo valest otsast – ei ole kuidagi tõestust leidnud, pigem vastupidi.