Saalid hämaraks

Jaanuari kontserdikavadest toon esile hea kontseptuaalse kaarega ja positiivsest energiast kantud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 18. jaanuari kontserdi. Orkestri ees seisis publikule küllap mitte kuigi tuttav musikaalne dirigent Jun Märkl, kes lähipiirkonnas on varem koostööd teinud Helsingi Filharmoonikutega. Märkl on maailmas tunnustust kogunud saksa sümfoonilise ja ooperimuusika edendajana ning prantsuse impressionistlike heliloojate loomingu interpreteerijana. ERSO kõlas Märkli dirigeerimisel muusikaliselt valgusküllaselt, orkestri esitatud muusika oli elav, kommunikatiivne, fraasid hingasid ja köitsid kuulajat. Mõneti üllatav oli kontserdi atmosfäär ka jaanuari kontsertide üldises plaanis, sest selles kavas ei olnud tavaliselt publikule meeldivat sära ja virtuoossust pakkuvat instrumentaalkontserti. Ometi oli just see kontsert kvaliteedi mõttes üks suuremaid õnnestumisi: võisin unustada, et olen koduses saalis ega ole ette võtnud lennureisi mõnda kultuurimekasse. Orkestri kontsertmeistritööd juhtis Sandis Šteinbergs.

Märkl on selge visiooni ja käekirjaga dirigent, kelle käe all pühendub orkester heliteoste mõtestamisele. Märkli käsitluses ei ole teos vaid abstraktne helikompositsioon, vaid loo jutustamise vahend, mille abil antakse edasi konkreetseid ideid. Märkl on loomulikult tuttav nii orkestri- kui ooperirepertuaariga ning peab ooperi avamängu esitamise puhul oluliseks tunda ja teada kogu ooperi süžeed. Tundub, et selle mõneti lihtsa ja ilmselge idee edasiandmine inspireeris ka orkestrit. Orkestrit ja publikut häälestas algavaks kontserdiõhtuks Beethoveni avamäng „Leonore“ nr 3 C-duur. Ulatuslik avamäng avanes kuulajatele avara sümfoonilise maailmana, milles oli põnev jälgida teose arengutelge ja ilmekaid karaktereid. Orkestrikõla oli kogu õhtu klaar ja soe. Struktuurid joonistusid välja selgelt ning kuulaja võis rahulikult nautida muusikalisi ideid, ilma et oleks pidanud silma kinni pigistama mõne eksimuse või millegi kompenseerimise ees. Kogu muusikaline materjal oli haarav. Kergemaid ja helgemaid meeleolusid aitas kuulajani tuua Saint-Saënsi „Alžeeria süit“. Õhtu teises pooles kanti ette suurejooneline Schumanni kolmas sümfoonia aastast 1850, mil Schumann määrati Düsseldorfi muusikadirektoriks. Schumanni sümfoonia on kantud inspiratsioonist, mida helilooja piirkonda avastades koges, ning teisalt vajadusest uuendada linna orkestri repertuaari. Tegemist oli äärmiselt professionaalse ja nauditavalt läbi viidud kontserdiõhtuga ning sellise meistri käsitööoskusest ja teadmistest kantud elamusi soovin saada veel.

Ansambel U: jätkab rõõmsalt teel, mida oodati ka Schumannilt XIX sajandi Düsseldorfis – uuendab repertuaari, süvendab ja avab kuulajale nüüdismuusika rikkalikku kihistust, sealhulgas eesti heliloojate rikkalikku pärandit. Nimelt on ansambel U: võtnud üheks sihiks tegeleda sarjas “Residentuu:r” väliseesti helilooja Udo Kasemetsa 100. sünniaastapäeva puhul helilooja loomingupärandiga. Esimesel loeng-kontserdil pidas Jeremy Strachan Montréali ülikoolist videosilla vahendusel loengu Kasemetsa tähendusest Kanada muusikaelus. Ilmselt vajab rõhutamist, et Udo Kasemets on veel üks Elleri õpilane. Ta sündis muusikateadlase, koorijuhi ning helilooja Anton Kasemetsa peres, kelle kohta on põhjalik ülevaade Eesti muusikainfokeskuse veebilehel. 1944. aastal põgenes pere Eestist ning Udo Kasemetsal avanes võimalus jätkata haridusteed Stuttgardi muusikaakadeemias ja õppida muu hulgas kompositsiooni Ernst Křeneki juhendamisel. Kindlasti on tema puhul oluline, et ta täiendas end Darmstadti uue muusika suvekursustel. Udo Kasemetsal oli väga tugev ja mitmekülgne haridus, ta õppis ka dirigeerimist Hermann Schercheni juures. Edasi Kanadasse liikudes oli ta aktiivne publitsisti ja muusikakriitikuna, helilooja ja uue muusika edendajana. Nagu Strachan ilmekalt on kirjeldanud, koges ta laiemas avalikkuses oma tegevuse suhtes mõistmatust ja isegi vastuseisu. Kasemetsa loomingu ja mõttemaailmaga on õnneks võimalus tutvuda ansambli U: sarja vahendusel, kui muusikud süüvivad kuulajate ees Kasemetsa partituuri, ja kuuldavasti on sügisel tulemas ka Kasemetsale pühendatud konverents.

Eesti muusika kõrval pühendus ansambel U: oma teise sarja „URR:“ XXII kontserdil Wandelweiserite loomingule. Ettekandele tuli Jürg Frey, Thomas Stiegleri ja Antoine Beugeri muusika. Rühmituse muusikaga tutvustas ansamblit helilooja Liisa Hirsch paari aasta eest sarjas „Residentuu:r“. 1990. aastatel alguse saanud rühmitus keskendub pealtnäha lihtsa helimaterjali omavahelistele suhetele. Kontserdi avanud Jürg Frey looming jätab mulje vaiksest budistliku templi muusikast, kus keskne on mõtisklus, meditatsioon, infomürast eemaldumine, sisemise maailma korrastamine, tämbritele ja värvidele keskendumine. Meenub John Cage’i muusikast mõtlemise maailm, mis ei ole ka Wandelweiseritele võõras. Selle ringi heliloojad keskenduvad vaikusele ja väldivad välist efektsust. Huvitavad on ka Wandelweiseritest heliloojate valikud elus: näiteks Stiegler töötab siiani arstina ja tal on samal ajal ette näidata Boswili rahvusvahelise kompositsioonikonkursi esikoht Šveitsist ning ühtlasi tegutseb ka vioolamängijana. Helilooja Antoine Beuger hoolitseb aga Wandelweiserite kirjastustegevuse eest. Muide, ansambel U: järgis jaanuaris oma kontserdil kontserdisaalides hämmastavalt levinud printsiipi musitseerida hämaruses või suisa peaaegu pimedas saalis, mis enamasti oli põhjendatud ja muusikalise materjaliga kooskõlas.

Jaanuaris tehakse ka kõiksugu aastakokkuvõtteid ja antakse välja auhindu. Erkki-Sven Tüür pälvis kultuurkapitali aastapreemia oma loomingulise tegevuse eest ja Eesti muusikaauhindade jagamisel võitis klassikalise muusika kategoorias tema muusikaga album „Illuminatio, Whistles and Whispers from Uluru. Symphony No. 8”. Eesti Rahvusringhääling valis aga aasta muusikuks Risto Joosti ja sellega kaasnesid täispikad portreesaated raadios ja televisioonis, samuti pidulik preemia üleandmise kontsert, mis omakorda tingis publiku suure huvi kammerkontserdi vastu Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Sarja „Eesti interpreedid“ kontserdid ei ole ilmselt kuigi tihti välja müüdud, aga seekord asetati Niguliste külgvõlvide alla lugematu arv lisatoole.

Üpris ebatavalise lahendusena olid muusikud õnneks tõstetud poodiumile, nii et ka tagumistes ridades säilis esinejatega kontakt. Saalis oli tuntavalt südamlik atmosfäär. Kava oli koostatud selgel printsiibil: varajase muusika heliloojate teoste abil esitleti Risto Joosti kontratenorirepertuaari, sealhulgas kõlasid valdavalt Dowlandi ja Purcelli laulud, ning lisadimensiooni andis eesti muusika, mida esindasid eesti vaimulikud rahvalaulud Cyrillus Kreegi seades. Risto Joosti musitseerimises oli tunda vokaaltehnilise aparatuuri valdamist ning musikaalsust, muusika ei seisnud paigal. Energiast, rõõmust ja tänutundest kantud kava vaheldusrikkust suurendasid väikese instrumentaalansambli soleerivad etteasted. Neist enim tõusis esile Hume’i „A souldiers galliard“, mille Villu Vihermäe tõi ettekandele vaimuka, julge ja tähelepanu tekitava toonikäsitlusega. Veel mängisid Ene Salumäe portatiivorelil ning Kristo Käo barokk-kitarril ja teorbil. Lisaloona kõlas õnnestunud valikuna ja värskes varajase muusika prismast inspireeritud kõlapildis Eduard Tubina „Õhtu laul“.

Jaanuari kontserdielu iseloomustamiseks soovin veel öelda, et nii palju väljamüüdud kontserte ei ole ma niivõrd lühikese aja jooksul varem kohanud – hoolimata sellest, et mitu olulist sündmust ajaliselt kattus. Tundub, et publikul on muusika järele tekkinud eriline vajadus. Kas see soov jääb ka püsima või on see jõuluperioodi järellainetus? Teisalt täheldasin, et kontserdikorraldajad olid osanud tabada erinevaid publikusegmente, nii oli mõnikord saalis meie noortele solistidele kaasaelajaid ja sõpru ning teinekord jälle saalitäis Grünbergi loomingu austajaid või alateadvuse rännakutest inspireeritud tukkuvaid päevatööst väsinud kodanikke Telliskivi Vaba Lava saali kott-toolides, saateks Irina Zahharenkova süvenemist nõudev tunnetuslikult peen Chopini ja Liszti teoste interpretatsioon. Viimast oleksin küll eelistanud kuulata Estonia kontserdisaali Steinwayl mängituna ning ehk oleks ka seal saanud vajaduse korral tekitada poolhämara saali. Samme Kadrioru lossi seades tasub isegi kaaluda oma tooli kaasavõtmist, sest sealsed pühapäevaõhtused kammerkontserdid on püsivalt välja müüdud ning publik on ära tabanud, kuivõrd ainukordne ja üürike on kontserdil tekkiv muusikaline hetk. Siinkohal tasub ära mainida sarjas „ERSO solistid Kadriorus VI“ külalisena üles astunud pianisti Kristi Kapteni muusikaliselt nauditavalt küpset panust Mozarti ja Debussy loomingusse.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.