November – kõla ja kontekst

November oli muusikasündmuste poolest äärmiselt võimas ja värvikas kuu. Kuninglik Concertgebouw’ orkester kinkis Tallinna publikule unustamatu kontserdi, Eesti Riikliku Sümfoonia­orkestri muusikud andsid kodupublikule üle saja kontserdi, Tallinna külastas Euroopa Liidu Barokkorkester ja festival „Jazzkaar“ tõi „Jõulujazzi“ avakontserdil esiettekandele 9 hümni Eesti vabadusele. Novembrit raamisid kuu alguspäevil kahe väga suurejoonelise kontserdiga lõppenud nüüdismuusikafestival „Afekt“ ja kuu lõpus alanud esimene varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“.

Mitmed novembris toimunud kontserdid andsid põhjust mõtiskleda kõla, akustika ja konteksti olulisuse ning selle üle, miks teos, esitus või sõnum võimalikult mõjusalt kuulajani jõuab või kaduma läheb. Vahel on akustika ja ruumiga väga hästi arvestatud, ruum ja kõla nimme oma loomingu kasuks tööle rakendatud, aga on ka selliseid etteasteid, kus see aspekt on jäänud mingil põhjusel tähelepanuta.

Hea näide on novembri keskel Tallinna külastanud Kuninglik Concert­gebouw’ orkester, kelle imelist kõla seostatakse enamasti Concertgebouw’ saaliga. Ometi usuvad nii mõnedki orkestri liikmed, et muusikud on võimelised kodusaali kõla reprodutseerima ka teistes kontserdipaikades. Tallinna kontserdil oli dirigendipuldis Dima Slobodenjuk, kes on aastaid tagasi olnud seotud ka ERSOga ning tunneb Estonia kontserdisaali üsna hästi.

Richard Straussi sümfooniliste poeemide „Don Juan“ ning „Surm ja kirgastumine“ lennukas, kontrasti- ja nüansirohkes esituses võlus mind keelpillide väga sooja, individuaalse ja läbipaistva kõla, haruldase kõlaga metsasarvede ning puupuhkpillide, eriti fagoti isikupärasuse kõrval just see, kui hästi kohandus päevast päeva suures ja väga hinnatud akustikaga Concertgebouw’ saalis tegutsev orkester väikese Estonia kontserdisaaliga. Kuigi mul pole tulemust orkestri kodusaaliga võimalik võrrelda, sest mul on õnnestunud neid kuulda hoopis Viini Musikvereinis kogu saali täitva kõla ja intensiivsusega musitseerimas, ei tabanud mind Tallinna kontserti kuulates kordagi vaakumilaadne äng, justkui oleks saal orkestrile liiga väike. Suure kodusaaliga harjunud orkestril võis olla keeruline kohaneda Estonia kontserdisaalis, kuid hoopis suurem väljakutse oli kindlasti Niguliste akustika Euroopa Liidu Barokkorkestrile ja Amandine Beyer’le.

Niguliste muuseum-kontserdisaali on väga palju kasutatud salvestamiseks. Sellegipoolest paneb Niguliste akustika järelkaja pikkus tõsiselt proovile nii muusiku kui ka konsterdikülastaja. Ometi on seda näiteks Eesti muusika päevade elektronmuusika kontsertidel osatud kasutada üsna hästi ja leidlikult. Paraku peab arvestama, et tihedama faktuuriga teoste esitusest saab aimu vaid esimeses kuues või seitsmes reas istudes – juba sellise kammerliku barokk­orkestri puhul nagu Euroopa Liidu Barokk­orkester. Tagapool istujad saavad soolkeelte mühina ja poognatõmmete põhjal endale sobiva helipildi fantaseerida, kuid kogu Amandine Beyer’ ja orkestri tundlikult kujundatud nüansirohkus nii fraasis kui ka artikulatsioonis jääb tagumistes ridades kuulajal kogemata.

Õigupoolest on huvitav, et tundlikult akustikaga arvestajate ja aeg-ajalt ebasoodsale juhusele vastu astujate kõrval on hulk neid, kes oskavad kõla ja ruumiga haruldaselt hästi arvestada ning selle oma loomingu või esituse kasuks tööle panna. Erakordseim selliste kontsertide seas oli ansambel U: virtuaalreaalsuse kontsert „Vaata enda ümber ja vaata enda sisse“, kus oli oluline osa ka visuaalil, mida iga kuulaja sai virtuaalprillidega 360·kraadi raadiuses jälgida. U: liikmed paigutusid Estonia kontserdisaalis publiku ümber ja muutsid vahepeal ka asukohta. Heliteos ja visuaal moodustasid kõigis neljas kompositsioonis hästi sulanduva terviku.

Muidugi sai virtuaalprillidega ringi vaadates vastavalt muusikale valida sobiva ilmakaare või vaatenurga, et luua endale sobiv tervik. Ehkki muusika oli tajutavalt elav ja ümbritses igast ilmakaarest, avastasin, et Rein Zobeli visuaal oli mind märkamatult endasse tõmmanud ning olin sootuks unustanud viibimise täiesti tavalises kontserdisaalis. Reaalsusega kokkupuudet meenutas veel jalgade kontakt maaga ja mõni tagasihoidmatu vaimustusnohin publiku hulgast. Kindlasti mängis sel kontserdil peale heliloojate leidlikkuse laiendatud tehnikate ja tämbrite kasutamisel ning hea helitehnilise lahenduse väga suurt rolli just publiku ja muusikute paigutus ruumis.

Ruumielamusi sai kogeda ka festivalil „Afekt“. Kahtlemata oli novembrikuu suursündmus, et festivaliga seoses külastas Eestit kolm praegust nüüdismuusikat väga suurel määral kujundanud heliloojat: Helmut Lachenmann, Rebecca Saunders ja Enno Poppe. Kolme helilooja loomingut sai kuulda mitmel kontserdil, millest meeldejäävamad olid ERSO kontsert Bas Wiegersi dirigeerimisel ja Ensemble Resonanzi kontsert, mida dirigeeris Enno Poppe.

Estonia kammerlaval esinenud Ensemble Resonanzi kontserdil jäi kõrva nii kõla kui ka mängustiili suhtes väga terane ja tundlik lähenemine heliloojate teostele, samuti haruldaselt lai dünaamiline ja tämbriline ampluaa. Ansambli liikmetest moodustatud kvartett valdas meisterlikult Lachenmanni tehnikaid uljas teoses „Grido“, kõlaliselt läbipaistev oli mitmekihilise kõlapildiga Helena Tulve teose esitus, energiline ja raju Saundersi „Ire“. Kõige rohkem pääses mõjule neljale keelpillikvartetile loodud Enno Poppe teos „Wald“, kus kuusteist mängijat asetsevad laval nelja keelpillikvartetina. Teoses on üksteisega polüfoonilises suhtes neli kvartetti, mitte kuusteist häält. Peale huvitavate mikrotonaalsete heliväljadena kulgeva muusikalise materjali lõi kvartetipõhine mängijate jaotus ja polüfoonia ka akustiliselt ja ruumiliselt väga põneva elamuse, kus sarnane muusikaline materjal kandub ühelt kvartetilt teisele.

ERSO mastaapsel kontserdil Bas Wiegersi dirigeerimisel sai peale väga õnnestunud Lachenmanni, Saundersi ja Poppe teoste esituste nautida kaht omanäolist esiettekandele tulnud teost, üks Elo Masingult ja teine Arash Yazdanilt. Neis teostes on oluline osa ruumilisel jaotusel või elavas ettekandes mikrotonaalsetest helikombinatsioonidest tekkinud akustilistel fenomenidel. Elo Masing paigutas improvisatsioonilises orkestriteoses „Suhestuv struktuur O<‘‘„ peale tavapäraselt laval asetsevate orkestrimuusikute mõned muusikud Estonia kontserdisaalis laiali rõdule ja publiku selja taha. Estonia kontserdisaali keskel istudes tajusin, kuidas see vaikuselaadne õhkõrn improvisatsiooniline helikogum mind teose alguses ümbritses ja hakkas järk-järgult aina rohkem lavale koonduma. Kuigi selliseid või natuke lihtsamaid ruumilisi lahendusi on kasutatud ka varajases muusikas, seostus see pigem elektroonilisest muusikast tuttava helirändluse ehk spatsialisatsiooniga.

Arash Yazdani „Nakba“ kuulub selliste teoste hulka, millest saab õige ettekujutuse just elavas esituses. Yazdani kompositsioonid on enamasti väga selge vormiga. Selle sees toimuvad fili­graanselt läbi mõeldud mikrotonaalsetest helikombinatsioonidest moodustatud akustilised illusioonid, mida saab tajuda vaid siis, kui muusikud järgivad võimalikult täpselt intonatsiooni-, rütmi- ja dünaamikamärke. See ei ole just kerge ülesanne, arvestades selleks nõutavat täiesti omalaadset tehnilist pagasit, teoreetilisi teadmisi, julgust ja avatust. Just see kontsert andis aimu, kui hästi sobib tema muusikale suurem ruum ja suurem koosseis. Isegi kui see muusika ei ole ilmselgelt mõeldud massidele, laseb suur ruum tema muusikal õigesti kõlada.

Meenub veel üks üllatuslik kogemus novembrikuu viimasel päeval toimunud ERSO kontserdilt Pärnus Risto Joosti dirigeerimisel. Tõeline nauding oli kuulda ERSOt nii heas balansis ühtselt, tulihingeliselt ja musikaalselt mängimas. Pärnu kontserdimajas oli ERSO keelpillide kõla uudselt soe ja mahlakas. Samuti pakkus unustamatu elamuse Eesti publikut juba mitmeid kordi lummanud Emmanuel Tjeknavorjan Sibeliuse viiulikontserdi esitusega, mis oli küll üsna traditsiooniline, kuid pani mitmeid kohti hoopis teise nurga alt kuulama. Imetlusväärne oli ka tema tehniline üleolek, mis jättis kogu mängust kohati improvisatsiooni mulje – aeg oleks justkui seisma jäänud. Huvitav oli see, kui reljeefselt kostus solist orkestrist üle ka kõige valjemates lõikudes. Siin mängivad muidugi rolli kõik komponendid: dirigendi balansseerimisoskus, akustika ja solisti tooni tekitamine ning suurepärane pill. Tekkis tunne, et orkester oleks võinud ehk mõnes forte’s isegi rohkem kõlajõudu anda. Kuigi mul sama kontserti Estonia kontserdisaalis kuulata ei õnnestunud, näib mulle, et kontekstivahetus võib mängijatele või ka kuulajatele mõjuda väga hästi.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.