Neeme Järvi: oleme toonud maailma nii palju ilusat muusikat
17. september 2018.
13. septembril anti maailmakuulsa klassikalise muusika ajakirja Gramophone korraldatud galaõhtusöögil maestro Neeme Järvile üle elutööpreemia. Londonile omaselt rikkaliku stukkdekooriga kaunistatud De Vere Grand Connaught Roomsi saalis oli kohal klassikalise muusikaga seotute koorekiht ning medici.tv ülekande kaudu said üritusest osa ka muusikasõbrad üle maailma. Oma tänukõnes ütles Neeme Järvi, et on õnnelik, et saab veeta sellise õhtu koos oma perekonna ja ka oma teise pere ehk muusikutega. «On raske kirjeldada, kui palju rõõmu teeb mulle võimalus olla täna koos oma pereliikmete, muusikute ja muusikaarmastajatega, kes tulid spetsiaalselt sellele üritusele ja tänu kellele tunnen end siin väga koduselt.»
Elutööpreemia saanud Järvi meenutas ka oma muusikukarjääri pöördepunkte: «Olen väga tänulik ka plaadifirmadele, kellega olen aastaid koostööd teinud. Teate, ma olen ju selline problemaatiline inimene, et mul on neid plaadifirmasid olnud palju ja orkestreid niisamuti. Aga seda põhjusel, et Šoti rahvuslik orkester ja Göteborgi orkester olid plaadifirmadega seotud juba enne mind.»
Nii tegigi Järvi koostööd plaadifirmadega BIS, Chandos ja Deutsche Gramophone. «Üheskoos oleme toonud maailma nii palju plaate ja ilusat muusikat. Muusikat, mida armastame üheskoos. See on olnud lõputu ideede vool – mida teha järgmiseks, mida pole veel plaadistatud? Nii jõudsime Skandinaavia muusikani, USA muusikani, paljude tundmatute või vähetuntud Euroopa heliloojateni. Nüüd te teate Slovakkia heliloojat Eugen Suchoňi – tegime teda Eesti orkestriga. Või Fučík! Me teame Dvořákit ja Smetanat, aga teda ei tea. Ta on suur Tšehhi helilooja ja need plaadid on fantastilised, nii et te peate neid kuulama! Ainult kahju, et mõnd tema teost praegu esitada ei saa; need teevad tuju alati heaks.»
Oma kõne lõpus võttis Järvi jutuks Eesti: «Nüüd töötan armastusväärse Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Asusin nende ette 1960ndatel, siis oli väike paus ja nüüd olen tagasi. Olen tänulik kõigile, et meie orkestri siia kutsusite ja et me saame tutvustada iseend ja Eesti muusikat. Gramophone’i auhind on suur au ja selle eest suur tänu! Aga lähme tööga edasi, teeme veel plaate!»
Muusikaline kõigesööja
1980ndatest Neeme Järvit tundva plaadifirma BIS omaniku ja asutaja Robert von Bahri sõnul on maestro salvestanud muusikat tohutult erinevates stiilides, vanamuusikast kuni nüüdisaegsete heliloojateni. «Ta on omnivoor, täielik muusikaline kõigesööja, ja see on haruldane. Ei, see on isegi ebanormaalne, et üks inimene võib olla nii mitmekülgne. Aga hoolimata eriilmelisest muusikast on ta võimeline kõik ettevõetu ka ära tegema!»
Peale Järvi töömoraali, milles pole kohta heietustele stiilis «peaks seda või toda salvestama, aga aega pole», tõi von Bahr esile ka maestro harjumust salvestada muusikat, mida teised ei salvesta. «Ta on mul 80ndatel palju kordi külas käinud ja siis arutasime ööde viisi, millist muusikat plaadistada. Tema soovitusel valmis terviklik kogu Tubina muusikast, lisaks kõik Pärdi sümfooniad, mida tollal oli veel ainult kolm, rääkimata Tobiasest, Sibeliusest, Stenhammarist…»
35-aastase tutvuse jooksul on von Bahri firma andnud välja sada Järvi tehtud plaati ja nii seob neid töö kõrval ka isiklik sõprus. «Kord, kui Neeme oli taas meie juures, selgus, et tal on juuksed liiga pikad. Kuna pühapäeva tõttu olid juuksuritöökojad kinni, aga soeng tuli korda saada, võttis käärid kätte minu naine. Samuti meenub mul üks mälupilt: Neeme salvestamas Tubina meeskoori lugusid ja seal samas juures ka väike Kristjan, vahest 10-11-aastane. Nüüd on ta juba suur mees – oh, kuidas aeg lendab…» rääkis ta.
Ja paraku on aja lendamise metafoor klassikalise muusika salvestistest rääkides rohkemgi kui asjakohane – kuigi oma kõnes ütles Järvi entusiastlikult, et plaadistamistööga tuleb jätkata, pole asi teps mitte nii lihtne. «Me oleme silmitsi muusikakuulamise harjumuste muutumisega: CD-plaate ostetakse aina vähem ja väheneb ka allalaadimiste hulk. Ainus, mis tõuseb, on voogedastus, ent seal makstakse ühe loo kuulamise eest vaid 0,3 senti. Ja seda hoolimata sellest, et mõni lugu on 40 minutit pikk! Lisaks tuleb see 0,3 senti jagada ka artistidega, nii et plaadistamiseks kulunud 20 000 või 30 000 euro teenimiseks peab kuulamisi olema miljoneid ja see on peaaegu võimatu. Õnneks on meil BISi kataloogis 2300 plaati, mida mängitakse raadios ja mujal ning sellest laekuvat raha kasutame uute plaatide tegemiseks, mis kunagi nulli ei jõua. See on laiem probleem ja lahendus on ainult riiklik tugi või sponsorlus,» ütles 45 aastat oma plaadifirmat juhtinud von Bahr, kes oli kõikidest külalistest ainus, kel piduriiete asemel olid jalas tumedad ketsid ja lühikesed püksid ning seljas T-särk kirjaga «Tesla»…
Orkestrite eneseületus
Aga tagasi maestro Järvi juurde: «Neeme on üks vähestest dirigentidest, kes eelistab plaadistamist, sest kontserdi formaat on lugude valiku suhtes tema jaoks piirav ning plaadi puhul seda häda pole. Pealegi paneb ta salvestussessioonidel orkestrid ennast ületama, tegema asju, milleks nad enda arvates suutelised polnud,» selgitas Gramophone’i peatoimetaja James Jolly. «Rääkisin ühe produtsendiga, kelle sõnul on Järvi salvestussessiooni tulemuseks miilide viisi linti. Erinevalt teistest dirigentidest ei räägi ta salvestades peaaegu üldse, selle asemel kasutab ta oma kätt. Ja eks Leningradis õppinud mehena on tal ka suurepärane dirigeerimistehnika.»
Mis puudutab aga klassikalise muusika salvestamise tulevikku, siis on ka Jolly seda meelt, et ilma mõne autotootja või lennuliini toetuseta on see võimatu ning plaadid on tänapäeval pigem artisti promomiseks ja inimeste kontserdile saamiseks. Aga mitte ainult. «See on tõeline au, et «Eesti Vabariik 100» meeskond toetas rahaliselt meie mõtet kutsuda galakontserdile esinema ERSO kammerkoosseis. Ja kui hakkasime oma auhinnasaajaid üle vaatama, selgus, et juhuse tahtel sai aasta koorimuusikasalvestise auhinna just Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ja sellele lisandub ju veel Neeme elutööpreemia. Nii et võib õigustatult öelda, et terve õhtu on Eesti päralt!»
Aga ega elutööpreemia tähenda, et nüüd võiks maestro vabalt pensionipõlve nautida. Kaugel sellest! 81-aastasena esitab ta aastas kuus kava, millele lisanduvad dirigeerimiskursused ja muud üritused. Ka eelolev hooaeg tuleb vägev. «Ma mängin ilusaid asju, nagu Brahmsi «Saksa reekviem». Iga päev me Brahmsi ei mängi, Beethovenit või Tubinat ka mitte. Aga Eesti rahvas ei tunne Tubina sümfooniaid, sest me mängime ainult viiendat, aga tal on neid veel kümme tükki. Tõsi, meil on vaja tutvustada ka Haydnit, kes kirjutas 104 sümfooniat! Kas jõuab? No proovima igatahes peab,» lisas Järvi muheledes.
Aga hoolimata 120 helilooja muusika salvestamisest rohkem kui 400 plaadile, hiljutisest Chandose elutöö heliplaadisarjast, mis koosneb 25st CDst, või kõnealusest Gramophone’i auhinnast, ei maksa unustada, et Neeme Järvi on isa ja vanaisa ning andnud muusikaarmastuse edasi ka järgmisele põlvkonnale. «Meid pandi lapsena justkui võta-või-jäta-olukorda. No ja me siis võtsime,» ütles Kristjan Järvi galal peetud kõnes, kutsudes sellega esile publiku naerupahvaku.
Elutöö pühitsus
Postimehele antud intervjuus ütles Kristjan Järvi, et isa pole olnud talle pelgalt isa, vaid ka eeskuju ja inspiratsiooniallikas. «Tänane õhtu on ju tema elutöö pühitsus ja see, et saan siin oma väikese panuse anda, on suur au.»
Mis puudutab elutööpreemia tähenduslikkust, siis Kristjan Järvi sõnul on see äärmiselt suur asi: «Gramophone on klassikalise muusika jaoks sama, mis finantsmaailmale Wall Street Journal või Financial Times. See preemia on isegi tähtsam kui Grammy, sest seal on põhirõhk popmuusikal ja klassikaline muusika on lihtsalt üks kategooria. Seevastu siin on klassikaline muusika see peamine, kõige olulisem. Lisaks asuvad Londonis klassikalise muusika tööstuse kõige tähtsamad mänedžerid ja plaadifirmad – umbes samamoodi nagu hiphopi kodu on Los Angeleses ja kantril Nashville’is.»
Juba 41. korda märkis ajakiri Gramophone ära aasta parimad klassikalise muusika salvestused. Kategooriad olid muuhulgas ooper, orkester, kammermuusika, kontserdisalvestus, aga ka juba mainitud elutööpreemia, aasta artist ja aasta plaat. Viimase pälvis Berliozi «Les Troyensi» salvestus.