Kas kultuurilise singulaarsuse suunas?

Kui publiku toob saali spirituaalsus ja mitte Mozart, siis võib ühel hetkel juhtuda, et Mozartit ei ole enam vaja.

ERSO hooajalõpu festival „Practical spirituality“ ehk „Praktiline spirituaalsus“ 18. – 24. V Estonia kontserdisaalis ja Kultuurikatlas.

Spirituaalsus on uus normaalsus. See pole enam ammu teema, mida käsitletaks ainult esoteerilistes väljaannetes, vaid moodsa urbaniseerunud kodaniku igapäevaraamistik. Spirituaalsus kui teatav hoiak on märkamatult saanud osaks meie mõtlemisest, tundmisest, väärtushinnangutest ja ilmselt ka paljust muust. Seetõttu pole üllatav, et spirituaalsusele või sellega lähedalt seotud valdkondadele on pühendatud mitmeid üritusi ning nii, nagu muudes valdkondades, on ka siin toimunud spetsialiseerumine väga kitsa ringi pühendunute poolkinnistest üritustest kuni igamehe- või koguperefestivalideni. ERSO hooaja lõpetanud „Praktiline spirituaalsus“ näib oma tüübilt kuuluvat pigem viimaste hulka.

Kuigi spirituaalsus oli seekord pigem muusikafestivali turustamise vahend, on selle sõna kasutamine kultuurilises mõttes siiski kõnekas. Nimelt esindavad ERSO kontserdid muusikalist kõrgkultuuri ja kõrgkultuur on üks viimaseid kantse, mis on spirituaalsuse kui mõtteviisi suhtes olnud kuni viimase ajani selgelt opositsioonis. Kõrg- või süvakultuur pole saanud kõikjale tungivat spirituaalsust loomulikult eitada, kuid selle taktika spirituaalsusega toimetulekuks on olnud valdavalt siiski dekonstruktivistlik, väljendudes näiteks iroonias või võõristusefektis.

Põhjus on selles, et vähemalt praegu veel domineeriv kõrgkultuur, kui mõelda selle all urbanistliku, liberaalse ja feministliku kultuuri koorekihti, on olemuslikult ilmalik ja eitab vähemalt vormiliselt mis tahes autoriteete (kirjanduse ja kujutava kunstiga võrreldes on eesti süvamuusika selles valguses muidugi erand), mistõttu see lihtsalt ei saa lubada, et positsioon, millelt nähtusi tõlgendatakse, oleks midagi muud kui üksikindiviid (ja viimane ka muidugi tava- või normaalteadvuse mõttes). Selles peegeldub omakorda ka praeguse kõrgkultuuri ajalugu: legitimeeris see end ju suuresti religioossete dogmade kahtluse alla seadmise kaudu, kuid mille tagasitulekut ta spirituaalsuse puhul ilmselt põhjendatult kahtlustab.

Ja nüüd on üks seda kultuuri esindav institutsioon kasutanud enese määratlemisel sõna „spirituaalsus“ ning teinud seda täiesti irooniavabalt. Muidugi ei tähista see veel mingit kultuurirevolutsiooni, vaid lihtsalt popmuusika (kus spirituaalsus on viimast defineeriva kultuurilise reaalsusena aktsepteeritav juba ammu) ja ingliskeelse mõtteruumi sissetungi. Festivalile oli pandud ingliskeelne pealkiri, kuid sõnal „spirituality“ on inglise keeles teatavasti laiem tähendusväli. Kui eesti keeles viitab see vaimsuse avaldumisele väljaspool ajalooliselt ja kultuuriliselt aktsepteeritud institutsioone, siis inglise keeles pigem vaimsusele või vaimuga seotusele üldiselt. Spirituaalsusele eelnev „praktiline“ pehmendab aga spirituaalsust veelgi, viidates, et selle rakendamisel puudub kohustus võtta üle ka spirituaalsusega kaasas käiv ideoloogia.

See on muidugi väga tänapäevane, andes ühtlasi tunnistust sellest, et turul ei ole kuigivõrd vahet sellel, mida müüakse. Seejuures ei ole põhjust jätkata moraliseerivas või iroonilises võtmes, sest tegelikult tehti festivalil ka tõesti katse inimesi muusika kuulamise osas harida – ja seda mitte traditsioonilisel viisil muusika struktuuri selgitades, vaid kutsudes üles end meditatsiooni abil muusika kuulamise lainele häälestama.

Muusika kuulamise protsess on enamasti suuresti ebateadlik. Sõltuvalt kuulaja kogemusest, hetkeemotsioonidest ja -mõtetest äratab muusika erinevaid tundeid, mis moodustavad koostoimes selle, mida võib nimetada muusika kuulamisel saadud elamuseks. Elukutseline muusik kuulab sageli ka analüütiliselt, keskendudes muusika struktuuri või selle esitusega seotud spetsiifilistele aspektidele.

Mainitud meditatsiooni eesmärk oli aga enne kuulama asumist saada sügavamalt teadlikuks kuulajast (iseendast) ja sellest, mis teadvuses kuulamise ajal toimub. Lihtsamaid kundalini jooga hingamistehnikaid kasutades rahustati kuulaja meel ja vaigistati mõtted. Muusika lisati meditatsiooni alles siis, kui kontserdikülastaja oli ennast keha- ja teadvusruumina tunnetanud. Muusika, mis nõnda meditatsioonile lisandus, ei olnud enam tajutav kuulajast väljaspool paikneva objektina, millele oma teadvus keskendada, vaid pigem kuulaja – kui kontserdikülastajat selles kontekstis enam kuulajaks üldse nimetada saab – keha- ja teadvusruumi osa, nagu näiteks hingamine.

Nõnda anti kuulajatele võimalus kogeda muusikat mingis mõttes väljaspool kultuuri, s.t kui midagi sellist, mis on küll teadvusväljas, kuid millele ei anta hinnanguid ning mida ei tõlgendata tavapäraselt, s.t kultuuriliselt determineerituna. (Muidugi ei ole ka meditatsioon kultuuriliselt neutraalne, mistõttu kultuurist väljaastumise asemel oleks ehk adekvaatsem rääkida ühe kultuuri asendamisest teisega, aga siinkohal ei ole selle teema üksikasjalikum käsitlus ilmselt hädavajalik.) Kultuurilises mõttes võib toimunud meditatsiooni vaadelda ka kui katset transformeerida üksinduskogemus, mis indiviide praeguses sotsiaalselt fragmenteerunud maailmas kummitab, millekski positiivseks, mis ei tooda enam jätkuvat võõrandumist, vaid võib olla hoopis enese sügavama äratundmise hetk.

See, et mindi muusika kuulamist omandama mitte selle kohta teadmisi hankides, vaid pigem iseendast teadlikuks saamise kaudu, annab tunnistust, et traditsioonilisest kultuurist ollakse väsinud. Näib, nagu ei usutaks enam jutte, mida selline kultuur oma artefaktide kohta räägib.

Nimetatud artefaktide ainuke legitiimsus tänapäeva vastuvõtja silmis on nende võime luua tarbijaga isiklik suhe. See isiklik suhe tähendab eelkirjeldatu põhjal aga ka mingis mõttes artefakti tühistumist autonoomse, s.t tarbijast sõltumatu objektina. See on mõistetav ka reaktsioonina info üliküllusele: kui pakutakse uut infot, siis meelelahutuse või tarbimise korral tahavad vähemalt n-ö valgustunumad tajuda seda vormis, mis selle kui info omakorda tühistavad. Kuna ollakse end info üliküllusesse ära kaotanud, siis tahetakse end selles jälle üles leida ning spirituaalsus on üks viis seda teha.

Klassikalisele muusikale on siin muidugi omad ohud: kui publiku toob saali spirituaalsus ja mitte Mozart, siis võib ühel hetkel juhtuda, et Mozartit ei ole enam vaja. Või nagu eespool: kui kultuuriline artefakt defineeritakse puhtalt tarbija isikliku suhtena, siis mida see kultuurilises mõttes endast üldse kujutab? Seetõttu kõndis festival õhukesel jääl. Seda tunnet süvendas ka klassikaliste tippteoste mõnevõrra süüdimatu kõrvutamine praeguste esimesega võrreldes muusikaliselt üsna hõredate teostega (vähemalt siis, kui üritada neid analüüsida klassikalistest kaanonitest lähtuvalt; meditatsiooniobjektina võisid need kuulaja teadvuses olla muidugi klassikalise muusikaga võrreldes samavõrd kohal). Ja veel tundus, et päevakajalisusest hoolimata oli festivalil kui kontseptsioonil natuke kopitanud lõhn juures: midagi sellist on maailmas juba ära proovitud ja nüüd tuldi selle formaadiga ka eestlasi püüdma. Töötas küll.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.