Neeme Järvi „Joonase lähetamisest”: Tobias oskas ette näha, mis Eestiga võib juhtuda ja juhtuski
22. veebruar 2018.
Üle kahesajaliikmeline kollektiiv esitas Berliini kontserdimaja laval Eesti esimese oratooriumi „Joonase lähetamine”.
Maestro Neeme Järvi sõnul on „Joonase lähetamises” olemas kogu Eesti ajalugu – kõik Eesti mured ja läbielamised. „Tobias tegi oratooriumiga Eesti suureks, siin on terve Eesti ajalugu ära kirjutatud, kõik Eesti mured – samad, mis olid piiblis. Tobias oskas ette näha, mis Eestiga võib juhtuda ja juhtuski – 50 aastat elasime vaala kõhus, nüüd oleme välja saanud,” tõdeb Järvi ja küsib, kes tänapäeval veel sellise mastaabiga teose kirjutamisega hakkama saaks. „Tahaks näha, kes sellise teose kirjutab – õppige, noored! Modernistid on meil fantastilised, aga see on tänapäeva taseme kajastus. Seda professionaalset taset ja poliitilist olulisust nagu Tobiasel oratooriumis pole praegu ühelgi Eesti heliloojal.”
Kolme Balti riigi 100. sünnipäevale pühendatud Festival Baltikumi üheks tippsündmuseks oli Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” ettekanne 20. veebruaril Berliini kontserdimajas.
Keeruka suurvormi tõi publiku ette enam kui 200-liikmeline kollektiiv: Eesti riiklik sümfooniaorkester, segakoor Latvija, Staats- und Domchor Berlin, segakoor Cantus Domus, solistid Susanne Bernhard, Annely Peebo, Peter Svensson, Ain Anger ja Johann Tilli ning dirigent Neeme Järvi.
Annely Peebo, kellele see oli teine kord selles oratooriumis ühe solisti osa laulda, leiab, et just „Joonase lähetamine” sobib suurepäraselt juubelikontserdile. „See hõlmab nii laia haardega eesti muusikat: instrumentalistid, solistid, koorid, kammerkoor, meeskoor, lastekoor. See on imeline teos Euroopas esitada ja Eesti juubelit tähistada,” kinnitab Peebo. Solisti sõnul võiks oratoorium veelgi tuntum olla, sest selles on nii palju sisu ja värvi, mis teeb teose on võrdväärseks maailmakuulsate heliloojate teostega. Seda kinnitab ka teine solist Susanne Bernhard: „Väga ilus muusika. See tükk peaks olema palju tuntum. See on nii suurepärane muusika.”
Eesti pole kooririik
Joonast lähetada on väga kallis, nii saabki seda teha harva. „Joonas on väga kallis projekt, seal on suur orkestri koosseis, palju koore ja tase on kõrge – teos on professionaalidele kirjutatud, amatöörkoorid ei laula seda ära,” ütleb Peebo. Järvi küsis siiski, kas Eestil, mille riigieelarve on umbes kümme miljardit eurot, ei ole tõesti raha kultuuri jaoks, mille kaudu saame ju Eestit maailmas tutvustada. „See kontsert siin Berliinis oli minu ja selle kontserdimaja initsiatiiv, kes tulid kolm aastat tagasi minuga rääkima, kas saaks teha ühe Balti festivali. See ei olnud algselt üldse seotud EV 100-ga,” selgitab Järvi. Ka kooride teemal võtab dirigent tuld, sõnades, et meil ei ole piisavalt professionaalseid koore. „Eestis räägitakse, et Eesti on kooririik. Ei ole. Läti on kooririik, Läti koor pidi seda ette kandma, sest meil Eestis on küll meeskoor, kammerkoor, aga professionaalset segakoori ei ole,” tõdeb Järvi.
Järvi on pettunud ja küsib, kuhu me Eestis suurüritusi, kontserte mujalt maailmast toome. „Saku suurhalli? Kultuurikatlasse? Häbi peaks olema.”
Peale Tobiase loomingu on eesti muusikas teisigi teoseid, mida tuleks Järvi sõnul palju rohkem publiku ette tuua. „Me peaksime neid teoseid, mis meil on, püüdma maailmas ette kanda. Kreegi „Reekviemi”, Artur Kapi ja Villem Kapi sümfooniaid. Tubina sümfooniad peaksid kogu aeg kavas olema, aga ei ole. Noored põlvkonnad ei tunne neid. Tubinal on kümme sümfooniat, võiks mängida kasvõi osi neist, aga see on tutvustamata maailm. Isegi noortel muusikutel puudub entusiasim, on selline kopeerimise traditsioon: kuulan mõnda head heliloojat, dirigenti ja katsun järele teha. Ei, peab olema oma arvamine asjast,” julgustab Järvi.
Kriitika riigijuhtide pihta
Maestro Järvi sõnul on eesti klassikalise muusika jaoks kõige olulisem ERSO. Ta tõstab esile ka dirigent Paavo Järvi loodud maailmatasemel Festivaliorkestrit, kuid tõdeb, et kohti, kus mängida, Eestis pole. „Maailmas ehitatakse kontserdisaale, aga Eestis ei ehitata,” kritiseerib Järvi. Ooperimajast on tema sõnul aastakümneid räägitud, kuid tulutult. „Meil Eestis ei ole võimalik anda kultuuritöötajatele häid töötingimusi. Linnahall mädaneb, Tallinna linn ei tee midagi,” on Järvi pettunud ja küsib, kuhu me suurüritusi, kontserte maailmast toome. „Saku suurhalli? Kultuurikatlasse, kuhu viidi Eesti eesistumise külalised? Häbi peaks olema. President võtab inimesi vastu Tartus muuseumis. Kõik peavad sinna reisima. Keegi ei taha minna, aga peab,” arutleb Järvi. Dirigent leiab, et pealinnas peab olema üks suur saal, kus saab sellist üritust maailmatasemel korraldada. „Ma ei räägi Eesti vastu, vaid inimeste vastu, kes ei oska riiki juhtida ega saagi oskama, sest juhtimisaparaat on mäda, sest meil on erakonnad, kes võitlevad teineteisega. Nii kaua kuni see võitlus ei lõpe, ei tule midagi välja. Ma ei näe praegu kultuuris perspektiivi. Sama jutt, mida Tobias rääkis omal ajal, et Eestis ei saa midagi teha, aga praegu on teine aeg, peaks olema õitseaeg,” räägib Järvi.
FESTIVAL BALTIKUM
16.–25. veebruarini Berliinis toimuv Festival Baltikum on korraldatud Eesti, Läti ja Leedu 100. sünnipäeva puhul. Kümne päeva jooksul saab seal kuulda Baltimaade muusikat ja muusikuid.
MIDA SOOVITE EESTILE 100 AASTA JUUBELI PUHUL?
Maestro Neeme Järvi: „Sooviksin, et inimesed hakkaksid mõtlema kainelt tõsiste asjade peale ega võitleks omavahel pisikeste närvisöövate probleemidega. President Lennart Meri seadis mingid alused – katsuge võtta eeskuju ja jätkata seda, mida tema tegi, aga veel paremini. Soovin Eestile tarku inimesi, toredaid tegijad ja ühtemoodi mõtlemist igal alal. Et oleksime võrdväärsed inimesed ka Euroopa Liidus, sest meil on ikka tunne, et oleme teisejärguline riik, provints.”
Laulja Annely Peebo: „On palju asju, millele ma mõtlen – eestlastele peab endiselt soovima julgust, vaprust olukordades, kus oleme naabrite vahel, vastu pidada ja eesti keelt au sees hoida. Need on suured ja tähtsad eesmärgid ka järgmistel põlvkondadel.”
Laulja Susanne Bernhard: „Soovin kõigile meile, et me oleksime lähedasemad, et kommunikatsioon meie vahel oleks hea, et me arendaksime kultuuridevahelisi suhteid, et ei oleks sõdu ja et me igas riigis arendaksime seda, mis seal on erilist.”