ERSO ja Zehetmair

Austerlane Thomas Zehetmair on tegus persoon, kes viiulisolisti ja kammermuusiku karjääri kõrvalt avastab end sageli dirigendipuldis. 13. oktoobril juhatas ta ERSO ees kava, milles olid ühte põimunud Pärt, Bach ja Mendelssohn.

Kavas võis täheldada teatud läbimõeldust ja soovi otsida seoseid, mida sümfooniakontsertidel just tihti ei kohta. Zehetmairil on igale küsimusele vastus varuks. Miks oli Pärdi “Fratres” kõrvuti Bachi kantaadiga “Kaduge, tusased varjud” BWV202? Vastuseks kõlab: seepärast, et “Bachi ehe rõõm ja helgus on tugevaks kontrastiks “Fratrese” meditatiivsetele helidele”. Kes suudaks sellele tõdemusele vastu vaielda. Miks otsustati Bachiga koos mängida Mendelssohni kolmandat, “Šoti sümfooniat”? Aga seepärast, et “Mendelssohni kolmas sümfoonia on unikaalne teos, uskumatu Bachi traditsioone järgiv meistriteos, mis samas vaatab ajas ette juba sümfoonilise poeemi žanri suunas”. See dirigent vastates juba võlgu ei jää! Mendelssohn oli XIX sajandi esimesel poolel aset leidnud nn Bachi renessansi üks osalisi ja seega sobivad need kaks nime hästi samasse lausesse. Ääremärkusena olgu aga mainitud, et Bachi heiastustest kõneldes tundub mõnevõrra loogilisem pöörata pilk esmalt Mendelssohni vaimulike suurvormide poole (nt oratoorium “Elias”). “Bachi traditsiooni” tuvastamiseks “Šoti sümfoonias” on tarvis omajagu usku ja fantaasiat.

Mõte panna kava esimene pool kokku Pärdist ja Bachist on iseenesest huvitav, kuid kontserdi teravik koondus siiski teise poole sisustanud Mendelssohni sümfooniale. Bachi muusikat kavva võttes ujub ERSO mõneti vastuvoolu. Välja on kujunenud selge rollijaotus: sümfooniaorkestrid tegelevad neile omase repertuaariga (1800+), varasem muusika jäetakse targu barokkansamblite ja kammerorkestrite hooleks, kel jätkub tahtmist ja võimalusi lasta käiku ajastu instrumendid ja esituspraktikad. Ei ole kahtlust, et barokkmuusika harib nii kuulajat kui ka esitajat ennast (nii mõnedki ERSO orkestrandid osalevad muul ajal mitmesugustes barokkansamblites), ent sümfoonilise repertuaari sekka pikituna mõjub see siiski kompromissvariandina. Sopran Maria Valdmaa orienteerub selles muusikas hästi ja tabas kantaadi tundetooni, ent keelpillid mängisid ta kohati lihtsalt üle. Dirigent Zehetmair mõistis Mendelssohni sümfoonias, mida ERSO dirigeerimine eeldab: et vaja on pidevat veenmisoskust pigem liialdatud energilisust, et mitte jääda tuimaks või ükskõikseks. Selleks, et orkester kaasa tuleks, peab dirigent korralikult rabelema – ja seda tegi Zehetmair ettenägelikult. Niisugused kannustavad energiasööstud võivad küll endaga kaasa tuua ebasujuvaid tempoüleminekuid, kuid üldpilt sellest siiski võidab. Kavavaliku kontseptsioon tervikuna tööle ei hakanud, ent Mendelssohni sümfoonia energiaküllane esitus suunas õhtu õigesse rööpasse.