Neeme Järvi kuus erilist külge

Olen õnnelik, et saatus on mind kui heliloojat, plaadiprodutsenti ja festivali kunstilist juhti kokku viinud säärase geniaalse muusikuga nagu Neeme Järvi. Tundidepikkused arutelud sümfoonilisest muusikast ja muusikakultuurist laiemalt, maestroga koos muusika kuulamine, tehtud salvestiste analüüsimine, tulevaste võimalike plaadiprojektide kavandamine ning repertuaari valimine – see kõik pole minu jaoks töökohustus, vaid pigem otsekui parimast muusikaakadeemiast individuaalõppe korras saadav täiendkoolitus, mille eest olen mõistagi ääretult tänulik.

Tahaksin eraldi välja tuua kuus aspekti: Neeme Järvi kui dirigent, kui megaplaadistaja, kui ajaga kaasaskäija, kui eestlane, kui dünastia rajaja ja kui lihtsalt inimene.

DIRIGENT. Enamik eestimaalastest klassikalise muusika austajaid on kindlasti palju kordi nautinud Neeme Järvi juhatatud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserte, kuulanud ülekandeid Klassikaraadiost või asetanud plaadimängijasse hõbedase ketta maestro salvestistega. Heliloojatel avaneb sageli võimalus jõuda dirigendile lähemale, heita pilk selle muusikalise võluri maagilisse maailma.

Maestro Järvi on esitanud mu muusikat Euroopa, Ameerika ja Aasia sümfooniaorkestritega. Orkestriproovides olen ikka imetlenud, kuidas liigsete sõnadeta ning meetrilaiuste žestideta hakkab muusika kulgema soovitud moel justkui iseenesest. Teinekord piisab orkestrile üksnes väikesest näpuliigutusest või vaevumärgatavast näoilme muutusest.

Siinkohal meenub üks tosinkonna aasta tagune seik Tokyos, kus Jaapani Filharmoonikute 50. sünnipäevale pühendatud kontserdil oli muuhulgas kavas flöödikontsert pealkirjaga «Chant of the Celestial Lake». On tavaks, et suurvormide esituste puhul kutsutakse sageli kohale ka helilooja, mitte üksnes selleks, et teose lõppedes lavalt publikule kummardada ja lilli vastu võtta, vaid ikka eelkõige selleks, et orkestriproovides muusikalist nõu anda. Ja sageli jääb proovide arvust puudu, nagu tudengil jääb enne eksamit ikka paar päeva õppimisaega vajaka.

Niisiis, jõudsin Tokyo ühte prestiižsemasse saali, Suntori Halli proovi ning pärast esimest läbimängu olin kimbatuses. Neeme Järvi oli teose juba jõudnud lihvida sellise perfektsuseni ning muusikalise täiuseni, et polnud enam midagi lisada. Ja siis saabus kõige piinlikum hetk, mind kui heliloojat kutsuti orkestri ette – pidin ütlema, millega pole rahul ja mida tuleks teha teisiti. Mõtlesin kiiruga välja paar hädapärast soovitust. Vastasel korral jäänuks mulje, et heliloojal on oma teose esitusest ükskama kõik ning kas teda oli üldse mõtet maailma teise otsa lennutada. Järgmisel päeva proovi jätsin igatahes vahele, sest nõuandjat pole tarvis neile, kel niigi on kõik selge.

MEGAPLAADISTAJA. Ilmunud heliplaatide hulk pole iseenesest kõige olulisem, märksa tähtsam on muusikaline kvaliteet. Ent siiski, vaid paari õnnestunud plaadiga on raske end interpretatsiooni ajalukku suurte tähtedega kirjutada. Pole välistatud, et Neeme Järvi käes on plaadistuste maailmarekord dirigentide hulgas, või on ta sellele rekordile väga lähedal.

Vaevalt et ta isegi täpselt teab, kui mitu heliplaati tema salvestistega on maailmas välja antud, kuid suurusjärgud on umbkaudu sellised – 500 plaaditäit muusikat ning lisaks pea samapalju helikettaid, millel maestro Järvi dirigeerib mõnda üksikut lugu. Tehkem lihtne arvutus, kui jätta välja noorusaeg, siis viljakal perioodil peab ilmuma igas kuus üks või isegi kaks heliplaati! Kas see on üldse võimalik? Jah, Neeme Järvi puhul on.

Tänapäeval, nüüdisaegsete digitaalsete helitöötluste võimalustega, salvestatakse muusikat kahel printsipiaalselt erineval moel. Esiteks nii-öelda stuudiosalvestused, mille puhul esitatakse pikem heliteos lõikude, mõnikord isegi pillirühmade kaupa ning hiljem arvutis viimistletakse, miksitakse ning «liimitakse» lõigud vajalikus järjekorras kokku üheks tervikuks. Nõnda saavutatakse tehniline ja kõlaline perfektsus. Kuid samal ajal võib kannatada üldisem muusikalise kulgemise loogika ning esitusest võib kaduda inimlik loomulikkus. Säärase salvestuse puhul on produtsendil ja helirežissööril dirigendiga pea samaväärne roll muusikalise tõlgenduse loomisel.

Risti vastupidine suund on kontsertsalvestused. Ulatuslikud teosed salvestatakse sellisena, nagu nad kõlavad kontserdil, järeltöötlusena tehakse vaid üksikud parandused. Plaadile võib jääda mõne pillimehe kerge vääratus (eksimine on inimlik, see ei pruugi tähendada professionaalsuse või musikaalsuse puudumist), köhatus publiku hulgast, aplaus, braavo-hüüded ja kontserdi üldine eluline atmosfäär. Maestro Järvi eelistab viimastel aegadel just viimatinimetatud live-varianti koos sellega kaasneva loomulikkuse ja inimlikkusega.

Ka mina armastan enam kontsertplaadistusi, sest tahan nautida eelkõige orkestri esitust ja dirigendipoolset muusika tõlgitsust, mitte imetleda seda, kuivõrd täiuslik arvutiprogramm on parajasti olnud kasutada helirežissööril ning kui palju stuudioaega on plaadifirma suvatsenud kulutada esitusvigade kõrvaldamiseks.

Neeme Järvi ja ERSO plaadistusi tehes oleme selles küsimuses saavutanud suurepärase üksteisemõistmise ka Eesti hetkel küll vist parima klassikalise muusika helirežissööri Tanel Klesmentiga. Live – see on puhas tõde, stuudio – see on suures osas pettus!

Suur osa suurepärastest salvestistest pole siiski heliplaatidele jõudnud ja võib-olla ei jõuagi. Mõned salvestised pole säilinud, enamik on aga tallel erinevates arhiivides, eelkõige maestro isiklikus fonoteegis. Neeme Järvi Florida-kodus olev magnetlintide, DAT-kassettide, minidisc’ide, CD-R’ide ja arvutifailide hulk on jalustrabav. Mitu toatäit riiuleid, kõik täis muusikat. Vaid murdosa neist avaldamata kontsertsalvestistest on muusikahuvilistele avalikult kättesaadavad www.erpmusic.com/recordings/live/live-symphonic#NeemeJarvi saidil.

AJAGA KAASASKÄIJA. Paljud meist kasutavad suhtlemiseks WhatsAppi, FaceTime’i, SMSi, e-maili, messenger’i, Skype’i jne. Võiks arvata, et mehele, kes täna saab kaheksakümneseks, tekitavad eelnimetatud kommunikatsioonivahendid ületamatuid raskusi ning tema eest ajab asju assistent või sekretär. Ei. Näiteks, kui kavandan parajasti uut plaadiprojekti ja saadan maestro Järvile kunstiliste detailidega seoses sõnumi, siis enamasti ei tule vastust oodata üle poole tunni. Erandiks võib olla vaid juhus, mil viibime parajasti erinevates ajavööndites.

Veelgi enam – maestro Järvi, kes on meie Estonian Record Productionsi nimelise plaadifirma meeskonnast põlvkonna jagu eakam, andis eelmisel nädalal meile nõu, mida tuleks teha, et Gracenote’i database hakkaks toimima CD-le salvestatud lugude tuvastamisel. Sedasorti nõuanded võiksid liikuda vastupidises suunas, aga paraku on asjad täpselt nii, nagu need on.

EESTLANE. On selge, et maestro Järvi on maailmakodanik. Kuid seejuures on tal jätkunud tahtmist ja järjekindlust jääda eestlaseks ning rõhutada seda kõikjal. Tema repertuaaris on olulisel kohal Eduard Tubina, Rudolf Tobiase, Heino Elleri, Arvo Pärdi, varasematel aegadel ka Jaan Räätsa, Eino Tambergi ja paljude teiste meie heliloojate looming.

Kindlasti näeksid paljud sümfooniaorkestrid maailma eri paigus maestro Järvit meeleldi enda ees, kuid maestro on otsustanud olla peadirigendi ametis koduse ERSO juures. Ja plaadistused… neist on huvitatud Rootsi firma BIS, Ühendkuningriigi firma Chandos, Saksa firma Deutsche Grammophon ja mitmed muudki. Erilist rõõmu valmistab fakt, et viimased Genfis ja Tallinnas tehtud salvestised on ilmunud Estonian Record Productionsi kaubamärgi all.

Ainuüksi plaadiseeria «Great Maestros» raames on ilmunud seitse albumit, neist kaks duubelalbumitena. Sarja esimene duubel, millel musitseerib Orchestre de la Suisse Romande tollase peadirigendi Neeme Järvi käe all, oli suunatud eelkõige prantsuskeelsele muusikahuvilisele ning levitamiseks väljaspool Eestit, kuid maestro kindel soov oli, et plaadibrošüüris oleks peale prantsus- ja ingliskeelse ka eestikeelne tekst. Või täpsemalt – eelkõige eestikeelne, sest dirigent on eestlane ja Estonian Record Productions on Eesti firma.

Viimane, maestro juubelile pühendatud duubel, millel peateostena kõlavad Kalle Randalu ja ERSO esituses Johannes Brahmsi klaverikontserdid nr 1 d-moll ja nr 2 B-duur ning millele lisab juubelihõngu Carl Maria von Weberi «Jubel-Ouvertüre», peaks käesolevate ridade kirjapaneku ajal olema parajasti teel plaaditehasest Eesti poole ning peaks esmakordselt muusikahuvilisteni jõudma juubilari sünnipäevakontsertide aegu Estonia kontserdisaalis.

Kõrvaloleva joonistuse autor on teine vaba Eestimaa kange patrioot Heinz Valk, kellel palusime visandada Neeme Järvi portree natuurist orkestriproovi ajal spetsiaalselt sarja «Great Maestros» esikaane kujunduseks. Ma ei pakkunud Postimehele käesoleva mõtteavalduse juurde seda Heinz Valgu lakoonilist, kuid samas monumentaalsena mõjuvat joonistust mitte selleks, et teha varjatud reklaami jätkuvalt ilmuvale CD-sarjale, vaid seetõttu, et teadaolevalt meeldib see maestrole endale ja samuti ta abikaasale.

Eestluse jutult on sobiv üle minna dünastia teemale, sest vaatamata kujunenud olukorrale, et Neeme Järvi laste Paavo, Kristjani ja Maarika haridustee ja muusikukarjäär on kulgenud peamiselt Eestist eemal, on neist ometi kasvanud tõelised eestlased. Ja muuhulgas olgu öeldud, et kuigi nende ema Liilia pole etniliselt päritolult eestlanna, on maestro suutnud oma abikaasa ümber «vormida» rohkem eestlaseks, kui seda on paljud päris eestlased.

DÜNASTIA RAJAJA. 18. sajandil tegid Saksamaal ilma Johann Sebastian Bach ja tema pojad. Nimi Bach muutus peaaegu et muusiku sünonüümiks. Sarnane lugu on Maarjamaal Järvidega. Paavo, Kristjan ja Maarika ei vaja vist küll tutvustamist. Teine Järvide-muusikute haru lähtub Neeme vanemast vennast Vallost, kelle pojad on keelpillimängijad Teet ja Andrus, ning omakorda Teedu abikaasa Mari on pianist. Edasi ei suuda enam hästi ajaga sammu pidada, iga mõne aasta järel ilmub kontserdiafiššidele keegi uus sama perekonnanime kandev tegelane. Tšellist Marius, viiuldajad Miina ja Martin, vioolamängija Madis, pianist Mihkel… hakkab juba segamini minema, kes on kes.

Neist paljudest Järvi nime kandvatest muusikutest on meil kõige loomingulisem suhe kujunenud ehk Kristjaniga. Ta on juhatanud mu kolme teose esiettekandeid, aga ka varem kõlanud muusikat, viimati veebruaris Shanghais Aafrika-teemalist oratoriaalset teost «Müstilisel Kaydara-maal». Meie arusaamad muusikast on sarnased, mistõttu suudab Kristjan avastada mu loomingust seda, mis mõnele teisele dirigendile jääb märkamatuks või tundub ebaoluline. Kristjan on muusikas dissident, teisitimõtleja ning seetõttu võivad puritaanlik-akadeemilise esteetika eelistajale tema repertuaarivalikud ja tõlgitsused olla mõnikord täiesti vastuvõetamatud. Eks aeg näitab, milline jälg jääb Kristjanist muusikasse.

INIMENE. Ülevoolav energia isegi pea kaheksakümnesena, tohutu ideedetulv, piiritu armastus muusika ja Eestimaa ja oma pere vastu, muhe huumor, hea seltskonnavaim, Inimene suure algustähega…

Kallis Neeme, loodan, et endiselt ikka loed aeg-ajalt Postimeest. Igatahes kasutan juhust, et soovida Sulle ajalehe veerul väärika juubeli puhul õnne, jätkuvat loomingulisust, raugematut energiat, armastust, kanget tervist ja pikka iga, ning tean, et paljud muusikasõbrad ja lihtsalt head sõbrad ühinevad selle õnnesooviga.

Loe artiklit Postimehe leheküljel.