Isetegija Vambola Krigul

Vambola Krigul on Eestis üks juhtivaid ja uuenduslikumaid löökpillimängijaid ning selle ala õppejõude. Nagu 2000. aastate algul said heliloojad innustust, kirjutades uusi teoseid löökpilliansamblile Paukenfest, nii tunnevad nad praegu suurt tuge Vambola heast kõlatunnetusest ja abivalmidusest – väljapaistvast interpretatsioonist nagunii.

Milline muusika sind kõige rohkem huvitab?

Iga ajastu muusikas on väärt kraami, mida tahaksin esitada. Nooremana olin palju kategoorilisem kui praegu. Ma jälestasin romantilist muusikat, maneerlikkuse pärast põhiliselt. Minu meelest ei olnud seal piisavalt siirust või esituse isiklikkust. See on väga tundeline muusika, aga võib-olla need tunded ei tundunud mulle kuigi isiklikud – nagu esitaks kellegi teise tundeid.

Ehk see mulje kujunes sul maneerlikke esitusi kuulates?

Kindlasti, ja vanasti tundusid need mulle omavahel veel sarnasemad kui praegu. Ei osanud ju kuulata muusikat niimoodi, ei tundnud asja. Muusika kuulamise oskus kasvab ka interpreteerimise kaudu ja süües kasvab isu. Kui hakata veini jooma, on algul kõik ühtmoodi hapud, aga mõne aja pärast hakkavad eristuma finessid ja nüansid. Koolipoiss kuulab muusikat kindlasti teisiti kui 60 aastat hiljem.

Beethoven pani mind varem õlgu kehitama. Klassitsistlikus ja romantilises muusikas on kõik liiga paigas, seal on minu jaoks natuke liiga vähe vabadust. Kui ma mängin mezzoforte asemel mezzopiano, on juba skandaal. Radikaalne esitus on see, kui teha tempo 96 asemel 100. Kuna kogu aeg on niimoodi tehtud, siis teisiti ei tehta … See „nii ju ei tehta“ on hästi nõrk argument. [Franco] Donatoni on öelnud, et tema töö lõpeb siis, kui ta annab partituuri üle – edaspidi hakkab tööle interpreet. Loomulikult tuleb ära teha see, mis helilooja ette annab, aga ka interpreedi panus ei tohiks taanduda masinlikule ülesande täitmisele.

Kas sa sellepärast oledki uue muusika juurde jõudnud?

See on mõneti paratamatu. Minu elukutse on oma muusika poolest väga noor. Keel- ja puhkpillidel ja lauljatel on aastasadu muusikat – neil on valikut, millisele ajastule spetsialiseeruda –, aga esimene soololöökpilliteos on 1959. aastast. See on ikka lapsekingades muu muusikaga võrreldes. See timelinepaneb ise asja paika. Ma ei ole suurem asi seadete tegija. Löökpillidele tehakse palju seadeid, mängitakse palju ka varasemat muusikat, Bachist alates, ja see kõik on väga ilus, aga see mind nii väga ei huvita.

Varane muusika kõnetab mind väga, laulsin seda aastaid Heinavankris. Esteetilises plaanis, kui mõelda kirja pandud konsonantselt kõlavale muusikale, on Madalmaade polüfoonia mulle ikkagi lagi. Renessansi kõrgaeg või hilisem renessanss huvitab mind väga. Aga selle­pärast ma seda laulsingi, et see ei ole löökpillimuusika. Laulan siiamaani, võimalusel, kuigi seda on kahjuks järjest harvem.

Kuidas sa laulma sattusid?

Laulsin juba enne Tallinna muusikakeskkooli – läksin sinna X klassi. Alguses oli ikka poistekoor nagu muusikute perekondades ikka. Laulmine oli mulle loomulik tegevus, ma ei küsinud enda käest, miks ma seda teen või kas ma tahan seda teha. Muusikakeskkoolis oli see ka suures osas seltskondlik asi. Eks kõik võiks ju olla seltskondlik, mitte professionaalne – inimesed oleksid palju tervemad. Kui asju tehtaks heast meelest, mitte sellepärast, et raha välja võtta … Aga Heinavanker oli ikka vajaduspõhine värk, mul oli sellest muusikast puudu. Kui tegeleda päevade kaupa ainult uue muusikaga, millest suur osa on veel mängijate endi kirjutatud käpardlik pedagoogiline repertuaar, siis ei ole see kõige huvitavam. Margo Kõlar korjas mind üles, kui tegin Toomas Siitaniga mingit Schützi projekti. Kui varases muusikas võlub mind meloodiline ja harmooniline külg, siis uues muusikas kõlakunst selle sõna laiemas tähenduses.

Milliseid loojaid sa kõige enam armastad?

Ockeghemi, keda Margo tutvustas. Neid on palju, aga tema on ikka meister. Veel varasemaid: oleme laulnud anonymus’eid, autorsus teadmata, aga see ei tee seda vähem väärtuslikuks. Ma olen ikka kõigesööja. Kunagi ei söönud ma maksa ja heeringat. Maksa söön nüüd ka ikka natuke ja heeringat juba hea meelega. Mulle hakkas endale närvidele käima: see on ju toit, mis mõttes ma ei söö – et kõik, mida ma ei tunne, on vastik, võõras. Hakkasin end harjutama. Vihkamise ja armastuse vaheline piir on õhkõrn. Maksaga võib olla sama – ütlemata vastik ja ütlemata hea. Kui gurmeekokk valmistab eriti hõrgu maksa, no kuidas siis … Viga ei ole maksas, vaid selles, kes seda maitsta ei oska. Tuleb endale draiver installida, muidu ei tõlgi ära.

Loojaid eraldi välja tuua oleks ebaõiglane ja asjatundmatu. Mozart ja Rahmaninov meeldivad väga, aga see kõlab lollakalt: mulle meeldivad õudselt tulbid, aga nelgid ei ole minu teema. Ei tahaks ennast niimoodi lahterdada, katsun olla avatud erinevatele pakkumistele. Väga raske on öelda, mis kõnetab ja mis mitte, õigel hetkel saan ise sellest aru. Ja see, mis mind ei kõneta, ei pruugi olla halb – mul lihtsalt ei ole vastavat vastu­võtjat.

Uue muusika puhul paelub mind filosoofiline aspekt – kuidas keegi muusikale läheneb, mismoodi ta muusikaga töötab, mis on sellele loojale muusika ja kunst. See on definitsiooni küsimus. Näiteks dodekafooniline muusika võib pakkuda rahuldust pigem intellektuaalse ristsõna lahendamise tasandil. Mängureeglid on sellised ja oma teose lahendad nende reeglite piires. See on ju tegelikult väga tore mäng. Mängu ilu võlub. Teisest küljest me U:ga improviseerime palju. Arvatakse, et improvisatsioon on vaba distsipliin. Taavi Kerikmäe armastab öelda, et selleks et asi hästi välja kukuks, on tahes-tahtmata mingid mängureeglid, muidu see ei toimi. Reegel number üks: hoia kõrvad lahti ja reageeri sellele vastavalt. Reaktsiooni jaoks on juba järgmised tingimused.

Minu kasvuea üks tugevamaid mõjutajaid oli džäss ja klassikalist muusikat õppides tundsin pidevalt puudust improviseerimisest. Vanamuusikas on see isegi veel mingil määral võimalik, aga mitme sajandi muusikas ei saa ise teha midagi, kui kadentsid välja arvata. Kui ansambel UMA mind koostööle kutsus, oli see mulle mitmes mõttes unistuse täitumine.

Kuna löökpillimuusika on nii uus, on mul alati olnud repertuaari, mis eeldab mingit loomingulist vabadust. Olen näiteks pidanud esiettekandele minema ruudulise vihikulehega, mis tol korral oli küll hästi ebaprofessionaalne: mis mõttes see siis helilooja lugu on, kui mängureeglid olid valminud viis minutit varem ja ma ei teadnud, mida ma tegema pean. See on ekstreemne näide. Aga ma ei ole puudust tundnud vabadusest ega ka kirja­pandud materjalist. Kõik on kenasti balansis olnud. Siiamaani ei ole küllalt saanud. Peale muusika on elus veel väga palju muid põnevaid asju. Aga kui teha kümme tundi päevas proovi ja siis veel mõned tunnid ärkvel olla – ja kõik see huvitav, mis jääb muusikast väljapoole, tuleb kontsentreerida nende järelejäänud tundide peale, kus olen nagunii väsinud –, siis kipub elu ühekülgseks jääma.

Mis on need huvitavad asjad, mis väljaspool muusikat tegemist tahaksid?

Tomatit tahaks kasvatada. Miks mitte. Juustu võiks ka teha. Nüüd läheb kulinaarseks, aga tegelikult ükskõik mis elualal on huvitavaid asju, mida tahaks proovida. Mind paelub igasugune isetegemine, päris asjade tegemine. Muusika on selline, et kuulad ära ja läinud ta ongi. Maja tegin ka ise. Seda olen ühest küljest olmelistel ja majanduslikel põhjustel olnud sunnitud tegema, aga kui see mulle vastu käiks, siis ei teeks ka.

Sul on asjade algatamiseks energiat.

Algatatud asju on mul ikka 90 protsenti rohkem kui lõpuleviiduid. Mu keskendumine ei kipu püsima. Mind huvitab 1040 asja ja ma alustan millegagi enese kurssi viimist väga intensiivselt. Paar päeva pean vastu materjalide lugemise või millegi kallal nokkimisega, aga siis see vajub ära. Ega muidu ei tea, mis huvitab või mida teha tahan, kui ei ole proovinud, kuidas asi käib. Teoreetilistest teadmistest ei piisa. Üritasime siin Kivimäel männiokkaseguse mulla sees midagi kasvatada, avamaal kasvas isegi tomateid, väga palju oli – kuni esimese vihmani. Siis peksis plekid peale, kogu meie tomatisaak läks untsu. Sellest moraal: avamaal ikkagi ei tohi meie kliimas tomateid kasvatada, katus tuleb peale panna. Aga proovida tahaks iga­suguseid asju. Selleks ongi vaja muusika­välist aega.

Mida rohkemate asjadega tegeleda, seda mitmekülgsemad mõtted on. Ma ei tea, kas õnnestunud kraavikaevamist saab kuidagi muusikasse ümber tõlkida, aga iga kogemus avardab, ka halb. Halvad kogemused on sageli väga rikkad. Nad näitavad asju, mida tavaliselt ei näe, aga ometi on need väga vajalikud.

Need jäävad ilmselt ka teravalt meelde. Ja kuna sa ei taha sinna ämbrisse uuesti astuda …

… aga kui astud, siis järgmine kord astud paremini. Oskad juba samme seada, kui vaatad, et hakkab sinnapoole minema.

Ansambel Jealous Guys ja Peep Show?

See on tore värk. Sõbrad tulevad kokku ja mängivad puhtalt lõbu pärast. See vabastab, toob tagasi selle juurde, miks muusikat teha. See on puhas, siiras rõõm sellest tegevusest. Loomulikult tuleb ka proovi teha, aga needki on lõbusad. Keegi ei sunni, saab rahulikult oma asja teha.

Mulle on järjest olulisem, kellega ma muusikat teen. Uut lugu tellides tahaksin kokku panna just need õiged inimesed, kellega meid seob ühine energia, mitte valida lihtsalt pillide järgi.

Kui ma lähen [klassivend] Dannariga õue mängima, siis mitte sellepärast, et tal on korvpall või jalgpall, vaid sellepärast, et ma lähen temaga mängima. Samamoodi ma lähen mängima [ansambel U: liikmete] Taavi, Tarmo, Levi, Merje ja Helenaga, mitte klaveri, flöödi, tšello, viiuli ja klarnetiga. See on täiesti teine asi ja ma loodan, et see nii ka jääb.

Eks me oleme ju tublid töömesilased – mängime, kellega vaja. Aga mida rohkem mängulisust, isiklikkust ja erilisust muusikategemise juures on, seda parem, sest muusikat tehes tööd nühkida võib olla ikka äärmiselt frustreeriv. Raha teenimiseks on 1040 tasuvamat viisi kui muusikategemine. See on majanduslikult äärmiselt ebarentaabel tegevus. Mõeldes ajakulu peale, pluss veel see vana nali, mida muusikute kohta räägitakse: võtad oma 5000dollarise pilli, pakid selle 500dollarisse autosse ja sõidad 50dollarisele mängule. See majanduslik tulem on ikka hästi kehva. Me maksame selle eest, et mängida saaks. Selles mõttes see võiks ikkagi olla lõbus tegevus. Kui lõbusus ja isiklikkus kaob, siis tuleks midagi muuta. Kui mängida ei meeldi, miks peaks siis seda tegema? Siis teed midagi muud.

Peep Show – jah, see hääldatakse Peep, mitte Piip – inimesed ju teavad seda ingliskeelset terminit, see on selline tore sõnamäng. Kuna me oleme kõik EMTA õppejõud, siis see on austusavaldus [endisele] rektorile. Ka Jealous Guysil on tähendus: meie oleme Tõnu Kõrvitsa diskol need kadedad tüübid, kes tahavad ka püünele pääseda. Saame sõpradega kokku ja ongi tore. Seal ei ole mitte midagi praktilist. Näiteks Peep Show proovid, mis alati meie alltoas toimuvad – vajaliku töö saaks palju kiiremini tehtud, aga need proovid ikka kestavad ja kestavad. Töötempo võiks vahel kiirem olla, et saaks rutem grillima, aga arvan, et need proovid hoiavad vaimuhaigused eemal. See on vajalik, et muusikast ei kaoks rõõm ära. Muidu käime oma liistu tegemas, siis tuleb professionaalsus peale – see on hirmus.

Õpetaja Vambola – kuidas sa selleni jõudsid?

On vist loomulik, et inimesed, kes mängivad, jagavad ka oma kogemusi. Tingimata ei pea ju olema mingisugused kuldmunad … Ma ei ole tundnud sisemist sundi kedagi õpetada, kuigi kodus võidakse teinekord vastupidist väita. Minu käest on küsitud, kas ma saaksin õpetaja­tööd teha ja ma olen proovinud seda teha igal tasemel – laste muusikakoolis, muusikakeskkoolis ja akadeemias. Nüüd olen ainult akadeemias. TMKKs enam ei ole, elutempo kahjuks ei võimalda. Mulle seal tegelikult väga meeldis, seal on väga toredad inimesed ja õpilased, aga kuna õpetasin kahes kohas, siis olin sunnitud ühest loobuma. Pidin ausalt vastama iseenda püstitatud küsimusele – kumma tööga ma paremini hakkama saan – ja siin ma nüüd olen.

Mulle tundub, et lastega on õpetajatöö kõige ehedam ja ausam.

Aga ka kõige raskem. Neid juba ära ei peta – lapsed on hästi siirad. Eks oli ka madalpunkte, aga kui õpilasel tuleb midagi välja, siis ta on ikka väga rõõmus. Kahe käega peast kinni hoidmist on loomulikult igal tasemel. Mul võib-olla puuduvad ka oskused lapse konksu otsa saamiseks. Oma lastega on teistmoodi kui teiste inimeste lastega. See on ikkagi äärmine vastutus, kui keegi toob oma lapse sinu juurde tundi, et lapse kogemuspagasit avardada. Aga kui õpetajaks satub ego­tsentriline frukt, kes elab seal iseennast välja, siis see on ju jamps, eks ole.

Õpetada saab seda, kes õppida tahab ja sunniviisiliselt kedagi innustada ei saa. Ma arvan, et õpetaja ülesanne on põhiliselt olla toeks, olla samal ajal ka psühholoog. Ta peab suunama ja andma isikliku kogemuse najal mingisuguseid vihjeid, aga ma olen kangesti vastu tõekuulutamisele. Eks iga inimene peab oma jalgratta ikka ise leiutama. Hästi lihtne on võtta kellegi teise leiutatud jalgratas ja siis sellega sõita, ülekantud tähenduses. Kogemus saab rikkam, kui inimene on leiutamise tee ise läbi käinud või vähemalt asja ise jooniste järgi kokku pannud – mitte nii, et esimesse tundi toob õpetaja raami, paneb selle statiivi peale, siis võtab hammasratta ja kruvib õpilase silme all selle ise raami külge. Heal juhul toon hammasratta kohale, aga õpilane peab ikka ise endale haamriga näpu pihta lööma ja keerama oma sõrmed sinna hammasratta vahele: see isiklik panus ja touch on esmane. Selleta ei ole muusikat mõtet teha. Mängida kellegi teise interpretatsiooni või kedagi kopeerida – mingil õppeperioodil on see nähtavasti vajalik. Minu väljendid õpetamise kohta on kõik nii ebakindlad ja tingivas kõneviisis … Eks ma olen noor õpetaja alles, õpin ise ka.

Ma julgustan oma õpilasi ikka eksima. Ka halb kogemus on kogemus. Elus peab olema kõigeks valmis ja läbi nurgataguste jõuab palju huvitavamate kohtadeni kui otse minnes. Samamoodi on autoga sõites: kas minna mööda kiirteed või maaliliste vaadetega teed. Teine on küll pikem ja võtab rohkem aega, aga on kindlasti palju huvitavam.

Kui laulja endale korralikult haiget teeb, võivad sel olla pöördumatud tagajärjed: umbes nii, nagu lööks vibrafoni kogemata keskelt pooleks …

Üks minu kiiks on pillide ehitamine. Üht pilli lõpetades käisin ka operatsioonil. Peavad olema õiged töövõtted ja -vahendid, aga eks töö käigus õpitakse ja peab olema valmis vastu näppe saama. Ühe tööriistaga väänasin endal sõrme rohkem kui kaheksasse, vedruks. Sõrm oli ikka puruks: kinnast käest võttes mõtlesin, kas sõrm on veel küljes või ei. Oli – ja lipendas nagu tallesaba. Kindlasti oli see millekski vajalik. Muidugi, kui ma oleksin viiuldaja, siis oleks edaspidi olnud ainult esimene positsioon … Õnneks, jah, minu erialal ei ole millimeetriga eksimine kõige suurem katastroof. Muidugi, teinekord võib millimeetri tõttu ka valesti minna. Trauma tagajärg on see, et väga pikalt mängida ei saa. Saab, aga on ebamugav – ja katsu ikkagi kõndida pikka maad niimoodi, et sul on kivi kinga sees.

Ma saan aru, et pille ehitama on sind sundinud heliloojad, kes on kirjutanud pillidele, mida veel olemas ei ole.

Tähendab, ühest küljest, jah, elu sunnib. Aga mulle on meisterdamine eluaeg istunud. Sügav kummardus vanaisa ja isa ees, kes mulle haamri mängida andsid. Haamer on mul eluaeg üks armsamaid mänguasju olnud.

Kujutan ette, et oma esimese pilli meisterdasid sa mõne Tatjana Kozlova-Johannese loo jaoks.

Ma ei mäleta, millal ma oma esimese heliobjekti tegin. Arvan, et olin päris väike, aga mingisuguseid asju olen plõnksutanud eluaeg. Tanja pillide tegemine on rohkem praktilist laadi, sest tema on heliloojana väga teadlik oma kõladest ja otsib oma instrumendid ise välja. Minu asjaks on saanud panna need objektid ühte komplekti kokku, et nendega saaks laval teost esitada. Kui ta oma lugu kirjutab, siis talle piisab, kui ta riputab need poldid mingi riidepuu külge ja seal aeg-ajalt midagi katsetab, aga mina sellise asjaga lavale minna ei saa, sest ta töllerdab mul eest ära. Ma pean välja töötama insenertehnilise lahenduse, kuidas see reageeriks kogu aeg täpselt ühtemoodi ja püsiks paigal. Tanjaga näib hästi keeruline olevat, aga mõnes mõttes on hoopis hästi lihtne. Tal on kõlamaailm peas olemas ja ka realiseerub kuidagi mingisuguses mateerias. Palju hullem – või noh, mulle on see jälle tore väljakutse – on see, kui heliloojal on ainult ettekujutus mingisugusest kõlast ja ta küsib mu käest, kuidas seda kõla saavutada. See huvitab mind ka väga: mis materjalist ja kuidas …

Vend Ülo Kriguli „Luigeluulinnas“ katsetasite vist ka üht-teist?

Seal oli isetehtud asju päris mitu ja osa asjade tegemise tingis see, et sarnane pill oli olemas, aga selle pilli opereerimiseks vajalik jäse oli juba hõivatud. Näiteks mingile käes mängitavale pillile oleks olnud vaja veel üht kätt, aga jalad olid vabad. Tuli võtta seesama pill ja leiutada see uuesti, nii et seda saaks mängida jalaga. See oli ka mulle väljakutse: Ülo oli teose kirja pannud ja ma vaatasin esimese asjana, et seda ei ole konventsionaalsete vahenditega võimalik teha, sest mul tõesti ei turrita kolmandat kätt põuest välja. Ülo oli juba valmis taanduma, ütles, et see ei ole nii oluline, paneme siis midagi, mida saab mängida. Sel hetkel hüppaski kolmanda käe asemel välja hull insener: ma saan ju sellesama efekti saavutada. Arvan, et tulemus oli täiesti hea. Seda tuleb veel täiustada, aga töötab juba praegu.

Mis on kõige hullem pill, mille oled pidanud ise välja mõtlema? Ma mäletan mingit pooleks saetud saagi …

See oli seesama Ülo loo fleksaton, mida ei saanud käega mängida. Mis seal hullu on? Võtad sae, käiad hambad maha, saed pooleks ja paned ta teise pinge alla … Minu meelest on pillide tegemine mõnus. Need tunduvad võib-olla kõrvalseisjale hullud, aga kui see asi ise valmis teha, siis tundub juba nii loogiline. Ma pean võimekust omaenda kätega midagi teha väga oluliseks. Mul on hirm selle ees, kui ultimate server, mis kogu ühiskonda üleval hoiab, ära kukub. Inimesed on kaotanud palju oma põhioskustest. Kas sa tuld oskad teha, ilma tikkudeta? Paljud inimesed ei oska süüagi teha.

Vanasti tegi külapillimees endale kõigepealt pilli, et pillimeheks saada. See on minu meelest väga normaalne. Siis on selle pilliga ka isiklik kontakt, see on hoopis teistmoodi. Poodi minna ja riiulilt see asi võtta on hea, lihtne lahendus, aga sellise pilliga kontakti saamine võtab palju rohkem aega. Mul on ju ka vabrikupille küllalt, aga ometi on mul nende isetehtud asjadega mingisugune oma suhe. Ma tean, kuidas ma nad tegin, ja vaatan nagu oma lapsi! Teised on lapsed, aga need on minu omad. Pillidega on sageli sama lugu, kuigi ta võib inetu välja näha. Filmis „November“ on kratid ka ju meeste endi tehtud, olid natuke meeste endi nägu. Isetehtud pillidega on sama asi. Need pillid on minu kratid.

Tänapäeval võib minna poodi ja osta lapsele selle kõige parema pilli, aga laps nagu ei hoolitsegi tema eest.

Mul oli õnn käia saksa gümnaasiumis, seal oli väga hea tööõpetuse klass. Kuigi tol ajal oli materjalidega väga keeruline, üritasin üheksandas klassis endale kitarri teha, aga see jäi soiku. Kitarrikorpus ei saavutanud kuidagi soovitud kuju ja siis ta jäi muudkui väiksemaks ja väiksemaks …

Välja tuli ukulele?

Ei, lõpuks sai lihtsalt otsa. See läks natuke aia taha. Kui ma panen ennast pillimeistrina kõrvuti Viljar Kuuse või kellegi teisega, siis mina olen see mees, kes käib paemurrus lõhkamas, ja tema voolib välja mingi asja. Löökpillid on nii lihtsad, et minu tasemel meisterdamine ei ole võrreldav viiuli või kitarri tegemisega. Neid on arendatud aastasadu, mina siin teen maailma kõige esimest jalaga opereeritavat fleksatoni, eks – see on hoopis midagi muud.

Haamer on ikkagi sinu suurim sõber.

Jah, ja saag ja käi. Pitskruvi on muidugi väga oluline, katsu sa ilma hakkama saada. Näiteks ühel „URRi“ kontserdil oli meil vaja mängida Arvin Lucieri teost „Music for a Thin Long Wire“ ja kuidagi tuleb need pika keele otsad ju ruumi eri otstesse kinnitada.

Mulle meeldib väga meisterdada ja kunagi tahaksin tõesti proovida teha mingit nii-öelda konventsionaalset instrumenti. Praeguste käsitööoskuste juures võin valmistada objekti, mis eemalt vaadates meenutab … Kui me ERSOga Hiinas käisime, toodi meile löökpillid, mis tundusid tõesti pildiraamatu järgi tehtud olevat. Väljanägemine oli kena, säras ja läikis, aga häält ei tulnud üldse – null. Kui ma hakkaksin tegema midagi keerulist, näiteks viiulit, siis sealt ei tuleks ilmselt ka mitte midagi. Võib-olla oleksin võimeline sellele kuju andma, aga …

Kandle teevad küll ju paljud ise.

Kannel on kannel ka siis, kui ta ei ole üldse teise mehe kandle moodi. Kui jätta välja kanoniseeritud instrumendid – kromaatiline kannel ja hiiu kannel, mis on kindlad pillid – siis võib kannel olla ka vana pesupali, millele on keeled peale tõmmatud. Selle vorm ei ole nii fikseeritud kui romantilisel viiulil. Kui hakata selle disainis hullu panema, siis, noh – paremal juhul vaadatakse viltu.

Ansambel U:ga olete juba täitsa rahvusvahelised.

Kodumaine turg on nii väike, aga isegi siin oleme päris tublid, et suudame ennast kõigele vaatamata ikka pildil hoida. Tegime aastaid löökpilliansamblit Paukenfest. Mitmesuguste asjaolude tõttu jäi see seisma. Üks asjaolu oli kindlasti see, et seda oli väga keeruline turustada. Sellega oli, nagu Eestis üldiselt: kui teha mingi kontsert ära, siis ei taha seda ansamblit tükk aega keegi näha. Niimoodi ansamblit elus hoida on väga keeruline, eriti kui see on niivõrd kallis ala nagu löökpillimäng. Seda ainult õhust ja armastusest ei tee, sinna on ikka väga tugevat majanduslikku tuge taha vaja. Löökpilliansambli varustuse taga on nii mitu nulli, et seda ei saa pere eelarvest teha.

Üks näide endisest ilmakuulsast löökpilliduost oli selline, et hakatuseks elasid mõlemad oma korteris, siis müüsid korterid maha, kolisid ühte üürikasse kokku ja ostsid pille. Nelja aasta pärast sai raha otsa ja siis läks ka bänd laiali. See on lihtsalt nii sõgedalt kallis asi, et peab olema institutsionaalne tugi. Kõige lihtsam näide on häälestatud gongid. Nii-öelda komplektis on kolm ja pool oktavit, kõige suuremad noodid maksavad umbes 5000 eurot tükk. Kui kulutada sellele, et saaks do-noodi ära mängida, 5000 eurot, siis üksikisiku seisukohast ei ole see väga rentaabel tegevus.

Seda ei lähe kahjuks ka igas loos vaja.

Seda ei lähe iga aastagi vaja. Mõningaid asju, mis on nii kallid, läheb nii harva vaja, et seda oleks tarvis teha kuidagi teistmoodi. Muusikaakadeemial on olnud nüüd võimalusi pille hankida ja see kollektsioon hakkab juba meenutama seda, mis võiks olla ühe muusikaakadeemia vääriline. Õppeasutuse eesmärk on ju valmistada õppur ette igaks elujuhtumiks – minu arusaamise järgi peaksid akadeemial olema kõik võimalikud ja võimatud pillid. Minu elusaatus on küll olnud selline, et näiteks reedel on kontsert, renditud pill ei jõua kohale varem kui kolmapäeva hommikuks, ma ei ole seda pilli varem elus mänginudki ja mul tuleb sellega esitada põhimõtteliselt Paganini kapriise. See on kehv seis – olla justkui professionaalne mängija instrumendil, mida ei ole elu sees isegi näinud. See on selle ala hiilgus ja viletsus, et ühest küljest igav ei hakka mitte kunagi, sest elu üllatab igal võimalikul hetkel, aga peab juba ette alla kirjutama asjadele, mille olemusest ei tea mitte midagi.

See pillipark tõenäoliselt laieneb pidevalt. Kujutan ette, et kui soololöökpillimuusika on nii uus asi, siis on kindlasti palju heliloojaid, kes Tanja moodi leiutavad uusi kõlasid ja instrumente.

Jah, neid on. Need uued, eksperimentaalsed instrumendid ei ole väga keerukad. Väga sageli nad ongi lihtsalt üksikud objektid ja pillimängija seisukohast ei ole suurt vahet, mille pihta lüüa, on see triangel või vedru. Oluline on sellest vedrust kõige parem toon kätte saada. See ei ole kitarr, mida õpitakse aastaid – see on kõigest vedru.

Löökpillimängus õpitakse aastaid vist koordinatsiooni ja selliseid asju.

Jah, ja minu jaoks on see meeleseisund. Mulle istub hästi Cage’i filosoofia, et ükskõik mis võib olla muusika. Kui anda sellele kolksule muusikaline kontekst, siis saab autovedrust muusikainstrument: see ei ole enam lihtsalt asi, mis kukub lammutuskojas põrandale.

Kuidas sa muudad heli muusikaks? Kas see on kontsentratsioon?

See kõik on peas kinni, ega siin muud kunsti ei ole. Ma arvan, et inimene tänavalt saavutaks sama efekti suhteliselt kiiresti, kui ta suudaks ennast samale lainele häälestada.

Minu kuueaastane laps tegi ka ühel päeval avastuse, et kõik on ju muusika. See on see, kuidas sa antud hetkel kuulad. Meie kui interpreetide oskus peab olema ise vastava meele­seisundini jõuda ja teha nii, et teised ka kuulevad. Kontserdisaal aitab muidugi ka kaasa …

Keskkond aitab ka kaasa, jah. Lähen mingit kõverat asja tegema, inimesed ostavad pileti ja tulevad kontserdile. Kontserdil mängitakse muusikat ja ükskõik mis sealt lavalt ei tule, see peaks klassifitseeruma muusikaks. Nad on selleks valmis. Kui publik on avatud meelega, siis võib ükskõik mida muusikana käsitleda.

Mis on lähitulevikus su muusika­välised plaanid?

Õnnelike ja õnnetute asjaolude kokkusattumusel ostsime maamaja, mis vajab meisterdamist. See on selline haamri- ja tomatiprojekt. See on juurte juures, Viljandimaal. Otsisime aastaid kohta, kuhu saaks linnakära eest pakku pugeda ja kus oleks lihtsalt hea. Eks see ole selline kallis hobi. Maa ei ole õnneks väga suur. Loodan, et see on jõukohane ja saame ilusasti hakkama.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.