Neeme Järvi: kui ma üldse midagi väärt olen, siis nüüd on just õige aeg
10. veebruar 2017.
Riikliku kultuuri elutööpreemia pälvinud ERSO peadirigent Neeme Järvi viibib praegu Ameerika Ühendriikides Floridas, mille aeg on Eesti omast seitse tundi taga. Ta vastab Postimehe telefonikõnele rõõmsa häälega ning on valmis rääkima kohe, kui on taustal kõlava muusika kinni pannud.
«Minuni on jõudnud üks meil teatega, et olen pälvinud elutööpreemia, rohkem infot ei olegi, aga eks oleksin päeva jooksul teada saanud, sest vaatan Eesti ajalehti ning olen iga päev otse loomulikult sellega, mis Eesti toimub, kursis,» räägib maestro Järvi.
«Ongi juba aeg, et hakataks tunnustama,» muheleb ta. «Ega mul pole enam palju aega jäänud oodata. Kui ma üldse midagi väärt olen, siis just nüüd on õige aeg. Ma olen sellest tunnustusest väga liigutatud ja sisse võetud, sest olen terve oma elu ju muusika vallas kõvasti tööd teinud. Seda kõike olen ma teinud eestlasena Eesti nimel. Eestit, eesti muusikat, eesti heliloojaid ja eesti interpretatsioonikunsti oli vaja maailma viia. Heliplaate olen salvestanud eri riikide muusikaga 500, igal neist on 80 minutit muusikat, nii et eesmärgid on kõik enam-vähem täidetud. Mis muu see elutöö olla saab kui just niisugune töö.»
Järvile tuleb suure üllatusena, et elutööpreemial on ka rahaline väärtus. Kuuldes, et tegemist on 64 000 euroga, hakkab ta lõbusalt naerma. «See tuleb meil kolme vahel jagada? Ah igaühele? Tõesti või? Kas teie leiate, et seda on palju või vähe?» Naerab laginal. «Ma sellest ära ei ütleks muidugi. Mul on hea meel, et selle saan. Mul on ka hea meel, et olen nii toredate kolleegide (Lembit Ulfsak ja Kalle Kasemaa – K. E.) hulgas, kes on Eesti heaks palju jõudnud teha.»
Eesti muusika tutvustamisest ei ole maailmakuulus dirigent siiani loobunud. Ta sõnab, et Eesti muusika üldiselt on jõudnud väga kaugele maailma eri nurkadesse. «Selles väikses Eestis on väga palju andekaid heliloojad. Et see muusika igale poole satuks, on vaja interpreete ehk kunstnikke – dirigente, soliste, orkestrante, lauljaid, klaverikunstnikke.»
Ta meenutab aega, mil Eestist tuli lahkuda. «Välis-Eesti kogukond oli toona ju tohutult suur. Me nautisime koos eestlust ja rääkisime eesti muusikast. Lõime Arvo Pärdi ja Eduard Tubina ühingud. Ajasin iga päev asju, et leida väliseestlastelt rahastust nende loomingu plaadistamiseks. Vastavalt võimalustele saadeti raha ja tänu väliseestlaste toele said näiteks kõik Tubina sümfooniad salvestatud,» meenutab Järvi. «Suure kirega ajasid väliseestlased neid asju. Kui sul kirge millegi tegemiseks ei ole, ei tule midagi välja.»
Järvi märgib eraldi, kui oluline osa on olnud just Eesti Raadios tehtud salvestustel, ja on pisut nördinud, et Eesti Ringhäälingu 90 aasta juubelil jäi eesti muusika tähtsus, vajadus ja see, kuidas see üldse maailma on jõudnud, tähelepanuta.
«Tänu raadiole oleme maailmas tuntuks saanud. Tänu raadios tehtud Eesti Raadio Sümfooniaorkestri ja erinevate interpreetide salvestustele, millega mina isiklikult olen tegelenud 1960. aastast. Eesti muusika on minu südames noorpõlvest peale ja nüüd on tore tõdeda, et olen vanemas eas saanud selle eest tunnustuse,» räägib ta.
Järvi läheb põlema, öeldes, et praegu, Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva eel on tema mõtted juba sajanda sünnipäeva juures. «Kultuuriministeerium võiks välja kuulutada lausa muusikakonkursi «Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva piduliku kontserdi kava», kus oleksid eesti heliloojate parimad teosed, mis pühendatud riigi sünnipäevale – kas pole see mitte hea idee? Sellel ideel peaks olema ühiskondlik tugi, sest sajandat sünnipäeva peaksime ju suurelt tähistama. Korralike teoste kirjutamiseks on vaja aega. Sümfooniat ühe päevaga ei kirjuta,» selgitab ta.
Praegu on Järvil väike vaheaeg, nagu ta ise ütleb. Paus. Juunis on ees juubelikontserdid, selleks ajaks tuleb ka kindlasti kodumaale. «Vahepeal ma ei juhata, aga mõtlen, kuidas Eestis asja paremaks teha. Minu orkester ja minu lemmikorkester on ju ikkagi ERSO. Olen paljusid orkestreid juhatanud, aga see on seotud reisimisega, mis on praeguses poliitilises olukorras ja ka füüsiliselt raske. Tuleb osata öelda ka ei.»