Mis on nüüdismuusikas oluline?

Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 19. – 26. X Tartus ja Tallinnas. Festivali heliloojad Georg Friedrich Haas ja Toivo Tulev (esiettekanne), esiettekandel veel Malin Bång, Liisa Hirsch, Asta Hyvärinen, Kristjan Kõrver, Lauri Jõeleht, Elo Masing, Monika Mattiesen, Rei Munakata, Oksana Omeltšuk. Esinejad Curious Chamber Players, Defunensemble, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Elblagi Kammerorkester, Ensemble Adapter, Ensemble Fractales, Klangforum Wien, Tallinna Uue Muusika Ansambel jpt.

Rahvusvaheline nüüdismuusikafestival „Afekt“, mis uue nimega arenes välja endisest Tartu noorte (hiljem Eesti) heliloojate festivalist ja oli järjekorras juba XV, pakkus selgi aastal erilisi sündmusi kontsertidest ja rahvusvahelisest konverentsist kuni etenduskunstide töötubade ja teatrietendusteni Tallinnas ja Tartus. Tegevus kulges seejuures mitmel temaatilisel teljel: visuaal ja muusika, mikrotonaalsus ning multimeediumikompositsioon. Peale eesti solistide ja koosseisude võib nimetada rahvusvaheliste ansamblite muljet avaldavat paraadi. Esinemispaigad varieerusid traditsioonilisest kontserdisaalist ning muuseumi- ja galeriiruumidest kuni Tallinna Sõltumatu Tantsu Lava ja Tartu Genialistide klubini. Peaheliloojateks olid valitud EMTA kompositsiooni­osakonna juhataja ja rahvusvaheliselt tuntud Toivo Tulev ning New Yorgi Columbia ülikooli professor, austerlane Georg Friedrich Haas, kuid festivalil kõlas veel teistegi võimekate heliloojate looming, mis saavutas omamoodi väljapaistva positsiooni: eriti tähtsal kohal olid poola helilooja ja laulja Agata Zubel ning taani helilooja ja installatsioonikunstnik Simon Steen-Andersen. EMTA doktorikooli raames korraldatud konverentsil oli festivalil kõlavaid teoseid ja mõtteviise sissejuhatav ja lahtiharutav funktsioon. Kontsertide esinejate hulgas oli võrdselt nii kogenud kui ka noori muusikuid, rõõmu tegi noorte esinejate osalus: Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ja Tartu kunstikooli õpilased ning Tallinna muusikakeskkooli päris noored instrumentalistid.

Avardamaks mõistelisi ja tajulisi piire, vahendan festivalil väljapaistnud nähtusi ja mõtteid (sarnaselt Debussy fiktiivse vestluspartneri härra Kaheksandiknoodiga) täpsemalt määratlemata paralleeluniversumist pärit Salapärase Külalise vahendusel, kellega mul oli õnn festivalil mitu korda mõttelisi kahekõnesid pidada. Muide, põnevat liikuvat kosmoselikku ja ebamaist digitaalset visuaali kasutati suurtel video­ekraanidel ka Tallinna muusikakeskkooli kontserdil „Cybergala2: mälupartituur“ 26. oktoobril Estonias.

ERSO kontserdil „Dark Dreams“ 21. oktoobril kõlasid teineteisest üsnagi kaugelseisvad teosed: Tulevi „Black Mirror“ ehk „Must peegel“ esiette­kandena, Enno Poppe „Altbau“ ehk „Vana maja“ (2008), Steen-Anderseni kontsert klaverile, sämplerile, videole ja orkestrile (2014) ning Haasi „dark dreams“ ehk „tumedad uned“ (2013). Steen-Anderseni teoses oli solisti ennast paljundatud ning toodud skisofreeniline kaksikolemine lavale reaalaja-videostriimingu ja vigastatud klaveriga eelsalvestatud helide abil. Tiibklaveri pooleldi puruks kukutamine, mis vaid esimesel momendil ehmatas, tekitas küsimuse: milleks tänapäeval selline provokatsioon? Nüüdismuusika interdistsiplinaarse kunstina on nagu sotsiaalne eksperiment, millega ikka veel katsetatakse, kas purustatud tiibklaver, mis digivahenditega edasi-tagasi jooksvate rütmiseeritud videopiltide abil isegi tantsib, mõjub tõsiseltvõetava kunstina või lihtsalt halenaljakana. Teisest küljest võib selline vägivaldne võte tunduda pilli ja pillimeistrite suhtes ebaeetiline ning salvestisena ebaefektiivne provokatsioon. Salapärane Külaline ilmutas end mulle sel kontserdil esimest korda sellise mõtteavaldusega: kujutlege (peenmateeria) maailma, kus loomine ja selle tajumine toimub vahetult looja mõtteliigutuse tagajärjel – tehnika vahenduseta, ka ilma nn aju ja arvutit ühendava liideseta, mida teil tänapäeval arendatakse üsnagi edukalt.

Sellele kontserdile oli eelnenud Brian Currenti „Noorte teejuht nüüdismuusika juurde“ (2008), mis tutvustas ERSO ja dirigent Michael Wendebergi veenvas esituses XX ja XXI sajandi muusikalisi väljendusvahendeid. Teos võimaldas Salapärasel Külalisel saada meie nüüdismuusika olulisematest mõtlemisprintsiipidest kiire ülevaade, mis juhatas meid otse järgmise dialoogiteema juurde: kui oluline on muusikas aeg? Mis on üldse nüüdismuusikas oluline? Kas kõlavärv, afekt või efekt on kronoloogilisest ajast tähtsamad? Salapärane Külaline vastas, et kõik nimetatud aspektid segunevadki interdistsiplinaarsuses ja multimodaalsuses. Ta küsis vastu, kas me suudame kujutleda maailma, kus kronoloogilisel ajal ei ole mõju. Milline oleks muusika siis? Kas see on midagi, mis sünnib ja väljendub kogu aeg kestvas nüüdhetkes, mille poole püüdlevadki vabaimprovisatsioon (n-ö hetkes komponeerijad) ja Stockhauseni intuitiivne muusika? Kas sellisel juhul kaotab kompositsioon kui etteplaneeritav (ja taasesitatav) ajas kulgev kunst oma olemasolu mõtte?

See omakorda viis küsimuseni, kas nüüdismuusika kui interdistsiplinaarne kunst võib väljenduda ühtmoodi, kui seda kogetakse näiteks kontserdil, ja teistmoodi, kui keegi seda üldse ei kuule ega näe. Nn uues füüsikas väidetakse, et vaatleja loob reaalsuse: näiteks kuulsas kaksikpilu katses käitub elektron teisiti, kui seda detektoriga jälgitakse. Tõdesime Salapärase Külalisega, et nüüdismuusika on ülimalt rikas ja loob interferentsi (lainete vastastikuse toime printsiip), kuid kui seda vaatleb (suhteliselt väike) publik, siis võib see muutuda üksiknähtuseks (osakese printsiip), mida on kohati raske mõista.

EFK ja Elblagi kammerorkestri ning ansamblite Adapter, Klangforum Wien ja Fractales kontsertidel kerkis paljusid teoseid – sh Liisa Hirschi, Elo Masingi ja Kristjan Kõrveri esiettekanded ning Jarkko Hartikaineni, Beat Furreri, Tatjana Kozlova-Johannese, Elis Vesiku, Gérard Grisey ja Yann Robini teosed – kuulates järgmine teema: muusika moodustab keskkonna, kus helidel ei ole enam selgelt piiritletud instrumendist sõltuvat tämbrilis-tähenduslikku identiteeti. Salapärase Külalise arvates suutis nimetatud heliloojatest päris mitu lähedale jõuda helide käsitlemisviisile, mis tema universumis toimib: helid ei ole kokkupandavad objektid, vaid loova vaimu vahetu jälg, väljendus, kujund, peenmateriaalne voolitav ainestik, millega saab väljendada kõike (ideid, tundeid, materjale, seisundeid jne). Ta tõi esile, et tema universumis kaob vajadus pillide vahendusel heli materialiseerida, mis on meie maailmas helilooja idee teistele kuuldavaks muutmiseks endiselt oluline. Ta lisas, et kahtlemata on elektronmuusika oma vahenditega suutnud midagi sellesarnast saavutada, kuid selleks on ikka veel tarvis digitaalseid ja riistvaralisi vahendeid – samal ajal on ka traditsiooniliste pillidega sellisele arusaamisele helist võrdlemisi lähedale jõutud.

Samuti kerkis dialoogi teemaks festivali ja (nüüdis)muusikat läbiv helikõrguslik aspekt. Miks nüüdisheliloojad kasutavad nii palju dissoneerivaid intervalle, eriti tritooni (see jagab võrdtempereeritud häälestuses oktavi pooleks), mis on klassikalise muusika välditumaid (dissonantseim, „kurat muusikas“), kuid (endiselt) nüüdismuusika armastatuim ja igatsetuim intervall. Pakkusin Sala­pärasele Külalisele vastusena, et laadilis-harmooniline süsteem toimib tänapäeva nüüdismuusikas, mh Darmstadti traditsioonis, endiselt vastandumise printsiibil: uue kõla loomiseks tuleb vältida traditsioonilist harmooniat implitseerivaid kolmkõlasid. Suuremal määral jäädakse siiski võrdtempereeritud häälestuse juurde. Mikrotonaalsed lähenemised ei ole seni valitsenud harmooniasüsteemi suutnud kõrvale lükata, kuid festival „Afekt“ püüdis mikrotonaalsust, mida esindas mh Georg Friedrich Haas, taas kuulajate teadvusse tuua. Salapärane Külaline kostis selle peale kergelt muiates: „Kujutlege kõlamaailma, kus tritoon on hoopis kõige konsonantsem intervall ja kus tuleb mh puhastest kvintidest ja oktavitest loobuda. See tundub ulmelisena, kuid ma tean, et selline maailm on olemas. See tuleb vaid avastada.“

Loe artiklit Sirbi kodulehel.