Armastusega pianistidest

Klaverifestival on maailm, mis oma tuttavlikkuses mõjub turvaliselt, ent millest ei puudu uudsuse pinge.

Käes on lumesegune novembripimedus, mille saab üle elada vaid tänu sellele, et miski tekitab eredat sisemist põlemist. Väliselt sama must-valge, ent olemuses muusika lugematuid värve võimaldav klaver passib talvekuuga hästi. Kui praegu kestab III Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss, siis äsja lõppes X rahvusvaheline pianistide festival, mis kannab nüüd uut nimetust – Tallinna klaverifestival. See toimub üle aasta ja esimesest festivalist on möödunud 18 aastat. Tõdesin, et kui olen kogenud midagi poole elu vältel, saab see osakeseks minust. Klaverifestival on alati olnud üks erilisemaid muusikasündmusi – see on maailm, mis oma tuttavlikkuses mõjub turvaliselt, ent millest ei puudu uudsuse pinge. Kuivõrd palju muutsid veel keskastmes õppiva pianistihakatise elu esimesed festivalid: Katsaris, Pletnjov, Hewitt, Aimard, Kovacevich, Lortie jpt. Hinnalisi CDsid sai Pärnu maantee Laseringis toona vaid imetletud ja ei olnud isegi Youtube’i. Tänavune juubelifestival kujunes taaskohtumispeoks festivali algusaegadest tuttavate artistidega. Kuigi oodanuks rohkemgi uusi avastusi, võimaldas taaskohtumine esinejate uuest kunstilisest kvaliteedist ülevaadet saada.

Esimene kohtumine oli Kalle Randaluga, kelle kaaslased olid ERSO, EFK ja Neeme Järvi. Randalu oli Beethoveni lainel juba eelmisel hooajal ja viis klaverikontserti said festivali avakontserdil täienduseks Beethoveni fantaasia klaverile, koorile ja orkestrile. Eklektilises teoses suutis solist hoida maksimaalset pinget. Randalu on Beethoveni kontsertidele teinud peale mitu tiiru ja tema tase on pidevalt tõusnud. Nüüd leiame ta liigast, kus teisi eesti klaverisoliste veel ei ole. Brahmsi teise kontserdiga mängis ta oma muusikutee parimat mängu. Pärast uhket avaõhtut ilmus peas keerlevate Brahmsi meloodiate vahele millegipärast Beethoveni viienda kontserdi finaali peateema – ehtviinilikuna ja elegantselt artikuleerituna. Kammisin öö hakul YouTube’is läbi kõik suured lemmikud – Brendel, Perahia, Arrau, Zimerman –, aga ükski ei olnud see. Lõpuks jõudsin kevadel salvestatud ERSO kontserdini Randaluga peaosas. See oli tõeline maailmatase – rahulik ja samal ajal otsiv, kaalutletud, polüfooniliselt rikas, vaba ja suure joonega mäng. Sama kvaliteeti sai kogeda ka Brahmsi teises kontserdis ning kuna ERSO ja Järviga nimetatud teost samal ajal plaadistati, oli see parimaid näiteid orkestri-dirigendi-solisti koostööst. Randalu mängust kumab läbi eesti klaverimängu parim õpetus, mis on saadud Bruno Lukilt. Randalu käe all Saksamaal on omakorda õppinud paljud eestlased. Võiks ju unistada ajast, mil üliõpilased ei peakski tema juures õppimiseks Tallinnast lahkuma.

Nüüd tunnistan üles paar pattu. Nimelt ei õnnestunud mul külastada Imbi Tarumi ja Julia Agejeva Hessi klavessiini- ja positiivoreliõhtut ega Holger Marjamaa ja Joel Rasmus Remmeli džässikontserti. Mõlema kontserdi kohta jagasid tuttavad kiidusõnu. Ka Florian Krumpöcki „Tervitus Viinist“ ei jõudnud asjaolude sunnil minuni. Küll aga õnnestus vastu võtta tervitus Argentinast. Selle maa pianistidest tulevad esmalt pähe Argerich ja Barenboim, ent Nelson Goerneri nimi on neile vääriline täiendus. Goernerit võib kõige paremini seostada Chopini muusikaga, mida kõlas peale Beethoveni Hammerklavier-sonaadi ka Tallinnas. Varem tundsin põgusalt vaid tema plaate, ent üks asi on kuulata üha lihtsamini levivaid salvestisi ning teine asi kogeda midagi ainukordset, siin ja praegu. Jõuad kontserdimajja, teed läbi rituaalid kavaostust sõprade tervitamiseni ja naaldud tuttavasse tooli. Saabub vaikus, saal pimeneb ning kuulaja jääb ootama elamust, mis haaraks ta endasse, muudaks seniseid arusaamu ja teda ennast.

Festivali suurim muutja oligi Goerner, kelle mängus valitses ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse täiuslik kooselu. Perfektses kõlavaldamises oli igal helil laulev algus, kandev keskpaik ja helisev lõpp. Seejuures ei kaotanud ta hetkekski kõrvust suurt arenguplaani ega pingelist kulgemist, mis tõmbas kuulaja tooliseljatoe küljest lahti. Tema loodud tämbrimaailm avardas muusika mõistmist senikuulmatul moel ning mäng oli vaimukas, elegantne ja tõsine. Goerneri täielikuks antipoodiks osutus festivalil vene noormees Aleksander Brager, kelle Chopini muusikaga kavas polnud võimalik kõike seda õilsat ja kaunist, mis Chopinist Chopini teeb, leida isegi tikutulega taga otsides. Mässumeelsust valitsevate kaanonite ja laulva klaverikõla vastu on mõtet üles näidata alles siis, kui kõlakultuur ja muusikaline arusaam on tipptasemel ning kui uut vaatenurka pakutakse vaimu, mitte vägivaldse omavoli abil. Et uus pea peale pööratud kontseptsioon pakuks maailmale midagi väärtuslikku, peaks olema vahest sama mastaapse mõttelennuga artist nagu Glenn Gould. Brageri asemel võinuks võimaluse saada hoopis mõni mulluse Tšaikovski või Chopini konkursi finalistidest.

Taaskohtuti ka Hando Nahkuriga, kes esines festivalil viimati kümme aastat nooremana. Nahkur elab USAs ja esinemised on teda viinud 22 osariiki. Ta pole unustanud ka kodumaad ja nüüdki tõi ta Kaupo Kikkase Eesti loodusfotode saatel esitusele Tüüri klaverisonaadi. Peale Liszti ja muu klaveriklassika armastab ta ikka veel teha seadeid popmuusikast ning ühendada publikuga lavalt suheldes akadeemiline meelelahutuslikuga. Temas on sarmi ja kogu eklektika tuleb usutavalt välja. Kui varem võis Nahkurit tunda sekst-üle-oktavi haardeulatusega virtuoosina, siis praegu on saabunud rahulikumad ajad ja Liszti „Bénédictionis“ näitas ta üles suurt hoolivust harda kõlapildi vastu. Liszti muusikata ei möödu ükski klaverifestival ja sonaadi h-moll esitas Iisraeli duo Sivan Silver – Gil Garburg. Nendega kohtus festivalipublik neli aastat tagasi, ent selle taaskohtumise asemel oleksin eelistanud mõnd uut artisti. Nii Liszti sonaat, Beethoveni „Suur fuuga“ kui ka Bernsteini „West Side Story“ tantsud kõlasid ühetaolise, kujundivaese ja maneerlikuna, kuigi mängiti peast ja sünkroonis. See eeldab suurt harjutamist, kuid klaverimäng on ikka vahend, mitte eesmärk.

Festivali traditsiooniks kujunenud noortegala pühendati tänavu Prokofjevile. Üheksa noort olid tublid ning neist silmapaistvamad Karl Reimand, Evita Lohu ja Sven-Sander Šestakov. Saalitühjus pani aga sügavalt kurvastama, sest 900 kohast olid 880 tühjad. Jäi mulje, et laval on lähisugulasteta orvud, kel ei ole ühtegi sõpra. Festivalipublikuga on kahjuks aastatega üha kesisemad lood ja tippartistid on esinenud pooltühjale saalile. Kaduma on läinud ühisenergia, mis valitses algusaastatel, kus saal oli täis ja õhk põnevusest tihe. Kas XXI sajandi individualism areneb säärases väärsuunas, et kontserdilt saadud koosolemise elamusel ja kordumatul kogemusel ei ole enam mingit väärtust? Boonusena sai festivalipublik vaadata Virge Joametsa koostatud näitust klaverite ajaloost, külastada klaverivabrikut ja näha vestibüülis Alo Põldmäe toodud rariteetseid klavereid. Suur töö on tehtud, kuid ilmselt ei piisa enam sellest, et kunstiline juht annab parima, suure kontserdiorganisatsiooni produtsent teeb ära nõuetekohase ja reklaamiosakond trükib plakatid. Parema turustamise nimel kuluks ära ajurünnak, et kasutada ka esmapilgul tavatuid kanaleid. Kui Tallinna klaverifestival on Balti- ja Põhjamaade suurim, siis tasub teha reklaami nendeski maades, mis asuvad paari sõidutunni kaugusel. Või kaasata noortest vabatahtlikest koosnev meeskond nagu Eesti muusika päevadel. Mini-EMPiga kasvas noore publiku huvi ju hüppeliselt. Noored võiksid tegutseda ühismeedias, levitada flaiereid, korraldada kooliõpilastele kohtumisi pianistidega jne. Eakaaslaste algatuses oleks kindlasti põlvkondlikku usalduskrediiti, mis tooks uut publikut.

Festivali peaesineja oli Mihhail Pletnjov, kelle kontsert toimus Nordea kontserdimajas. Kasuks ei tulnud see kõlapildile ega publikuarvule, sest peaaegu poole suuremas saalis oli ikka Estonia kontserdisaali jagu rahvast. Esinemine ise oli suursündmus, mille sarnaseid oleks tarvis siin sagedamini kogeda, et professionaalsuseradar ikka töökorras püsiks. Küsimusi tekitas aga keskpärase kõlaga Kawai klaver, mille artist kaasa oli toonud. Vastuse sai Kawai veebilehelt, kus on kirjas, et see firma Pletnjovi alates 2013. aastast heldelt toetab. Klaveri ja saali kiuste oli kontsert ülipõnev. Rahmaninovi teise kontserdi tõlgenduses oli suurt sisemist kurbust ja rusutust, mis haakus teose sisuga harjumatult hästi. Pletnjovi artistlikkus on pigem kauge ja jahe, ent vaimustav on tema suveräänne dirigendimõtlemine muusika kujundamisel ja faktuuri haaramisel. ERSO ja dirigent Conrad van Alphen toetasid teda vääriliselt.

Eelviimane õhtu kuulus säravale Angela Hewittile, kes 2000. aastal esitas siin Bachi „Hästitempereeritud klaviiri“ I vihiku. Praegu olid fookuses Scarlatti, Mozart ja Beethoven. Põnevaimaks osutusid Scarlatti sonaadid, mida Hewitt salvestab. Salves on 16 sonaati, ees ootab üle 500. Kuna Hewittil on repertuaaris kogu Bachi looming, mida ta nelja aasta vältel nüüd kõikjal maailmas ära mängida plaanib, saavad ka Scarlatti sonaadid kunagi kindlasti vallutatud. Hewitti mõtteliinid on klassikaliselt selged, ta on suure väljendusjõuga harmooniline isiksus, kes jätab ereda mulje. Kergelt miinuspoolele jäävad mõnetine etteaimatavus ja pisut liiga ohtrad kõlamuutust reetvad füüsilis-dramaatilised žestid.

Lõpuõhtul esines eredalt ja uudse muusikaga festivali kogenuim külaline ehk kaheksast eesti pianistist koosnev Klaveriorkester. Uudisteostena kõlasid Eespere lüüriline „Põgenemine lapsepõlve“ ning Reinvere ülivaimukas ja klavereid oskuslikult kasutav teos „Kommimeistrite jutud”. Gavin Bryarsi uudisteosed „Grainger’s Woogle“ ja „Zaleski’s Perfumed Garden“ ehk „Zaleski lõhnastatud aed“ kujundasid samuti Raoul Kurvitza videokunstiga põneva maailma. Festivali lõpetas Rein Rannapi hoogne seade Mussorgski teosest „Pildid näituselt“. „Kiievi võiduväravad“ avanesid ja sulgusid, kaheksa klaverdajat kummardasid, värviprožektorid lõpetasid töö ja inimesed läksid kodudesse, mõnelgi neist kaasas nädala jagu klaverimänguelamusi, millest peab jaguma järgmise korrani.

Loe artiklit Sirbi koduehel.