Parketi pealt asfaldile. ERSO muusikud jagati Telliskivi loomelinnakus laiali

ERSO koosseisud muusikapäeval 1. X Telliskivi loomelinnakus. Meelis Vind ja ansambel, ERSO naistšellistide kvartett C-MIMM, ERSO Brass, keelpillikvartett Prezioso, Triin Ruubel ja Mati Lukk, ERSO vioolakvartett, Kaido Suss ja Mari-Katrina Suss, Liz Wirestring alias Liis Viira, VGV Trio, ERSO flöödikvartett, Triin Krigul ja Vambola Krigul, ERSO löökpillirühm, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Andres Kaljuste, lugeja Ardo Ran Varres jt.

Kavas: Meelis Vind, Terry Riley, Arvo Pärt, Mark-Anthony Turnage, Claude Debussy, Pjotr Tšaikovski, Dmitri Šostakovitš, Jaan Rääts, Edward Elgar, Erkki-Sven Tüür, Tõnis Kaumann, Steve Reich, Jean Cras, Katrina Wreede, Sancho Engaño, Zequinha de Abreu, Johannes Brahms, Max Bruch, Sergei Rahmaninov, Kaido Suss, Astor Piazzolla, Enrique Granados, Isaac Albéniz, Vittorio Monti, Celso Machado, Brian Current jt.

Selles, et Muhamedi ja mäe rollid ära vahetatakse – publik ei lähe mitte kontserdisaali, vaid muusikud tuuakse parketi pealt tänavale –, pole midagi uut. Ometi puistati alati tervikuna tegutsev ERSO esimest korda Telliskivi loomelinnakut pidi laiali. Olukorda arvestades võib uskuda, et ühtäkki ei sihtinud muusikud ainult tavapärast professionaalset kvaliteeti, vaid ka kohanemist võõra ruumi ja püsimatu publikuga. Peamine taotlus oli pakkuda võimalikult eredaid hetkemuljeid, mitte läbitöötatud tervikut.

Tallinnas Pelgulinna piiril asuva linnaku mitmefunktsioonilisest ampluaast oli esinemispaikadeks värvatud igat tüüpi keskkondi – kohvikuid, kontoreid, kauplusi. Söögikohakontsertidel meenus mulle, et elav muusika on ajalooliselt olnud ju kohvikute pärisosa. Teistpidi andis aktsioon võimaluse siseneda ruumidesse, kuhu muidu ei ole voli pääseda. Meelis Vind ja ansambel Liivamandala astusid üles disainibüroo Velvet rustikaalses kontoris. Prezioso keelpillikvartetti sai kuulata investeerimis­platvormi Funderbaum laudade-toolide vahel täies töömeeleolus.

Ruum versus muusika
Kogu minikontsertide popurrii ühisnimetaja oli väga hea asjaolude, see tähendab, ruumi, muusikutekoosseisu ja repertuaari kokkuklappimine. Triin Ruubel ja Mati Lukk esitasid Kaumanni ja Tüüri muusikat La Tabla restorani eklektilis-pööraste värvide ja materjalide keskel, Kaido ja Mari-Katrina Suss laulsid aga teel olemisest ja igatsusest rongivagunisse rajatud Peatuses …

Kõige eredama ruumilis-muusikalise elamuse andis Telliskivi loomelinnaku poetänaval toimunud kontsert-performance „ERSO in C“. Kitsasse L-tähe kujulisse koridori üles rivistatud orkestrandid esitasid Terry Riley teose „In C“. Kõrvus baasiks rütmi hoidev kellukeselik helin, sai mööda ruumi liikudes kogeda üleminekuid ühelt instrumendilt teisele, millegi uue ilmnemist ja juba kuuldu haihtumist. Ühtaegu tundsin kaasa, et turvalise lavata jäetud orkestrandid pidid toime tulema tänavapillimeestena, keda vaadatakse ja filmitakse lõputult ja distantsita. Rõõmustasin, et musitseerimisega avaneb võimalus tutvuda nii lähedalt, iga üksiku pilli kõlani välja.

Strateegia küsimus
Rahvusvahelise muusikapäeva pühitsemiseks ette võetud aktsioonis oli sisu kõrval suur rõhk selle mastaabil: viie tunni jooksul toimus seitseteist kontserti! Kahtlemata oli korraldajate eesmärk tabada juhuslikke linnakukülastajaid. Täiturulisi, hilise hommikusöögi nautijaid ja muidu uitajaid oli laupäeval imelise ilmaga rohkelt liikvel. Mina võtsin nõuks käia läbi kogu seeria. Hasartselt nagu lapselikus luuremänguhoos – vaja ruttu ja õigesse kohta jõuda! – tehtud algus asendus pärast esimest kaht tundi ja kuut kontserti tõdemusega, et strateegia on vale. Nõnda nagu Ermitaaži pole võimalik ühe päevaga üle vaadata, tulnuks ka sellest pakutud muusikagaleriist eelvalik teha – keskenduda kvaliteedile, mitte kvantiteedile.

Kõige kuulata-vaadata püüdmine andis tõdemuse, et eri koosseisude omavaheline klapp varieerus. ERSO kõrval aastaid ka kvartetina tegutsevate preziosolaste koostöö paistis ja kostis kätte sõltumata Funderbeami madalast laest ja toekatest sillustest-postidest. Mõne ansambli puhul läks mõte gastrollideks koos käivate balletistaaride peale – eraldivõetuna on kõik artistid head, aga ühist hingamist orkestrist „välja lõigatud“ muusikuteringis justkui nappis.

Elamused
Koridorikontserdina esitatud „In C“ kõrval jäi elamusena meelde juba mainitud ülesastumine Velveti stuudios. Meelis Vindi sõnaliste selgitustega pikitud teoste kestel läks mõte mõnusalt uitama. Tõepoolest kangastus liivamandala rajamine – pikk ja keskendumist nõudev protsess, et tehtu lõpuks ikkagi olematuks võiks saada. Nagu elu. Autori enda klarnetipartiid täiendasid Krista Joonas India flöödil, Arno Kalbus löökpillidel, Liis Viira harfil, Piret Sandberg viiulil, Martti Mägi ja Liina Žigurs vioolal ning Joosep Kõrvits tšellol.

Triin ja Vambola Kriguli esitatud Steve Reichi „Violin Phase“ restoranis Kivi Paber Käärid võlus kahetiselt, nagu kunstiga tihti juhtub. Esiteks sai imetleda teost ennast, siis interpreedi osavust millegi keerulisega toime tulla.

Eriliselt jäi mällu veel eksperimentaalse päeva lõpetanud Brian Currenti „Teejuht nüüdismuusika juurde“ loomelinnaku Punases majas. Tagasi tervikuks korjatud ERSOt juhatas Andres Kaljuste, vahetekste luges Ardo Ran Varres. Kirjade järgi lastele mõeldud ja sisult ilmselt pigem didaktiliseks kui kunstiliseks elamuseks kavandatud teos oli tõeliselt meeleolukas. Kõiki XX ja XXI sajandi heliloomingu spetsiifika aspekte käsitledes oli autor komponeerinud tõeliselt peene struktuuri. Selgitav või küsimusi püstitav sõna vahetus illustreerivate muusika­lõikudega nagu kellavärk – tunda oli Varrese, Kaljuste ja orkestri plastilist koostööd.

Mõtlen, et niisugune aabits on tänuväärne igale mittemuusikust kuulajale, east sõltumata. Märkame ja kuuleme ehk väärtustame seda, mida teame. Olgu tegu muusikanähtuse, väärtusliku puuliigi või arhitektuuriobjektiga.