ERSO hooaja avakontserdil meenutati Eri Klasi
13. september 2016.
Eesti esinduskollektiiv alustas hooaega pidulikult dirigent Leif Segerstami taktikepi all.
Eesti riiklik sümfooniaorkester (ERSO) alustas reedel oma 90. hooaega. Kahjuks ei saanud peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi tervislikel põhjustel ise orkestrit juhatada. Seda tegi üks Põhjamaade mitmekülgsemaid muusikalisi talente, Soome dirigent Leif Segerstam. Muusikasõpru ootas pidulik ja rikkalik kava.
<strong>Põhjamaine sõbralikkus</strong>
Joviaalne ja vahetu Segerstam ei pidanuks kontserdil paljuks ka publikuga suhelda. Põhjamaises kultuuriruumis on see pigem haruldane ja meenutab rohkem ameeriklaste suhtlusstiili. Traditsiooniliselt algas kontsert Eesti (ühtlasi Soome) hümniga. Publik oli pisut kohmetu ja mõned muigasid, ju ei olda selle kombega veel harjunud. Segerstam nautis kahe riigi hümni juhatamist silmanähtavalt. Temas oli markantsust ja isegi pompoossust, mis aga Richard Wagneri „Tannhäuseri” avamängu juhatades näis nõrgenevat. Kuigi teos kõlas pateetiliselt, võimsalt ja romantiliselt, nagu peab, näis dirigendi energia kadunud olevat. Saalis valitses aga ülev meeleolu ja avamänguga loodud pidulikkust jätkus kogu õhtuks. (Pärast teose ettekannet selgus ka inimlik põhjus, miks dirigent näis pisut väsinud: talle oli unustatud tool tuua. Viga parandati.)
Jean Sibeliuse „Andante festivo”, esialgu kirjutatud keelpillikvartetile, hiljem keelpilliorkestrile ja timpanitele, jätkas peomeeleolu. Sibeliuse muusika on Segerstami leivanumber, mis Soome dirigendi puhul vaevalt et üllatab.
<strong>Mõtteid Eri Klasist</strong>
Kontserdi esimese poole lõpetas Segerstami enda looming, esiettekandena kõlanud sümfoonia „Stretching thoughts forward…” („Mõtteid sirutades…”). Teoseid, mida Segerstam nimetab sümfooniateks, kuid mis oma ülesehituselt seda traditsioonilises mõttes pole, on Segerstamil 300. Esitatu on järjekorras nr 298. „Stretching…” on kirjutatud lahkunud Eri Klasi mälestuseks. Segerstam meenutas maestrot ja juhtis kuulajate tähelepanu teoses kõlavale motiivile nootidest, mis on tuletatud Eri Klasi nimest. Publiku hämminguks lahkus dirigent seejärel puldist ja võttis koha sisse klaveri taga. Sellised käigud kontserdil on Segerstami puhul üsna tavalised. „Stretching…” kippus dirigendita pisut laiali valguma, kuid olukorra päästsid pillirühmade kontsertmeistrid, kes teost koos ja õiges rütmis hoidsid, eriti orkestri kontsertmeister Triin Ruubel, kelle poogna juhtimisel esitus ka lõpetati.
<strong>Tugevad tunded vioolal</strong>
Kontserdi teises pooles kõlas Hector Berliozi „Harold Itaalias” sümfooniaorkestrile ja viooladele. Neljal vioolal musitseerisid Zemtsovid, maailmas ainulaadne vioolamängijate perekond. „Harold Itaalias” on küllastunud tundmustest, mis Zemtsovide ja ERSO esituses kuulajate hingi puudutasid.
Kui hooaja avakontserdi atmosfäär publikule midagi kuulutas, siis seda, et Eesti esindusorkester, üks meie riigi olulisemaid visiitkaarte, jätkab tegevust kõrgel tasemel, pidulikult ja julgelt.