Natsionaal-naturaalne jaanieelne appetizer
08. juuli 2016.
XIX Suure-Jaani muusikafestival. 17. – 23. VI Suure-Jaanis ja selle ümbruses, metsas ja soos, vihmas ja tuules, kirikus ja rehe all.
Parafraasi tähtsusest Eesti kunstlaulus. Rahvuslind kui keelpillikvarteti special guest star.
Kodumaine viis läks rappa, ERSO mängis Villem Kappi. Täiesti subjektiivne ja ebaakadeemiline valik muusikalis-looduslikke hetki.
Kohutav paljastus. Pööripäevaeelse festivali laulsid heliloojate Kappide majamuuseumis lahti mulluse Mart Saare konkursi võitjad, lauljad Aule Urb ja Tambet Kikas ning pianist Joonatan Jürgenson. „Tänapäeval öeldakse selle kohta plagiaat,“ kommenteeris mürkrohelisse rõivastunud Aule Urb Brahmsi rohelise armastuse laulu „Meine liebe ist grün“ ja Saare „Latvade kõne“ harukordset sarnasust. Tundus, et papa Brahms oli Saart parafraseerinud juba enne, kui Hüpassaare laulik sündidagi jõudis! Kuulajad said veenduda, et lood kõlavad kenasti ka siis, kui panna Brahmsi klaveripartiiga kokku Saare meloodia.
Pärast lõbusat kammerkontserti, lonksu Põltsamaa veini ja peotäit Leedu maasikaid siirdus ontlikum osa festivalikülalisi Suure-Jaani kalmistule meie muusikalistele isadele austust avaldama.
Vana kannel kohtub vana Beckeriga. Kaks tundi hiljem Hüpassaares. Sten Lassmann ja vana Beckeri kabinetklaver. Ester Mägi „Vana kannel“ madalas, hämaras ja kitsukeses ruumis, kus pianist vaevu mahub pirtsakavõitu pilli mängima. See lugu oli jõudnud koju, rahvalauludest läbi imbunud seinte vahele. Nende akendest paistvate puude vahel, kus praegu tibutas uduvihma, uitasid sõnatult ka Mart Saar ja tema õpilane Ester Mägi. Sten Lassmann oli üles ehitanud süvitsi mineva kava eesti klaverimuusikast. Juttudega koos venis pikale, ei jaksanud lõpuni keskenduda, aga tähendustiinest kavast, mis kasvas Ester Mägi Herbert Tamperele pühendatud šedöövrist loogiliselt välja Tubinani, poleks küll midagi osanud ära jätta.
Miljööväärtuslikke ornitoloogilisi nähtusi akadeemilise maalikunsti sünnipaigas. Johann Köleri kodukoha Lubjassaare tare rehealune lõhnas sinna toodud kaskedest. Keelpillikvartett Ardor (Arvo Leibur, Kadi Vilu, Rain Vilu, Andreas Lend) esines vaheldumisi Köleri elust lugusid pajatava kunstiteadlase Kerttu Männistega. Kõlas muusika, mis sündinud vaid veidi pärast seda, kui meie esimene akadeemiline maalikunstnik sai kutse Talvepaleesse armulist riigisekretäri Aleksandr Gortšakovi lõuendile jäädvustama. Filantroobist puidutöösturi ja muusikakirjastaja Mitrofan Beljajevi portree maalis tema 50. sünnipäevaks küll hoopis Ilja Repin, aga samal puhul kirjutasid Rimski-Korsakov, Ljadov, Borodin ja Glazunov (kaks esimest olid ka Saare kompositsiooniõpetajad Peterburis) nelja peale keelpillikvarteti, mille esitajate hulka trügis ka rehealuse püsiasukatest pääsupere. Publiku pea kohal hoogsalt lenneldes kaunistasid linnukesed muusikat ülemhelirikka siutsumisega.
ERSO kohtumine orelikunstniku sümfoonia ja kohaspetsiifilise eleegiaga. Lehvivate juustega Andres Uibost on festivali kunstilise juhina saanud üks Suure-Jaani muusikalisi sümbolkujusid, olgugi et selles pinnases pole tema esivanemate juuri. Uibo teoste nimekirja vaadates tuleb meelde Bruckner. Igast teosest leidub arvukalt versioone ja nii ka I sümfooniast, mis oreliteosena sai valmis aastal 2004. Muusikat kuulates tuleb aga meelde Arvo Pärt. Festivali sümfooniakontserdiga Suure-Jaani koolis tähistas isand Uibo oma 60. sünnipäeva. ERSOt ja Latvija koori juhatas Darrell Ang, tõusev täht Singapurist. Hiljuti osutus ta ka Grammy nominendiks ja seda juba oma esimese plaadiga, kus ta esitab Uus-Meremaa orkestriga Hiina muusikat. Seekord mängis ERSO esimest korda suures koosseisus keelpilliorkestrile loodud „Eleegiat“, mille autoriks peaaegu et kooli kõrvalmajas elanud Villem Kapp.
Šeerivate sookollide taltumine. Tavaliselt inimesed magavad sel ajal, kui ämblikuvõrgud on kõige ilusamad. Kesköise täiskuu paistel seiras mööda Hüpassaare raba laudteed tammuvat rongkäiku üksik hämmastunud jaaniuss. Enne taskulampidega relvastatud inimmassi oli seal vaid müstiline hämarus kidura rabafloora kohal, rabajärve kõrvulukustavat vaikust lõhestamas määramatu linnu hüüd. Nüüd tungisid vaikusesse detailsed päevakirjeldused („käisime söömas, lapsed mängisid õues, maksin arve, ostsin uued kummikud“), helendasid telefoniekraanid, sooudus sündisid lugematud pildid ja videod, ühine jumal Facebook andis saavutatule kiire hinnangu. Aga leidus ka dissidente, kes manasid ette zen-õpilase grimassi, toppisid kõrvad kinni kolme kapuutsiga. Sooaurud hakkasid tasapisi mõjuma teistelegi, argiloba hajus uttu, telefonide virvatulukesi kustus järgemööda. Soosaarel olid profid hõivanud kuivemad mättad, edasijõudnud riputanud puude vahele võrkkiige. Magamiskotikookoneisse mähkunud pambud magasid sügavat soound ja rabahäältega segunes erinevates helistikes dissoneeruvat norskamist. Ma olin valmis, et pillid ei saa niisuguses keskkonnas hääles püsida, suisa värisesin, kui soo-orkester tõstis poognad, mille alt pidi kõlama „Kodumaine viis“ – aga rabasaarel heljuvas udus ja tõrvikukumas oli kõla kuidagi hästi puhas ja alasti, saaliseinte pillitämbreid sulatava peegelakustikata võis raskusteta kuulda iga instrumendi partiid. Rikkamgi oli see Elleri sümbolpala seal paganlikus tõrvikukumas. Sõnastamatuks jääb öö, millest sai hommik, tõusis päike ja sai jaanilaupäev.
Mis see oli? Loomemajanduskantseliidis pole festivali sugugi keeruline iseloomustada: tegemist on asukohaspetsiifilise ja miljööväärtusliku, regionaalarengut toetava üritusega. Sugugi nii lihtne pole öelda, mis see tegelikult on. Üheks peategelaseks on küll meie kultuuri alusmüüri usinalt kive ladunud meeste aura, mis hõljub nende kontserdipaikade kohal nagu Hüpassaare udu. Enigmaatilised paigad sünnitavad erilisi inimesi, loomingut, hetki. „Saare helitöödes leiame sagedasti midagi müstilist ja saladuslist,“ kirjutab anonüümne arvustaja ajalehes Elu aastal 1907.