Tehisreaalsus ja pärisromantika
17. juuni 2016.
Muusika on ehe ja päris ning seeläbi tekib lavastusse uus ideetasand.
Teatri NO99 „Pööriöö uni“ (koostöös ERSO ja Eesti Kontserdiga). Autor William Shakespeare, helilooja Felix Mendelssohn Bartholdy, tõlkijad Georg Meri ja Anu Lamp, stsenaristid, lavastajad ja kujundajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dirigent-muusikajuht Olari Elts, valguskunstnik Pietu Pietiäinen, animatsiooni autorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee. Mängivad Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Jörgen Liik, Jarmo Reha, Simeoni Sundja ja Ragnar Uustal, osalevad ERSO ja tütarlastekoor Ellerhein, solistid Arete Teemets ja Kadri-Liis Kukk. Etendus 5. VI Estonia kontserdisaalis.
Tõenäoliselt on paljudel veel meeles viis aastat tagasi Tartu Sadamateatris etendunud Saša Pepeljajevi „Haldjakuninganna“, barokiaegne Henry Purcelli semiooper, mille alusmaterjaliks on Shakespeare’i „Pööriöö uni“. Pepeljajev tõi lavale barokkteatri mehaanilis-dünaamilise masinavärgi vastavalt XVII sajandi ettekujutusele maailma masinlikust mudelist. Masin, näitleja keha ja kehaline väljendus olid Pepeljajevi lavastuse keskpunktis, füüsilisele pingutusele lisandusid tugevad emotsioonid.
Kui Pepeljajev lähtus vanast mehaanikast ja näitlejad olid ühtlasi ka masinistid-konstruktorid, siis Semperi-Ojasoo „Pööriöö unes“ näeme tänapäeva tehnoloogia fantaasiarikast ja (enese)-iroonilist kasutamist. Tehnilises mõttes ja ruumikasutuse poolest on Semperi-Ojasoo „Pööriöö uni“ ülimalt virtuoosne ja rütmikas. Kontserdisaali keskel laest alla rippuv õhupall-maakera on ühtlasi projektsioonipind tegelaste selfie’dele. Kogu lugu areneb peamiselt näopiltide ja teksti kaudu, kui mõned tegevuslikumad momendid välja arvata. See ongi nagu Facebook ja kuuldemäng koos. Ka niisugune variant on näitlejatele füüsiliselt väga pingutav, aga oma ebamugava passiivsuse tõttu. Vaataja näeb näopilte ja vahepeal uurib, mis poosis näitlejad kontserdisaali põrandal ennast kaameratel jälgida lasevad, ja imetleb väga täpset, peent tehnilist tööd.
Niisiis, tegelased on enda loodud tehismaailmas ja uurivad samal ajal, kuidas nad välja näevad, kui neid valdab raev, kurbus või rõõm. Selles on baroki afektiõpetuse ja mõistagi Brechti teatriprintsiipide jooni, lausa mitmekordne võõritusefekt, kus „pärismina“ jääbki tabamatuks – õieti teda üldse ei otsitagi. Selles on ka popkultuuri üle kandunud imidžiklassikat, näiteks on mõnel pildil neidude juuksed seatud kunstipäraselt nii, nagu oleks tegemist Botticelli „Venuse sünniga“ või selle järelkäijatega klantsajakirjade staarifotodel. Ehtne, päris – sel pole tähtsust. Tähtis on (enese)pete ja teiste manipuleerimine selle abil. Noored näitlejad Helena Pruuli, Rea Lest, Jarmo Reha, Simeoni Sundja ja Jörgen Liik toovad need topeltmängud ja eneseesitlused mõjuvalt välja. Ja siis on veel Hääl, s.t Pucki rolli esitav Marika Vaarik, keda me aga ainult kuuleme – nagu jumalik niiditõmbaja. Teda tähistab graafiline sigrimigri õhupalliprojektsioonil.
Ent tehisreaalsuse kriitika toob kaasa ka selle, et kogu lugu jääbki pealispindseks. Me ei tea tegelikult, kes on päris tegelased ja mis neis päriselt toimub ning kas peaksime seda üldse tähtsaks pidama. See ei puuduta meid.
Aga nüüd tuleb mängu muusika.
Ma ei unusta kunagi seda, kuidas 1988. aasta kevadel tuli muusikakeskkooli eelviimase klassi õpilane Olari Elts muusikaajaloo eksamile, kaenlas „Pööriöö une“ kogu näidendimuusika partituur. Ta analüüsis teost mõistagi suure asjatundlikkusega ja ütles juba siis, et kavatseb selle kunagi koos lavastusega ette kanda. Läks kõigest veidi üle veerandsaja aasta – ja see hetk saabus. Felix Mendelssohn Bartholdy näidendimuusika ei ole Semperi-Ojasoo ja Eltsi lahenduses lihtsalt illustratsioon või kena taust. Just muusika annab lavastusele puuduva sügavuse ja emotsionaalsuse. Muusika on ehe ja päris ning seeläbi tekib lavastusse uus ideetasand. Avamängu kõlades näeme õhupall-maakera projektsioonides ERSO pillimehi ja dirigent Eltsi ning see on kaugel püüdlikest selfie’dest. Õhtu vältel kuuluvad just muusikud, dirigent, Ellerheina koor, kaunihäälsed solistid Arete Teemets ja Kadri-Liis Kukk võõrandumiseta tõelusse, seda ka siis, kui näiteks dirigent teatrimängu haaratakse. Elts on muusika rolli veelgi suurendanud, kasutades ka osi Mendelssohn Bartholdy teistest teostest (ansambel oratooriumist „Elias“, finaal „Itaalia sümfooniast“, „Leinamarss“). Muusikalõigud haakusid näitlejate tekstiga väga hästi, orkestrantide tähelepanelikkus ei vaibunud ning üleminekud olid loomulikud ja sujuvad. ERSO valitses nii õhulist, kiirete sagimistega kõla kui ka massiivset kandvust. Siia juurde Ellerheina koori klaarid puhtad hääled.
Tehislikkuse ja tunnete, müstilise heliseva maailma kontrast on aga iseenesest midagi väga romantilist. Nii jõuab Semperi-Ojasoo „Pööriöö uni“ oma ratsionaalsusest ja võõrandumise demonstreerimisest hoolimata romantilise küsimuse juurde inimese lõhestatusest ja tema subjektiivsest minast. Küsimusele vastamiseks oleks aga vaja järgmist „Pööriöö une“ lavastust, kahtlemata koos muusikaga.