In memoriam ANDRUS VAHT (26. I 1951 – 21. IV 2016)

“Gruuv on heli jälg ajas! Sinu mängitud gruuv on sinu jälg ajas.”

21. aprillil lahkus meie hulgast Eesti esitrummariks nimetatud Andrus Vaht – suure algustähega muusik, kelle avar silmaring avaldus klassikast džässini ja polkast rokini ning kelle loometee on jäädvustunud nii Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, rokkansambli Ruja kui paljude teiste Eesti muusikakollektiivide ajalukku.

Muusikute peres sündinud Andrus Vaht alustas oma muusikuteed viiuliõpingutega Tallinna lastemuusikakoolis Erich Loidi juhendamisel ning jätkas 1969. aastast löökpillidega algul Tallinna muusikakoolis Rein Saue õpilasena, seejärel Tallinna Riiklikus Konservatooriumis algul Matti Reimanni, seejärel Kalju Terasmaa juhendamisel. Konservatooriumi lõpetas ta 1976. aastal Eesti esimese kõrgharidusega löökpillimängijana.
Juba aasta pärast löökpillide juurde jõudmist sai temast üheteistkümneks aastaks Estonia teatri orkestrant – “kõik oleneb õpilase tahtmisest ja harjutamisest,” nagu ta ise seda kiirelt saavutatud edu on kommenteerinud. Seejärel töötas ta kümme hooaega Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris ning õpetas noori löökpillimängijaid Otsa-nimelises muusikakoolis. Paralleelselt silmapaistva tegevusega Eesti klassikalise muusika esinduskollektiivides oli Andrus Vaht üks siinseid roki- ja džässiaktiviste, kuuludes Ruja algkoosseisu, eri aegadel ansamblitesse Mess, Hõim, Kaseke, VSP Projekt, In Spe jt. Juba siis, suletud Nõukogude ühiskonnas, paistis Andrus Vaht silma oma aja kohta väga lääneliku mõtteviisi ja innovaatilisusega, leidis võimaluse hankida välismaist muusikakirjandust ja noote ning evis positiivset ja elujaatavat ellusuhtumist. Lembit Saarsalu kvartetiga käidi džässifestivalidel Ungaris, Bulgaarias, Belgias ja Saksamaa Liitvabariigis ning loomulikult Tartu levimuusikapäevadel, kus Vaht pälvis kahel korral (1980 ja 1981) parima löökpillimängija tiitli. Mainimata ei saa jätta ka Helmut Aniko ansamblit, Tõnu Naissoo kvartetti ja Arvo Pilliroo septetti, viimasega esineti 1986. aastal Thbilisi džässifestivalil, kus Vaht valiti taas parimaks löökpillimängijaks. Andrus Vahu osalusel on valminud palju ERRi arhiivis olevaid salvestisi ning eri koosseisudega on välja antud arvukalt heliplaate, oluline oli tema panus filmimuusika lindustustel, “Nukitsamees”, “Karoliine hõbelõng”, multifilmid jpm.

1990. aastast kuni elu lõpuni oli tema teiseks kodumaaks Rootsi ja elukohaks Norrköping, kus ta töötas algul vabakutselise muusikuna ning alates 1996. aastast õpetas löökpillimängijaid naabruses asuva Linköpingi kultuurikoolis.

Õpetajana oli ta motiveeriv, keskendudes tehniliste oskuste edasiandmise kõrval eelkõige laia silmaringiga muusikute koolitamisele. “Muusika algab sealt, kus mängu tuleb dünaamika” – just see mõte on kujunenud ka tema õpilase, 1990. aastal Otsa-koolis Andrus Vahti töö üle võtnud Toomas Rulli õpetajakreedoks.

Viimastel aastatel keskendus Andrus Vaht esimese eestikeelse trummiõpiku kirjutamisele. “Trummari evolutsiooni” I osa jõudis avalikkuse ette 2011. ja II osa 2014. aastal ja neile pidi veel järge tulema… Õpikuid illustreerivad arvukad fotod ja lisatud DVD, saatjaks autoripoolne sõnum: “Harjuta püsivalt ja järjekindlalt! See on sinu edu saladus! Hea gruuvi saavutamine on aeganõudev, aga äärmiselt tänuväärne protsess. Muusika mängimine toimub ajas. /…/ Sinu mängitud gruuv on sinu jälg ajas.”

Endised kolleegid jäävad Andrus Vahtu meenutama kui väga sõbralikku, sooja ja siirast inimest, erakordselt musikaalset, julget ja hakkajat, töökat ja ideederikast muusikut.

Tubli Eesti mehena oli Andrus Vaht viie lapse isa, sportlik mees, kes väga nautis jalgrattasõitu.

Avaldame kaastunnet lesele, lastele ja lähedastele.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Rahvusooper Estonia
Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool